Indrek Treufeldt: vahel tundub, et maasikas irvitab me üle ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vanamoeline majandus edeneb vaid seni, kuni on kedagi kusagilt võtta. Ida on Läänele olnud võimalus, vaesemate panus sellesse, et kuskil saaks elada maasikamagusat elu, leiab Indrek Treufeldt Vikerraadio päevakommentaaris.

Maasikaaeg lõppes mu varases nooruses alati õe sünnipäevaga. Juuli lõpupäevil sai valmistada erilise pidutordi. Siis tuli ka peenarde ümbert lammutada puust linnuvõrgualused ja puntrasse pakkida kalavõrgud.

Igaüks, kes maasikaga kokku puutunud, teab, kui tujukas on see vili. Linnuparvedele lisaks varitsevad veel lestad, lutikad ja õielõikajad. Jahukaste ja laikpõletik. Muudkui passi, et mari ei puudutaks maad ja kuivus ei tõmbaks saaki kipra. Sai proovitud vaestel aegadel tõrvapappi, ja hiljem traadist võrusid. Maasikaga seostub habras ökosüsteem, mis võtab võimu, kui kaotada valvsus ja hool.

Pigem flirt kui tõsine suhe

Ajaloos on inimesel küll maasikaga olnud pigem flirt kui tõsisem suhe. Esiotsa toodi taimed vabast loodusest koduõuele. Pikka aega jäid marjad ikka kõigest näpuotsasuuruseks. Kuni avastati Ameerika ja Kanadast toodud Virginia maasikas aitas vilja kopsakamaks tuunida.

Kulus aga veel pea kaks sajandit, kui prantsuse kapten Frezier nägi Tšiilis erakordselt suurte viljadega maasikaid. Prantsuse spioonina pidi ta Tšiilis joonistama hispaanlaste kindlusehitisi. Eksootilised taimed tulid kauba peale. Euroopas need küll õitsesid kaunilt, aga vilja kanda ei tahtnud.

Kas otsustas püha juhus või Versailles' aedades askeldanud botaaniku Antoine Duchesne'i osav sekkumine. Mandritevahelises abielus kohtusid Virginia maasika isastaimed ja tšiilist pärit emastaimed. Tulemuseks oli nüüdisaegse aedmaasika esivanem.

Suur kõrvitsa ja maasikahuviline Duschesne aga täheldas, et ükski liik maamunal pole muutumatu, esineda mutatsioonid. Ja seda ajal, kui ei teatud veel väga palju rakubioloogiast ja geneetikast.

Eks meiegi elu ole nagu maasikaristand. Ühe jalaga seisame ajastus, mil ühtelugu tuli korrata, et raskustele vaatamata saame hakkama kõigega ning ise tuli kasvatada kartulit ja keeta kõik kompotid. Otsata töö ja vaev oli pigem eluviis, olenemata sellest, mis tulu see tõi.

Hiljem tuli hoolikalt timmitud tootmismudel, kus maksab massiefekt, märksa kiretum suhtumine võimalikesse kuludesse ehk sisenditesse. Suurema ampsu haukavad turundus ja mänedžment, mängida tuleb aga kõige lihtsama töö hinnaga.

Õhu liigutamine kipub Lääne ühiskondades maksma rohkem kui nobedate näppude mistahes osavus. Lisaks veel puitunud maksusüsteem. Nipitamine kauba päritoluga. Ja töötutele võimaldatavad hüved.

Kuid tõstkem pilgud maasikapõllult

Keset viiruspuhangut kihutab rong Austria suunas. Pimeduses ja peatumata, et vältida kontakte. Nagu küüdirong. Vaguneisse on pakitud tööjõud Rumeeniast. Osa saabunuist asub kohe askeldama neis Austria hooldekodudes, kus olukord kõige hullem. Osa jäetakse väärtuslikku reservi ja karantiini. Austerlased selgitavad, et enam kui 33 tuhande eaka saatus sõltub üksnes rumeenlastest.

Meil on ikka tavaks jutustada võõrsil teenimise mõnust. Keegi tahab alati ja ei pea ennast uhkeks. Kuid tegelikult käib viimase tooli mäng. Vanamoeline majandus edeneb vaid seni, kuni on kedagi kusagilt võtta. Ida on Läänele olnud võimalus, vaesemate panus sellesse, et kuskil saaks elada maasikamagusat elu. Aga eks ka Austria-Ungari aegadel valgus rikkus provintsist pealinna.

Mõte, et üksnes ida-eurooplased on nõus saatma austerlaste viimseid hetki mõjub siiski dramaatilisemalt kui äratundmine, et kord suudavad kodumaist toitu meile suhu toppida vaid mõne ukrainlase käbedad käed. Maasikad võib jätta söömata, ent eakaid ei saa jätta viiruse vaenata.

Vahel tundub, et maasikas irvitab me üle. Sellesuvine mustvalge maasikahüsteeria ajakirjanduses meenutab üht ajaloolist debatti.

Keskajal võeti isegi hoiak, et maasikad on saatanast. Sest kõrges heinas, kus leidub marju, varitsevad maod. Aga maod, teadagi, vussisid ära kõik paradiisi saamise võimalused. Valgustusajastul kuulutas üks rootslasest taimetark seepeale, et toitub mõnda aega üksnes maasikatest. Pole teada, kuidas ta end tundis, kuid ellu ta jäi.

Ilmselt on vaja nõtke mõtlemisega tarku, kes suudavad ristata keerulistest oludest tingitud vastandlikud tegurid, et saaksime maasikaid maitsta südametunnistuse piinata.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: