Tarkusepäeval tahaks rääkida tarka juttu me rahva enneolematust tarkusest. Aga hoopis vastupidine näib me elu, kui kuulata, mida rahvas on viimasel ajal rääkinud presidendivalimiste korraldamisest ja terviseameti külmlaost. Kuuldub ja tundub, et elame maal, kus vohab enneolematu lollus.

Aga jätkem nutt ja hala. Tegelikult oleneb kõik vaatenurgast. Suve jooksul olen Eestimaal ränneldes kohanud nii palju tarkust ja nutikust, et sellest saaks lausa romaani kirjutada. Sain Setomaa veerel kokku mehega, kes sõnastas imehästi ära selle, kuidas väikeses külas ellu jääda ja samal ajal suuri asju teha. Nimelt: "Ma pean kõiges pakkuma vaid maailmas enneolematut, et ääremaal ellu jääda!" 

Nii rääkis Silver Hüdsi, ta on Vana Jüri seebikoja peremees. Seebimeister talitabki nutikalt, enneolematult nii, et mitte üksnes eestlaste teed ta juurde, ääremaale, ei rohtu. Ka naabreid naabermaadest käib hulgi kogemas, et mida enneolematut see mees küll seebi sisse paneb. Loen ette: tema seebid teevad enneolematuks Rikka Ivani talu männitõrv, Piusa liiv, Värska mineraalvesi, Setomaa savi, Lämmijärve muda ning delikatessidena sulaselge hansa ja Petseri kloostri püha vesi. 

Veel ääremaist nutikust, näiteks Peipsi veerelt, kuhu sõitis üle Eesti kokku enam kui 9000 inimest selleks, et vaadata üht äraütlemata dramaatilist võsa. Pean silmas nimelt Kolkja küla võsas mängitud suurejoonelist draamat "Serafima + Bogdan".

Tõesti, selleks, et viia äge teatritükk võsasse on vaja vinget nutikust, aga ka julgust midagi enneolematut teha. Ja see toimib. Toimib ka nii, et need, kes võsas teatris käivad, on kokku ostnud pea kogu Kolkja küla Peipsi sibula varu. Jättes ääremaale rohkelt piirkonda edendavat raha. 

Vaadakem veel Peipsimaal ringi, järvest kümnekonna kilomeetri kaugusele jääb Vadi küla. Seal esines enneolematuna sel suvel lausa 14 kontrabassist koosnev ansambel. Üheks sellise suurte pillide kokkutuleku takkalükkajaks oli kohalik mees, eluaegne kontrabassist, 80-aastane Meeme Saareväli. 14 kontrabassist koosnev ansambel mängis küla kõlakoja ees tuntud viisi: "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt." See nutikas juhtum läks kuldsete tähtedega küla ajalukku.

Veidi eemal Vadist seisab Tudulinna küla, kus aastakümneid kollitas rahvast kohaliku vana puukiriku ahervare. Aga siis ühel päeval hüüdis Tudulinna juurtega pianist Lauri Väinmaa, et me taastame selle 1766. aasta puukiriku. Taastame muuseumi ja kontserdisaalina. Enneolematu mõte koos nutika huviliste haaramisega on nüüdseks jää liikuma pannud. Kes oleks küll võinud veel mõne aja eest uskuda, et ääremaal Tudulinnas kõlab kiriku taastamise toetuseks Siiri Sisaski ja Tõnis Mägi laul, et helisevad Arsise kellad. Väärt ja julge mõte on toonud julgeid kaasteelisi.

Need olid üksnes mu enese sellesuvised kogemused väikeste paikade nutikusest, mis viivad elu edasi, aitavad suureks saada. Ilma ägedate mõteteta ei pruugi väikesed paigad ellu jääda. Tegelikult tasuks seda nutikuse mõtet laiendada kogu väikesele Eestile. Sest ilma enneolematuse, uue loomise ja naksaka nutikuseta ei jää ka me laias ilmas ellu. Just nupuka teoga tuleks muredest üle saada.

Nii loodangi tarkusepäeval, et Toompeal arusaamatult tolmutajad ja Tallinnas kobarkäkkide kokkukeerajad vaataksid kaugemale kui oma nina. Loodan, et avatud mõtte asemel ainult "ei saa" ütlevad ametnikud pööraks pilgud ääremaadele, pärapõrgutesse. Just seal näib stagneeruva pealinna kiuste täna edenevat me homne mõtlemise erksus ja tegutsemise julgus. Kosub ka kodanikuvastutus.

Ääremaast on korraga saamas Eesti julgete ja eriliste mõtete keskpunkt. Ääremaa on Eestimaa vaimne pealinn, võib nii öelda küll! Tallinn aga jäänud jänni oma naba imetlemisel. Virget vaimu tarkusepäeval meile kõigile!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.