Karin Paulus: maasikasöömise kiituseks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Karin Paulus Autor/allikas: Viktor Burkivski

Paul Kondasel on tore pilt "Maasikasööjad", kus talle omaselt punnsilmne ja kõrgelaubaline seltskond marju nautleb. Maal on kuidagi eriti aktuaalne tänavu, sest hirmsooja suve tõttu on meile avanenud haruldane võimalus elada peaaegu ainult maasikatoidulisena. Raske on mõtiskleda ka millegi keerulisema üle kui randade veetemperatuur või mitmesuguste kokteilide kangused ja nõrkused. Maailm on täis rõõmu, kergust ja muidugi päikesepaistet, kirjutab Karin Paulus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Nagu teada, on Paul Kondas (1900–1985) meie üks kuulsamaid harrastuskunstnikke. Ometi on tema teoste naiivsus kohati näiline, lihtsasse ja lõbusasse laadi on pakitud ka allegooriaid ja sümboleid.

Kondas Kondaseks, aga naiivsus ja lihtsustav vaade on meie ajastul kahtlemata pandeemilised. Loomulikult on südasuvel otsekui jäätisena sulades raske vaagida teemade mitmetahulisust, analüüsida, süveneda ning jõuda järeldusele, et probleemile polegi ühest vastust.

Näiteks rattauputus rongis takistab lapsekäruga ja raskustega liikujaid. Jalgrattaga liikumise maksustamine ja selle otsuse keskkonnasõbraliku käitumise poole nügimisena esitlemine mõjub suurfirma puhul otsekui mälestusväärne lepatriinusoeng kunagise punkari, praeguseks kristluse ja kunsti leidnud Kaido Rätsepa peas. Ehe naivism! Seda enam et on üldteada, et ratta-rongi kombinatsioon on vägagi loodussõbralik valik ning pealinna jaamades puuduvad turvalised rattaparklad.

Naivism lokkab vaat et kõikjal. Vahvates kogukonnafoorumites domineerib arusaam, et miljööväärtuslikel aladel on uudisehitiste puhul ainsad talutavad lahendused butafooria ja ilutsemine. Dialoog ajalooga, kus moodsam praktika ja loominguline lähenemine on omal kohal, jäävad ikka väga võõraks.

"Ei koledatele kastidele!" hõigatakse vähegi sirgema seina puhul. Ometi on väärt miljöö habras loomake – umbes nagu koaala, kes pelgab agressiivsust ja tehistoitu. Ühe või teise koha identiteedi­loomeks ei piisa müügi­muinas­juttudest ja sepisrõdust, vaid vaja on nutikalt rajatud lahendusi.

Ega ka arhitektid ole naivismist priid. Vaadates renoveeritud koole ja lasteaedu, siis miskipärast arvatakse, et lapsed jumaldavad ruutude ja ringidega ehitud majaseinu, viltuseid ja ümaraid avasid. See on vägagi algeline arusaam laste loovusest ja selle edendamisest!

Ses mõttes on tore näiteks liigses hipilikkuses süüdistatud Waldorf-süsteem, kus elu ei imiteerita nukuköögis, vaid küpsetatakse kakukesed oma kätega valmis, ehitatakse puidust lelusid ja onne ning käiakse näiteks sotsiaaltöö praktikal.

Lihtsam on muidugi usaldada täisinimese kombel vastutamine ja otsustamine teistele. Siiski võiks ka ise mõelda, et rannavalve hoiatusest hoolimata pole kalda ääres isegi punase lipuga ohutu vees pladistada, seda enam et sügavamal on vesi alla 16 kraadi. Teatav info on siiski masside silmis üsna hämar. Näiteks ujuti kui üks mees lilla lipuga, mis ei tähista sõprust ega mingit alternatiivset kehapraktikat, vaid hoopis veereostust. Kahju!

Ometi võib jumalat tänada, et spetsialiste – näiteks vetelpäästjaid – ikka mingil määral usaldatakse. Eriti kui arvestada, et viimase aasta jooksul on vaat et kolmandik rahvastikust muutunud harrastusviroloogideks.

Aga jah, jõukas ühiskond saab hobisid lubada. Enam ei pea kollektsioneerima õlleklaasialuseid, salvrätte ega tikutopse, nüüd võib ka täisinimene minna tantsima balletti või harrastada maalikunsti a la Kondas. "Enda kohta täitsa tubli!" on mul välja mõeldud toetav vormel laste diletantlike tegemiste kohta.

Ent riik ei saa jääda siiski estofiilseks hobiprojektiks. Üks asi on külapeol kaasa plaksutada memmekeste piinlikuvõitu mustlastantsule, teine tera on loota tuletõrje asemel koduses valves ehk kartulimaal olevale priitahtlikule. Viimasel juhul on kvaliteetse abi lootus püha lihtsameelsus.

Ometi on rida asju, mida saame ise ära teha. "Sööge maasikaid ja grillige liha!" meenub mulle vaimustav soovitus verekeskusest. Võrreldes rallisõidu, Estonia huku teooriate väljapakkumise, kodukootud koroonauuringute, triatloni või mõne muu ebameeldiva rahmeldamisega on doonorlus ja elu nautimine palju kasulikumad harrastused.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: