Lauri Vahtre: enamuse võim ja vähemuse võim

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

On valdkondi, kus vähemusega saab ja tuleb arvestada ning selle nõudmine on õige, kuid on valdkondi, kus see pole lihtsalt võimalik, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Mitmekesisus on hea, ühetaolisus paha. Seda sõnumit kuuleme iga päev erisuguses sõnastuses ei tea kui mitu korda. See on tõde, mis ei kuulu vaidlustamisele. Seda määriti meile kaela isegi jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalmängu alguses, kui palli tõi kohale vikerkaarevärviline auto. Kes julgeb selles tões kahelda, näiteks väita, et on olemas normaalsus ja ebanormaalsus, või vähemalt et on üldreegel ja on erandid, see on tagurlane, nats ja rassist.

Olen vist juba kümneid kordi meenutanud, et mitmekesisus pole ei hea ega halb, vaid see sõltub mitmekesisuse määrast ja muidugi ka valdkonnast. Ilmselt taipab igaüks, et suuremas osas maailmast kehtiv meetermõõdustik on ikkagi pigem nagu hea asi. Või see, et aega jaotatakse pea kõikjal samal viisil tundideks, minutiteks ja sekunditeks. Mitmekesisuse huvides oleks küll olukord, kus igaühel on oma ajaarvamine, aga millegipärast me sinnapoole ei püri. Mõeldamatu oleks ka liiklus, kus igaühel on omad liiklusreeglid. Väga mitmekesine, aga kokkuvõttes tappev.

Mitmekesisuse jumalikustamise vundamendiks on idee vähemuste kaitsest. Kristlik printsiip. Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle, ütles Kristus. Kuid ta ei ole ainus ja ilmselt mitte ka esimene. Põhimõte, et nõrgemale ei tohi liiga teha, on leitav igast kultuurist ja siin on tegu ilmselt selle osisega, mida võib nimetada üldinimlikuks. Hoolimata hästiteada tõigast, et seda printsiipi on kohutavalt rikutud läbi kogu ajaloo, rikutakse praegu ja rikutakse ka tulevikus. Idee jääb püsima: nõrgemale ei tohi (ilma mõjuva põhjuseta) liiga teha.

Kes on nõrgem? Ükshaaval võttes lihtsalt see, kes on nõrgem. Füüsiliselt, vaimselt. Grupiviisi võttes aga need, keda on vähem. Järeldus oleks justkui lihtne ja ühene: ei tohi liiga teha neile, kes on vähemuses. Kuid elu ega inimühiskond ei ole lihtne ega ühene. Suurem osa inimkonna ajaloost, kui mitte kogu ajalugu, on möödunud olukorras, kus vähemus on teinud liiga enamusele. Valitsejad ja võimutsejad on alati moodustanud ühiskonna väikese osa, see tähendab vähemuse.

Sellise olukorra vastu on eri ajal relvile tõusnud vist kõik Lääne tsivilisatsiooni rahvad. Kõige kuulsamal ja ühtlasi vaieldavamal kombel muidugi vanad mässajad prantslased, kes tõstsid türannia vastu oma "verise lipu", heitsid endalt vähemuse võimu. Mis tulemustega, on iseküsimus, kuid idee oli selge, nagu ka ameeriklaste juures pisut varem: rahvast peab valitsema rahvas, võim ja õiglus lähtugu enamusest. See põhimõte polnud uus, see sõnastati ja rakendati ka ellu juba antiikajal, ent selle juurde naasmine käis sellegipoolest suure vaeva ja verejõgedega.

Kena? On's nüüd türanniaga ühel pool?

Kaugel sellest. 20. sajandil sigines Lääne inimese mõttemaailma üks värdidee, mis käopojana üritab pesast välja pilduda talle elupaika pakkunud kasuvanemate mune. Nimelt et enamuse võim on kurjast, kuna see surub vähemusi alla. Otsekui poleks Prantsuse revolutsiooni toimunudki.

Tõsi, väliselt ei sea need uued vähemusekaitsjad eesmärgiks vähemuse võimu ega uue aristokraatia teket, kuid sisuldasa nad just ja täpselt just sellega tegelevadki. Moodsad vikersõdalased peavad ennast kõhklematule kõrgemaks inimliigiks ja kõlbeliseks koorekihiks. Alles äsja võis seda imetleda Euroopa Komisjonis, kus olümposliku üleolekuga kommenteeriti paariaks kuulutatud Ungari tegevust omaenda riigi piires. "Meie, kõrgemalseisvad olendid, pühade printsiipide valdajad, inimõiguste apostlid, anname teada…" Otsekui oleks ajaloost välja astunud mingi seltskond Louis XVI õukondlasi, kelle sekka on eksikombel sattunud talupoeg.

Moodsad vikersõdalased muidugi eitavad, et nad taotlevad võimu. Ei, jutt käib ikka vähemusega "arvestamisest", vähemuse "kaasamisest", vähemuse "sallimisest". Küüniline silmamoondus, millega on lollitatud nüüd juba õige mitut põlvkonda. Jah, on valdkondi, kus vähemusega saab ja tuleb arvestada, ning selle nõudmine on õige. Kuid on valdkondi, kus see pole lihtsalt võimalik. Kui parempoolse liiklusega riigis elab inglastest vähemus, siis ei saa neile anda luba sõita vasakul. Nad peavad sõitma paremal – või siis peavad kõik üle kolima vasakule, et vähemuse kaitsmise sildi all tantsida vähemuse pilli järgi.

Just sinnamaale on välja jõudnud moodne vikervõitlus ehk lärm vähemuste kaitse ümber. Tõik, mida moodsad doktrinäärid vihaselt eitavad: ka abieluküsimus kuulub nende küsimuste hulka, kus keskteed ei ole. Sooneutraalne abielu ei ole kompromiss, vaid vähemuse diktaat enamuse üle. Mis avaldub siiski pikkamööda. Esialgu võivad sooneutraalse abielu kehtestanud riigid võidukalt kuulutada, et näete – ei juhtunudki midagi hullu. Aga juhtub, andke vaid aega. Näiteks tuleb karmilt karistama hakata neid, kes julgevad oma lastele õpetada, et ema ja isa on ikkagi parem variant kui kaks isa või kaks ema. Sest selline õpetus tähendab karjuvat ülekohut samasooliste paaride ja eriti nende laste suhtes.

Üks eriti kurioosne – et mitte öelda räige – näide vähemuse kaitsmisest enamuse arvel tuli hiljaaegu Rootsist. Nimelt andis sealne kergejõustikuföderatsioon loa kuni 18-aastaste neidude klassis võistelda kaasa noormeestel, kes identifitseerivad ennast tüdrukutena. Föderatsiooni juht seletas süüdimatult, et ega nad seal tüdrukutega võistle, ikka iseendaga. Võtab sõnatuks. Iseendaga võistelda võiks ju ka üksi? Või siis vähemalt teiste poiste seltskonnas? Aga ei saa, teised poisid on tugevamad. Järelikult võistlevad nad "iseendaga" tüdrukute klassis, saavutades kõrgeid kohti ja saades medaleid – nii on neil parem enesetunne. Ainult et milline peab nüüd olema vaeste päristüdrukute enesetunne? Olemasolevad andmed ütlevad, et enesetunne on räbal ja avaldub selles, et sporditüdrukud loobuvad igaveseks spordist. Taas olukord, kus otsekohe ei juhtu midagi, aga ükskord on tulemused käes.

Minu jaoks on need asjaolud piisavaks põhjuseks, miks me ei peaks vaatama jalgpalli EM-i finaalis staadionile sõitvat vikerkaarevärvilist autot mitte heldimusega, vaid peaksime ta välja vilistama. Trooja hobune, marss spordist minema! Sama lugu arulageda põlvitamisega, millest olen kirjutanud teisal.

Vähemuse kaitse ja vähemusega arvestamine ei saa muutuda vähemuse ees lömitamiseks. Seda tehes valmistame ette järgmist Prantsuse revolutsiooni. Mis aga pole põrmugi asi, mida tahta.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: