Olen suurema osa elust olnud seotud rannakalandusega, kuid töötasin ka üle aasta regionaal- ja põllumajandusministeeriumis kutselise kalanduse valdkonna juhina, olles muu hulgas praegu kõne all oleva rannakalanduse reformi algataja ja eestvedaja. See andis mulle võimaluse näha samu probleeme mõlemalt poolt lauda ning mõista, miks kalurite ja riigi arusaamad sageli lahknevad.

Kalurina tean, kui kaugel võivad ministeeriumi otsused olla mereäärsest tegelikkusest. Ametnikuna nägin aga, kui keeruline on kujundada lahendusi sektorile, mille esindajate soovid on sageli vastuolulised ja kus ühise seisukoha leidmine võib osutuda keerulisemaks kui seaduse kirjutamine.

Mulle sai selgeks, et kalurid ja ametnikud ei ole tingimata erinevate eesmärkide eest väljas. Mõlemad soovivad elujõulist kalandust ja kestlikke kalavarusid, aga aastatega on kujunenud koostöökultuur, milles mõlemad pooled ootavad esimest sammu teiselt.

Kalurid peavad õppima ka lahendusi pakkuma

Kalurite rahulolematus pole tekkinud tühjalt kohalt. Kalavarude muutumine, kasvavad kulud, madal tasuvus ja keeruline püügikorraldus mõjutavad otseselt nende igapäevast toimetulekut. Kui riigi otsused tunduvad elukauged, on kriitika mõistetav, ent kriitikast üksi ei piisa.

Olen korduvalt näinud, kuidas sektori esindajad oskavad väga täpselt selgitada, miks pakutud lahendus ei tööta, kuid küsimusele, mida tuleks selle asemel teha, selget vastust ei tule. Kalurid peavad peeglisse vaatama, kui soovime majanduslikult elujõulist rannakalandust, tuleb olla valmis arutama ebamugavaid küsimusi.

Kuidas vähendada liigset püügikoormust? Kuidas tagada, et kutseline kalapüük annaks piisava sissetuleku? Kuidas pääsevad sektorisse noored, kui senised püügivõimalused on juba jaotatud? Lihtsaid vastuseid pole ja veel vähem on võimalik leida lahendust, mis jätaks kõigi senised õigused ja võimalused muutumatuks.

Kalur ei pea oskama seadust kirjutada, küll aga peab sektor suutma kokku leppida, millist tulevikku ta soovib ja millisteks muutusteks ollakse selle nimel valmis.

Muutust ei saa nõuda ainult teistelt

Ka ministeeriumil on põhjust oma tööviisid üle vaadata. Ametnikud töötavad õiguslike piirangute, teaduslike hinnangute ja poliitiliste suuniste keskel. Nende ülesanne on leida lahendused, mis arvestavad nii kalavarude seisundi kui ka avaliku huviga. Aastatega on aga kujunenud olukord, et sektori kaasamist nähakse kohati pigem kohustusliku menetlusena kui võimalusena paremaid lahendusi välja töötada.

Ministeeriumis töötades kuulsin ka põhjendust, et varasemad kaasamised pole andnud loodetud sisendit. Kui senine koostöövorm ei toimi, ei tähenda see siiski, et koostööst tuleks loobuda, muuta tuleb koostöö korraldust.

Kui kaluritelt küsitakse arvamust alles siis, kui lahendus on sisuliselt valmis, ei maksa imestada, et vastuseks saadakse kriitikat. Sel hetkel ei saa sektor enam osaleda lahenduse kujundamises, vaid üksnes selgitada, miks pakutu ei sobi.

Sisuline kaasamine peaks algama probleemi määratlemisest. Kalurid tunnevad oma tegevuse praktilist poolt, teadlased kalavarude seisundit ning ametnikud õiguslikke ja halduslikke võimalusi. Need teadmised tuleb kokku tuua enne, mitte pärast otsuste tegemist.

Kolmas osapool on poliitiline juhtkond. Rannakalanduse reform on kirjas valitsuse tegevusprogrammis. Eesmärk on parandada sektori majanduslikku elujõulisust, soodustada noorte sisenemist kalandusse ning vähendada liigset püügikoormust. Reformi ettevalmistamise tähtajaks on seatud 2026. aasta lõpp.

Reformiga alustati juba eelmisel aastal ning selle ettevalmistamiseks on tehtud sotsiaalmajanduslik analüüs. Septembris toimunud analüüsi esitlusel anti sektori esindajatele teada, et lähenevate riigikogu valimiste tõttu ei langeta praegune minister reformi kohta enam otsust, jättes selle järgmise ministri otsustada.

Nii jõuame kummalise seisuni, et riik on probleemi tunnistanud, reformi oma tegevuskavasse kirjutanud ja selle ettevalmistamisse panustanud, kuid otsustamine lükkub järgmisesse poliitilisse tsüklisse. Mõistagi on reformid keerulised ja nende elluviimine võib tekitada rahulolematust, aga just keeruliste otsuste tegemiseks ongi poliitiline juhtimine vajalik. Kui kalurid ei suuda kokku leppida, ametnikud ei saa poliitilise mandaadita edasi liikuda ja minister ootab sobivamat aega, siis jääbki kõik seisma.

Kui me soovime säilitada elujõulist majandusharu, mis toodab kodumaist toitu, hoiab rannakülades ettevõtlust ja annab võimaluse järgmisele kalurite põlvkonnale, siis eeldab see muutust kõigi kolme osapoole mõtteviisis.

Kalurid peavad liikuma kriitikast lahenduste pakkumiseni, ministeerium peab asendama formaalse kaasamise tegeliku koostööga ja poliitiline juhtkond peab võtma vastutuse otsuste eest ka siis, kui need pole kõigile meelepärased.

Indrek Adler on mereteadlane ja rannakalur, endine regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kutselise kalanduse valdkonna juht.