Tõnis Saarts: presidendi institutsioon madalpunktis

Foto: Priit Mürk/ERR

Halvim oleks see, kui presidendivalimised korduvalt kraavi ajanud poliitikud keelduvad võtmast igasugust vastutust, blokeerides lisaks ka otsevalimiste ideed. Siis jääb presidendi institutsioon tõesti absoluutsesse madalseisu, leiab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Jälgides viimaseid arenguid presidendivalimiste tandril siis, võiks neid kokku võtta järgnevalt: "Otsime Eestile presidenti, kuid tahtjaid napib". Kui see pole presidendiameti kui institutsiooni madalpunkt, siis mis veel?

Kui vaid paar liigerineva taustaga inimest soovivad seda kohta ja erakondadel pole endilgi eriti kandidaate välja käia, siis milliseid järeldusi me sellest teeme? Riigipea amet on justkui ebaprestiižne ja erakonnad ei võta oma ülesannet sobiva kandidaadi leidmiseks täie tõsidusega. Paistab, et kohalikeks valimisteks valmistumine on nende jaoks tunduvalt prioriteetsem.

Silmas pidades Jüri Raidla hiljutist keeldumist presidendiks kandideerida, võiks küsida, kas seesugune info läbirääkimistest ja äraütlemistest peaks üldse avalikkuse ette jõudma? Ma arvan, et ei peaks. Vastutustundlikud asjaosalised oleksid seda teavet aumeheliku kokkuleppe raames kinni hoidnud valimiste lõpuni. Asi pole üksikisikutes ja nende eelistustes, vaid riigi sümboolselt tähtsaima institutsiooni prestiižis.

Kuid veelgi olulisem: alles nüüd hakkab selguma see kahju, mida 2016. aasta valimiste fiasko presidendiinstitutsioonile tegelikult tekitas. Selle mõju selgitab suuresti ka praegust olukorda.

Kui jätta välja Toomas Hendrik Ilvese tagasivalimine 2011. aastal riigikogus, siis Kersti Kaljulaid on ju esimene president, kes sai ametisse nii, et ei osalenud üheski avalikus debatis ja ei korraldanud valimiskampaaniat. Kui lühidalt kokku võtta, siis temaga katkes see sümboolne side rahvaga, mille puhul pürib presidendiks inimene, kes on avalikkusele tuttav, esitleb oma programmi, kohtub erinevates Eestimaa paigus inimestega, debateerib konkurentidega, jne.

Paradoksaalsel kombel olid need valimised kooskõlas põhiseaduse mõttega, et president valitakse eliitide-vahelise kokkuleppe tulemusena, avalikkusel polegi selles protsessis rolli. Ometi see, et pea kõigil valimistel on "mängitud" justkui seda mängu, et riigipea valiks nagu rahvas, ongi suurendanud presidendiinstitutsiooni legitiimsust. Rahvas teab, keda valitakse ning eliidi esindajad ei vaata päris mööda ka avalikkuse ootustest.

Nüüdsetel valimistel on asjad teisiti. Kuna kohalikest omavalitsustest tulevate kontrollimatute valijameeste, ehk nn soo osakaal on valimiskogus vähenenud, siis nüüdsest polegi kandidaatidel vaja tiirutada mööda regioone ja teha kampaaniat, et kohalikele üritada meeldida.

Teisisõnu, erakonnapoliitikud on jõudnud arusaamisele, et presidendi võiks ära valida puhtalt parteidevaheliste kokkulepete tulemusena. Avalikkusele mõeldud otsevalimisi meenutava "näitemängu" ja kohaliku eliidi kaasamise üritused võib vabalt ära jätta.

Ratsionaalne käitumine, kuid kuidas see mõjub pikemas perspektiivis presidendiinstitutsiooni ühiskondlikule legitiimsusele?

Teine ja veelgi olulisem kahju, mille eelmised valimised tekitasid, on usaldamatuse süvenemine ja seda väga erinevatel tasanditel. Kui varem paistis, et määramatus valimiskogus on ennekõike tingitud sellest, et kohalikud esindajad võivad hääletada täiesti etteaimamatult, siis 2016. aastal sai selgeks, et parteid ei saa usaldada isegi omaenda liikmeid, rääkimata teistest erakondadest.

Teisisõnu, võimalikku skeemitamist tuleks nüüdsest võtta aluseeldusena, mitte millegi erandlikuna. Selle tulemus on, et võimalikud kandidaadid, kellele lähenetakse, ei saagi pakkumist päris tõsiselt võtta. Keegi ei soovi ju kaotaja mainet, kellelt vaip kriitilisel hetkel osavalt jalge alt ära tõmmatakse. Iseäranis puudutab see ühiskonnas lugupeetud poliitikaväliseid inimesi. Seega pole keeldumiste ja kandideerida soovijate vähesuse üle vaja imestada.

Nii kogemegi esmakordselt presidendivalimiste avaetappi täielikus tuulevaikuses, pea igasuguse avalikkust kaasava kampaaniata, mida lisaks saadab veel usaldamatuse õhkkond poliitikute endi ridades. Kui ka need valimised lõppevad üksteise ülekavaldamisest tingitud fiaskoga, siis saab otsevalimiste toetajate leer kõvasti argumente juurde.

Kasvab võimalus, et Eesti läheb Tšehhi teed, kus esialgu olid ka kaudsed presidendivalimised, kuid kuna kohalikud poliitikud demonstreerisid korduvalt oma võimetust presidenti ilma suure draamata ära valida, viidi lõpuks sisse otsevalimised.

Võib-olla see polekski Eestile halb lahendus. Halvim oleks see, kui presidendivalimised korduvalt kraavi ajanud poliitikud keelduvad võtmast igasugust vastutust, blokeerides lisaks ka otsevalimiste ideed. Siis jääb presidendi institutsioon tõesti absoluutsesse madalseisu. Või see kaotatakse sootuks.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: