Hion sündis 18. jaanuaril 1931. aastal Tartus. Ta lõpetas 1955. aastal ajakirjanduse erialal Moskva ülikoolis ja töötas aastatel 1955–88 ajakirjanikuna Eesti Raadios.

Hion koostas raadios ühiskondlik-poliitilisi saatesarju "Ja aastad lähevad...", "Kolm meest stuudios" ja "Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu saatetund".

Ta on avaldanud mitmesuguste pseudonüümide all ajakirjanduses artikleid ning kirjutanud dokumentaalfilmistsenaariume ja kuuldemänge ("Meeste mängud", 1983). Ta oli ka Naiste Kodanikukoolituse Keskuse asutajaid (1998) ja selle juhatuse esinaine.

Hion sai 1975. aastal Eesti NSV teeneliseks ajakirjanikuks.

Ta on avaldanud hulgaliselt raamatuid, näiteks "Kolm meest stuudios" (1987), "Meie muutuv elulaad" (1988, koos Marju Lauristini ja Peeter Vihalemmaga), "Poliitika on kunst. Meenutusi ja mõtisklusi Hendrik Allikult" (1990), "Teekond läbi hiiukirnu" (2007), "Magushapud heietused" (2010) ja "Armastab, ei armasta" (2011), "Valdo Pant - aastaid hiljem" (2013)", Südamete murdumise maja" (2018), "Julm kümnend. 1940-1950 teismelise silmadega" (2019).

Intervjuu Ene Hioniga pärast tema raamatu "Südamete murdumise maja" ilmumist