Kaarel Tarand: Ilves päästaks hullemast

Foto: Kuvatõmmis/ERR

Paljudele võib see olla üllatuseks, kuid presidendi valimise seadus keelab Eestis presidendile vaid kolme järjestikust ametiaega, pärast pausi saab aga ka kaks korda ametis olnu uuesti kandidaadiks esitada, sedastab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.

Läinud nädalal pakkusid koalitsioonierakondade juhid Kaja Kallas ja Jüri Ratas üldrahvalikuks nuputamiseks välja ühe mõistatuse. Mõlemad on juba varasemast tuntud oma keskpärase või alatasa äparduva viisi poolest juhtida ja juhtimissõnumeid edastada, seega pole siin midagi imestada, et – kui 1990. aastate poliitilist slängi kasutada – astuti ämbrisse kõigi nelja jalaga.

Nimelt teatas peaminister Kallas vastuseks ERR-i küsimusele, kellest võiks saada Eesti president, et "Oleme leidnud hea kandidaadi, aga tema veenmisega, et ta oleks ise nõus, on tükk tegu." Jätkusõnumites, milles keelduti hea kandidaadi nime nimetamast, oli kangelaslikkust vaenlase ehk ajakirjanduse ees vaikida, mis teinuks au ka Zoja Kosmodemjanskajale ja Pavlik Morozovile.

Kuigi hea kandidaadi nime on parteielus harvaesineva visadusega varjatud ja isegi mitte lekitatud, on Kallase lauses igale Sherlockile ja Hercule'ile dedutseerimise kaudu vastuseni jõudmiseks vajalikud vihjed olemas.

Esiteks, igale lambalegi peaks selge olema, et ei ole olemas nähtust nimega "kogu rahva president". Isegi presidendi otsevalimise puhul ei oleks võistluse võitja enamat kui hääletajate enamusele talutav või parim halbadest variantidest.

Seda teavad hästi parteijuhidki ja kuigi nad publikule seletavad, kuidas nad päevade kaupa kõigile armsa kandidaadi otsinguil tööd rabavad, ei ole siiski usutav, et see töö seisneks rahvastikuregistri alusel järjest kõigi 40 aasta vanusepiiri ületanud Eesti kodanike tausta guugeldamises. Küsimus ei ole selles, kes rahvahulkadele võiks meeldida, vaid selles, kelle poolt riigikogus esindatud erakonnad saaksid olla, täpsemalt, kelle vastu nad ei saaks olla.

Teiseks, presidendi valimine on nn eliidi siseasi juba ainuüksi valimiskorra tõttu. Aga ka muidu. Praeguse presidendi ametisse saamine toimus kummalisel kombel, kuid ega tegu ei olnud ju "naisega metsast", vaid oma senise elukäigu järgi ikka võimurahvale tuntud ja vähemasti poolenisti oma inimesega.

Isegi EKRE, kus formaalselt ollakse eliidivastane, ei ole seda oma juhtkonna tausta poolest mitte sugugi. Rääkimata nende enda pakutud kandidaadist presidendi kohale Henn Põlluaasast, kelle eluloos on vähe seiku, mis võimaldaksid teda lihtrahva hulka paigutada.

Kolmandaks, inimesed jagunevad kaheks küsimuses, mis imeasi see presidendiamet on. Teadjaid on vähe, mitteteadjaid palju. Nende viimaste hulgast on kandideerima nõustujaid leida lihtne, sest parteijuhid on inimeste hingekeelte näppimisel osavad. Aga neist näpitutest ei saa kunagi presidente, vaid ainult natuke kahjustatud renomeega ekskandidaadid.

Parteid ei ole ju huvitatud määramatusest, ettearvamatusest, mis paratamatult kuulub iga teaduse ja kunstide vallast pärit, maailmavaate, huvide ja tõekspidamistega haritud inimese juurde. Vahetu ihuline kogemus sellest, mida tähendab olla president Eesti Vabariigis, on ainult kolmel inimesel. Seega tõmbub ring koomale.

Neljandaks, erakonnajuhid teavad ise väga hästi, et kuna jätsid täitmata oma eelmise korra läbikukkumise järel antud lubadused presidendi valimise korda muuta, siis nüüd augustis ei ole kellelgi võidupunkte võimalik koguda, maksimum, mida saavutada, on kahju minimeerimine. Seegi sunnib vaatama pigem tuttava ja turvalise järele, mitte eksperimenteerima.

Terane lugeja on juba taibanud, kuhu jutt tüürib. Põhivihje peitub Kaja Kallase väites, et leitud kandidaadi veenmisega on tükk tegu.

Pakutavast vähemasti esialgu keeldumine on tõenäoline kahel juhul. Inimene võib olla lihtsalt parteivõimu ja süvariigi veendunud umbusaldaja, kes ei võta pakkumist külge, sest arvab, et niikuinii nad petavad ja kui nõustud ja saad avalikuks, on kodu ja maine ära lagastatud, aga tulemust ei kuskil. Aga selline võimuskeptik on riigitööle niikuinii sobimatu ja tõenäoliselt populistide mõjuväljas olev tüüp, keda koalitsioonijuhtide radaril pole pisimagi täpina näha.

Teise juhu varaks jääb, nagu eespool viidatud, ainult kolm inimest, kes teavad presidendiametist rohkem kui kogu ülejäänud elanikkond kokku, nimelt seda ametit pidanud Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid.

Kaljulaidiga on kõik selge. Kui parteid vähegi tahaksid ja kavatseksid talle teist ametiaega pakkuda, oleks seda juba ammu tehtud ja teema päevakorrast maas. On raske uskuda, et ka kalestunuim parteilane võiks olla nii julm, et minna kõrges eas Rüütlit presidendijutuga tülitama.

Nii jääbki alles ainult Toomas Hendrik Ilves, ainuke isik Eesti Vabariigis, kelle puhul vastupunnimine pakkumisele on usutav ja loogiline, kuid kes samal ajal ainsana võiks mängu päästa.

Paljudele võib see olla üllatuseks, kuid presidendi valimise seadus keelab Eestis presidendile vaid kolme järjestikust ametiaega, pärast pausi saab aga ka kaks korda ametis olnu uuesti kandidaadiks esitada. Ei ole meil siin mingi USA.

Kui Ilves suudetaks nõusse rääkida, läheks ta riigikogus lupsti ja ilma vastaskandidaadita läbi. Ilves on ainsana Eesti ajaloos juba tõestanud, et suudab koguda riigikogus vajalikud hääled. Ta on ka tõestanud, et võtab missioonitundest ette töid, mis eraelulist dividendi tingimata ei too.

Ilves rahuldaks Eesti rahvusvahelise maine suhtes nõudliku publiku maitset, hoiaks liitlassuhteid ja ohjeldaks välispoliitilist avantürismi, mis parteielus aega-ajalt välja lööb. Siseriiklikult oleks ta parteide suhtes ettearvatav ja ehk varasemast leebemgi, sest vanuse kasvul on hoiakuid pehmendav mõju. Maksumaksjatelegi oleks vana uue asemel objektiivselt selge rahaline võit – mida tahes ühismeedia kommentaatorid sellest ka oma surmatunnini ei kirjutaks.

Seega, Ilves tagasi presidendiks, on mõistatuse vastus. Seadus võimaldab, riigi, maksumaksjate ja isegi parteide jaoks on kasu palju, kahju vähe. Ära jääb läbikukkumise ajutine häbi. Mis vastupunnimisse puutub, siis selle murdmise koolitust saaks osta ekspeaminister Tiit Vähilt. Tema teab. Juba aastast 1996.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: