Elo Kiivet: suveruumi välimääraja

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Elo Kiivet Autor/allikas: linnalabor.ee

Kui muidu saab teha nägu, et avalik ruum on pelgalt taustadekoratsioon, siis suveaeg kehtestab sellele hoopis rohkem nõudmisi, kirjutab Elo Kiivet algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

On aeg enne hapukurgihooaja vaikust, kui uksest, aknast ja ekraanilt valguvad peale üha uued suvekalendrid (tihe!), suvehoroskoobid (igaühele midagi!), suvekaardid (hopsti autosse!), suvesoovitused (seksikad!) ja suvemanitsused (ohtlikud üledoosid!).

Aga milline on meie suveruum? Ja ärme palun räägi tüütutest klišeedest ehk sillerdavast merest, soojast rannaliivast või sõnajalaõitest, vaid ehitatud keskkonnast, inimkäeliselt kujundatud ruumist.

Paide keskväljaku ruumieksperiment 2019. aastal. Autor/allikas: Ants Leppoja

Suve-eestlase tungid

Üldistatult ehk meelevaldselt lihtsustades võib eestlase suvekäitumise jagada kaheks äärmuseks: hüsteeria vs. letargia, festivalitrall vs. suvilapeitus.

Esimese esindaja tahab jõuda kõikjale ja on valmis sõitma mis tahes kaugesse võõrasse urkasse, kui seal vaid toimub midagi ja sinna on kujundatud mingi elamus, mingi uus ruum. Teine eelistab põgeneda linnatolmust võimalikult eemale ja ignoreerida peibutavaid kutseid, sukelduda kaugele roheli(sema)sse omaruumi.

Muidugi on nende vahel kujuteldaval värviskaalal sada eri varjundit ning mingi osa harrastab ka kordamööda pendeldamist ühes või teises äärmuses, suutmata või tahtmata valida. 

Kõige selle juures on tegelikult mõneti kurblooline, et linnast pagetakse, minnakse ära, igatsetakse eemale ning otsitakse paremat olemist metsade ja merede juurest. Kuigi selle põhjusena armastatakse näha lihtsalt eestlast loodusrahva esindajana, kes igal võimalusel juurte juurde naaseb, kahtlustan, et asja taga on pigem meie igapäevase elukeskkonna ehk linnaruumi puudused.

Ajal, kui linnades elab juba ligi 70 protsenti rahvastikust ja see arv pigem kasvab, ei saa me lubada endale luksust, et tehiskeskkond on ebameeldiv, eemaletõukav ja sunnib puhkama või veetma vaba aega mujal. Suvel paistab see eriti teravalt välja, sest inimesed tulevad kodudest-kontoritest õue ja otsivad rohkem võimalusi värskes õhus olemiseks, on tavapäratult aktiivsed, isegi seltsivad ja pööravad ninad päikese poole.

Paljudel ei ole ka võimalust, et ära käia, ringi tuuritada, olgu siis sündmuste vahet sõites või suvituskultuuri nautides. Seega on suveruum tihedalt asustatud aladel eriti oluline. Selle avastuseni on jõudnud paljud suuremad linnad üle maailma, nagu Pariis, kes rajavad näiteks kõikvõimalikke linnaujulaid või jõeäärsetele sõiduteedele ajutisi liivarandasid.

Katsed laborist tänavale

Nii nagu suvi on lopsakas ja kirev, paksu talvenahka maha ajav ja vallatupoolne, muutub ka suveruum vabameelsemaks. Pargimurule ja pinkidele ilmuvad inimesed, kes ei kipu kiirustama ega end töhe uputama, ning kuna neid saab kokku palju, on nii mõnedki linnad mõistnud, et selleks tuleb kas või ajutiselt rohkem ruumi anda.

Teist suve muudetakse autovabaks Tartus Vabaduse puiestee lõik ja Pärnus Supeluse tänav, millele lisandus tänavu ka Kuninga tänav. Kui Emajõe Ateena eksperiment kestab kuu aega, siis suvepealinn avas oma tänavad inimestele suisa kolmeks kuuks. Ajutisus lepitab vastaseid ja annab võimaluse eri lahendusi katsetada, testida nii linnavalitsuse kui ka ruumikasutajate talumis- ja kujutlusvõimet.

Paide keskväljaku ruumieksperiment tuleb neljandat korda ning muudab tühja halli autoringtee inimeste tegutsemis- ja olemispaigaks. Igal aastal on midagi muudetud, lisatud, parandatud, proovitakse liikluslahendusi ja otsitakse ühismeelt eri huvide vahel. Linnaväljakule on kujundatud väikesed pesad, kus kaaslastega ümber laua koguneda, lisatud varjualused, et väljas ajaveetmist ei segaks vihm, ning halluse tõrjumiseks värvi ja rohelust. Kuigi seda saadab ka kultuuriprogramm, on rõhk siiski vabal olemisel, kus raha maksmata ehk tarbimisvabalt suveterrasse või õuekontorit kasutada.

Muidu hirmuäratavalt tühjas linnasüdames on koht, kus kokku saada ja koos toimetada. Katseruum sillutab järk-järgult teed püsivalt ümber kujundatud ja oma nime väärivale keskväljakule.

Paide keskväljak. Autor/allikas: Kaarel Vene

Eripalgeline kultuur

Esimene ruumieksperiment Eestis oli õigupoolest Mere puiestee 1:1 mõõtkavas tänavamakett, mille puhul arhitektide liidu noortesektsioon rullis 2013. aastal üheks nädalavahetuseks maha muru ning lisas tollal veel mitte nii levinud pinksilauad jm suvetegevusi, et näidata päriseluliselt, kuidas näeks välja inimsõbralik linnatänav.

Kuigi pealkiri oli teine, kandis see sama mõtet: katsetada ja tõestada püstitatud hüpoteesi reaalajas ja päris ruumis. Kõik need katsed on õnnestunud ja näidanud, et inimestele tuleb luua vaid võimalus, anda juurde vabadust ning ruumi kasutamine muutub hüppeliselt ja kohe. Nagu iga õppetunni puhul, on ka ruumikultuurist lihtsam aru saada, kui on võimalik ise järele proovida.

Ajutiste ümberkorralduste mõttes on muidugi veel vanemad katseruumid kõiksugu laadad ja festivalid. Samalaadse rõõmuga on vallutanud väliruumi ja andnud sellele uue hingamise kohvikute- ja asumipäevad, mille teerajajaks võib pidada Uue Maailma tänavafestivale ja Kärdla kohvikutepäeva (mõlema algus 2007) ja suunanäitajaks Kuressaare tänavapiknikku hiigelpika lauaga peatänaval (algus 2014).

Inimeste kehalistele naudingutele ja eelkõige söömisele võib alati panustada, see meelitab rahva ikka välja, ka muusika ja teater peibutavad paljusid. Nüüd on üha enam pildil ka (kujutav) kunst – Voronja galerii tõi kultuurse suve-eestlase kaardile Peipsiveere ning sel aastal täiendab Rakvere värskelt uue kuue saanud Pikka tänavat Flo Kasearu näitus "Elust välja lõigatud". Muuseumiruum on laienenud igas mõttes ega olegi enam vihmase ilma asendustegevus, vaid täieõiguslik suvise meelelahutuse või vaimukosutuse osa.

Helged Eesti väikelinnad

Kuigi otsustaja- ja kommenteerijaonud tavatsevad väita, et peame kõigepealt ootama ära müstilise "kriitilise massi" ja alles siis hakkame vaatama, kuidas tekkinud vajadustega tegeleda, et kaitsta status quo'd mis tahes ja eriti äkiliste muutuste eest, siis tegelikult käib asi vastupidi – me saame seda, mida kujundame.

Kui ehitame juurde autoteid, saame ummikud, kui rattateid, siis rohkem jalgrattureid, kui head avalikku ruumi, siis aktiivsema ja tervislikuma elu, mis ergastab muide ka ümbritsevat majandust.

Kui sügisel võib linnaametnike kanapimedust ("olen näinud Tallinnas vaid kaht jalgratturit") veel kuidagi vabandada kehva nägemisega, siis suvel ei ole võimalik kõikjal pulbitsevat rahvasumma eirata.

Ruumieksperimendid on mõneti justkui mõlemale poolele, muudatusi ihkavale ja harjumuspärasesse klammerduvale, sobiv lahendus – ühed saavad kas või ajutiselt juurde kohti, kus mõnusalt olla, teised selgitada oma igapäevasest tegevusetusest irdumist suvehooaja erilisusega (mitte segi ajada oma vigade tunnistamisega).

Rubriiki "Võimatu vaid Tallinnas" võiks jätkata lõputult, illustreerides seda Noblessneri populaarsetele mereäärsetele puitastmetele ja pinkidele ilmunud keelumärkidega (kena JOKK-skeem, millega kõigile vaba kallasrada on sadama nime all tarbimissunnile alistatud), menuka Kultuurikatla aia kiirustava ja plaanivaba lammutamisega (kultuuriürituste asendamine tolmuparklaga) või aruteluga, kas ja kuidas sulgeda Tallinna lauluväljaku kaarealune trepistik (meeldivalt tervemõistuslikuna soovitavad kodanikud panustada hoopis koleda ehitustara asemel prügikastidesse või turvamehe palkamisse).

Kuigi pargis ei kollita viisakaid piknikupidajaid enam kollavestides vahid ja linnavalitsus lubab uusi ajutisi rattateid, siis isegi suvi ei väära pealinna kurssi oma elanikele rõõmu keelamisel ja avalikus ruumis vabaduste kinnikeeramisel.

Nutulaulu asemel tasub suunata pilk kaugemale ja tõestada eelneva valguses, et laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest on kunstiline liialdus. Valminud on palju uusi keskväljakuid (Võru, Valga, Põlva, Tõrva, Elva, Kuressaare, Kärdla, Rapla, Rakvere, Viljandi, Paldiski), mida uudistada, kus kõõluda ja mille väga erisugustest arhitektuurilahendustest tekkivaid ruumikogemusi testides oma lemmik valida.

Väikeste kohtade võlu ja tõelise kohalikkuse avastamine pakub ootamatuid toredusi ja värskendavat raputust. Näiteks kaunistab tillukest Lelle alevikku triibuline piiripost(?) kosutava eneseiroonilise tekstiga: kui sind siin pole, siis pole siin kedagi. Jätkugu samasugust teravmeelsust ja katsetamisjulgust meie kõigi suveruumi avardamiseks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: