Kaja Kallas: arutelu ei tohi minna inetuks, inimesed ei pea haiget saama
Millest rääkida võidupüha ja jaanipäeva eelõhtul peaministriga? Kärbetest, koroonast, koalitsioonipartnerist, kindralist ja orkestrist, vastasseisudest poliitikas, miks Kaja Kallas loeb raamatut "Kuidas mölakatega toime tulla" ja kas tõesti on mingi niit, mis kõiki 1,3 miljonit Eesti inimest koos hoiab.
Nüüd, viis kuud pärast Reformi- ja Keskerakonna valitsuse võimuletulekut oskate juba kindlasti öelda, kas peaminister on selle riigi kõige raskem amet, sest ta juhib Eesti kõige suuremat organisatsiooni – Eesti Vabariiki.
Jah, ega see kõige kergem amet kindlasti ole. Aga mul ei olnud ka mingit illusiooni, et see saaks olema kuidagi kerge, arvestades, et pidime alustama stardiga, mida vist ei ole [enne] ükski valitsus pidanud alustama – keset suurt kriisi, nagu meil parasjagu oli.
Aga te ei kujutanud ometi ette, et pool aastat hiljem ei ole teie valitsuse esimese poolaasta märksõnadeks mitte koroona, koroona, koroona, vaid laste huvihariduse kärpimine ning seniste kaitseväe ja politsei orkestrite sulgemine?
On ju positiivne, et koroona ei ole pool aastat hiljem põhiline teema, millest kõik räägivad. See näitab, et oleme vähemalt mingiks ajaks koroonast toibunud.
Teie jaoks oleks palju parem, kui inimesed räägiks sellest, kuidas valitsus on koroonaga hästi hakkama saanud.
See, et meil on praegu koroona suhtes mõningane hingetõmbepaus… Miks me kirjutasime viirusega elamise valge raamatu? Miks nüüd valitsuskabinetis arutame kõiki õppetunde, mida oleme saanud teisest lainest ja millised on meie ettevalmistused sügiseks? Miks me seda kõike teeme? Et mitte olla negatiivselt üllatunud, kui see viirus meid siiski uuesti tabab, pigem olla positiivselt üllatunud ja ette valmistanud, kui seda juhtu.
Kas kolmas laine tuleb?
Sõltub viiruse uutest tüvedest. Praegu alluvad uued tüved siiski vaktsiinidele, mis on positiivne uudis ja mis peaks andma kindlust, et kolmas laine meid selliselt ei taba. Aga, nagu oleme näinud kriisi käigus, on see väga dünaamiline ja eestlaste vanarahva tarkuse järgi sa parem kardad, kui kahetsed. Seega pigem valmistud ette ja oled meeldivalt üllatunud, kui see kolmas laine meid ei taba, kui et läheb vastupidi.

Eesti Pank prognoosib tänavu oma järsema stsenaariumi järgi koguni 8,2 protsendi suurust majanduskasvu. Meie riigieelarve maht on ca 13 miljardit eurot ja teie lasete enda valitsust peksta 60 miljoni euro pärast, mida tahate kärpida. Miks küll?
Eelarvepoliitika loogika kohaselt peaks riik alati investeerima vastutsükliliselt: kui majandus tõuseb, siis riik peaks käituma vastupidi; kui majandusel on väga kehvad ajad, siis riik peaks panustama majanduse stimuleerimisse rohkem.
Esimese kvartali head tulemused on kindlasti positiivsed ja lootustandvad. Esiteks lisaeelarve, mille panime valitsuses kokku kaheksa päevaga, oli väga hästi sihitud just nendele valdkondadele, kes said kõige rohkem pihta – 645 miljonit ja nii laenu võtmine kui toetused selleks, et aidata just neid valdkondi…
Ja nüüd lähete laste huvihariduse ja orkestrite kallale.
Me ei lähe. (Ohkab)
Olen seda korduvalt rääkinud, aga võin üle korrata: viimase viie aastaga on valitsussektori kulud kasvanud 47 protsenti. Loomulikult, kriisis kasvavadki kulud, need on ettenägematud kulud. Kriisist tulebki võtta ka täiendavaid laene ja saada kriisist välja.
Ainus, mida me soovime saavutada, on kriisieelne tase. Kui laseme niimoodi edasi, et need kulud lihtsalt kogu aeg paisuvad, siis see ei ole jätkusuutlik.
Kreeka tegi niimoodi. 15 aastat tagasi oli Kreeka meist poole rikkam, tänaseks on nad meist viiendiku võrra vaesemad, ja see väljendub otseselt inimeste heaolus.
Muidugi, kui ma tahaks olla populaarne, ja kes ei tahaks olla populaarne, siis peaksin ütlema, et kõigile raha jagamine jätkub igal juhul. Aga kas see on õige otsus riigi seisukohast, kas on õige otsus ka inimeste seisukohast pikemas perspektiivis?
Mis puudutab huvihariduse toetust, siis huvihariduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja omavalitsused panevad huviharidusse üle 100 miljoni euro. Väga palju. Räägime, et riigi toetus sellest oli 14 miljonit, nüüd 7,25. Kuid omavalitsuste toetused järgmistel aastatel kasvavad, riigieelarve strateegias kasvab kohalike omavalitsuste tulu. Mida omavalitsus selle rahaga teeb, saab omavalitsus otsustada ja kui huvihariduse toetamine on oluline, minu arvates on oluline, siis kohalikud omavalitsused saavad seda jätkuvalt teha.
Ja kuidas võtab asja kokku näiteks "Raplamaa Sõnumid?" Väga lühidalt: "Reformierakond kordab vana skeemi järgi rahvast eemaldumist." Seda kinnitavad ka avaliku arvamuse küsitlused, kus teie partei toetus on madalaimal tasemel alates 2019. aastast. Ei ole tore pilt.
Ei ole. Aga… Meil ongi kaks valikut: kas olla aus või mitte olla aus.
See, mis meile vaatas vastu riigieelarve strateegiast, seda kinnitas nii Eesti Pank kui ka eelarvenõukogu, on kinnitanud seda ka eelmine rahandusminister – see oligi bluff. Sinna oli miljardi [euro] jagu bluffi kirjutatud sisse.
Selle peale tehtigi kõikvõimalikke unistusi ja nendest unistustest ei olda nõus loobuma, vaid seetõttu minnakse asjade kallale, mida on tehtud juba pikalt, millest loobuma tegelikult ei peaks. Me räägime ainult kriisieelsele tasemele minekust. Kriisieelsel tasemel olid meil kõik orkestrid ja kõik asjad olid kenasti olemas ja neid ei pidanud kuidagi kokku hoidma.
Kas te teate, kes ütles nii: "Reformierakond on tagasi oma igipõlise plaadi juures, mis on Excel ja eelarve tasakaal."?
(Turtsatab) Jaa, tean küll, kes seda ütles. Seda ütles inimene, kes selle plaadi koostamisel osales, kes koostas riigieelarve strateegiat täpselt samamoodi, nagu seda tegi Kaja Kallas.
Tegemist on Jüri Ratasega, Keskerakonna esimehega, teie hea koalitsioonipartneriga, tema intervjuus Maalehele. Ratas on teil nagu pind sõrmes, muudkui torgib.
(Naerab) Pinnud… Jah…
Olgu, ma ei hakka sinna minema, saan aru, mis te selle võrdlusega pärast tegema hakkate. Lihtsalt mul maamaja terrassil tuleb väga palju pinde. Kuna käin seal paljajalu, siis pean pidevalt pindudega tegelema. (Naerab)
Ei ole tore?
Harjub ära.
Ajuti tundub, et te tahate vihuti teha teistmoodi, kui tehti Ratase ajal ja muutute tõredaks, kui Ratast peaministrina meenutatakse?
Ei, miks? Peaministreid meenutatakse tagantjärgi ju alati hea sõnaga.
Samamoodi meenutatakse pikaajalist peaministrit Andrus Ansipit ja kindlasti ka vanemaid peaministreid. Kõik [nad] on teinud oma parima äranägemise järgi, nii hästi kui suutsid.
Reformierakonna suurkogu kõnes kutsusite, et Jüri Ratas tulgu valitsusse. Kas kohe või pärast parlamendivalimisi, märtsis 2023, kuidas te mõtlesite?
Ma mõtlesin ikka kohe. Praegu üritab koalitsioonierakonna esimees ennast tihti positsioneerida väljaspoole valitsust, aga see ei ole tervislik ei riigi arengule tervikuna, ei valitsusele ega ka mitte valitsuses olevatele erakondadele, sealhulgas Keskerakonnale.
Keskerakonna ministrid tunduvad küll valitsuse poolel olevat.
Jah, meil on valitsuses väga hea koostöötahe, heatahtlikud ja teineteist toetavad suhted. On erinevaid teemasid, loomulikult me vaidleme, aga püüame arvestada üksteise huvide ja murede, ka poliitiliste eelistustega.
Kahe erakonnaga on sellist koostööd teha ikkagi lihtsam, et teineteise muredega arvestada. Oleme saanud teha otsuseid, mis on pikalt seisnud, koroonakriisi kõrvalt panime kokku ka lisaeelarve. Me täitsime valitsuse 100 päeva plaanist ligi 90 protsenti…
Peate valimisteni vastu selles koalitsioonis?
Jah, usun küll. Meie poolt on kindlasti selline tahe olemas.

Helir-Valdor Seederi tagasivalimine Isamaa esimeheks oli vist hea uudis Keskerakonnale ja keskpärasem uudis Reformierakonnale, sest tähendab, et riigikogu nüüdse koosseisuga ei saagi teie partei teha teistsugust valitsust, kui on liit Keskerakonnaga?
See vastab tõele, et ega Seeder ole meiega soovinud valitsust kunagi väga teha, tema eelistus kaldub kindlasti EKRE ja Isamaa [liidu] poole, seda algusest peale.
Aga nüüd on huvitav jälgida, mis Isamaast saab. See ei olnud ju valik kahe inimese vahel, vaid valik kahe suuna vahel. Kuidas nad edasi lähevad, kui üks arvab, et peaks minema sinna (näitab käega vasakule), teine arvab, et peaks minema sinna (näitab käega paremale), aga valitakse ju üks suund… See saab huvitav olema.
Hoidsite ka kellelegi pöialt Isamaa esimehe valimistel?
Erakonna siseasjad on ikka erakonna siseasjad. Ka poliitikas on sümpaatiad inimeste vahel, aga kokkuvõttes peab töötama nende erakonna esimeestega, kes erakonna liikmete poolt valitakse.
Teie ütlesite, peame riigi kuludele pidurit tõmbama, aga mitte selliselt, kus kõik sõitjad lendavad peaga esiklaasi. Nii ometi juhtus. Kui suur üllatus teile oli, et kaitseväe ja politsei orkestritest sai nõnda kuum ja lõhestav teema?
Ma ei arvanud jah, et see selliselt resoneerib. Orkester saab ju jätkata. Kaitseväe juhataja [kindral Herem] on põhjendanud, mis on kaitseväe põhiülesanne. Põhjendus, et kaitseväe orkester võiks tegutseda pigem teise üksuse (st sõjamuuseumi, toim) all, tundus mulle arusaadav ja tõesti oli üllatus, et see nii suurt vastukaja on tekitanud.
Kas teie arvates näitab kaitseväe tugevust ainult see, kui hästi nad püssi lasevad või on see liiga taktikaline vaade ja ühiskonnal on õigus kahe protsendi SKT eest soovida ka laiemat, strateegilisemat pilti, kuidas kaitsevägi ühiskonnaga suhestub?
Kaitseväe tugevust näitavad paljud asjad, esiteks inimeste kaitsetahe ühiskonnas üldiselt. Teiseks kaitseväe enda võimekused, mis loomulikult sõltuvad sellest, kui palju me kaitseväesse ka investeerime. Ja kolmandaks meie liitlaste kohalolek, liitlaste tugi, mis on võrdväärselt oluline meie kaitsevõime jaoks.
Nii et, see on kindlasti laiem pilt sellest, kui kõvasti või millist püssi keegi täpselt laseb.
Dirigent Martin Sildos kirjutas hiljuti kaitseväe orkestri sõjamuuseumi alla viimisest ja tsiteeris Jaan Krossi "Wikmani poiste" direktor Wikmanit: "Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema surematus! Aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele". Kas pole selline heremlikult karm käitumine kaitseväe orkestriga üks suuremat sorti huligaansus?
Minu jaoks on see probleem tänaseks leidnud lahenduse ja ei ole mõtet sellesse enam kinni jääda. Kas eesti kultuur kanaliseerub ainult seal, kas see on kaitseväe ülesanne? Kui kaitseväe juhataja neid otsuseid põhjendas, et igal organisatsioonil on selge visioon ja ülesanded ja igaüks keskendub tema põhiülesannetele, siis see põhjendus tundus adekvaatne.
Valitsus nimetab ametisse kaitseväe juhataja. Kas valitsus võib talle ka sõnastada väärtused, millest peab kaitseväe juhataja lähtuma ja võib-olla see pole ainult raud, väljaõpe ja varustus? Et on laiem ühiskonna nägemine.
Laiem ühiskonna nägemine kõikides valdkondades on oluline. Aga, kes mille eest kokkuvõttes vastutab? Meil ongi ühiskonnas erinevad osad ja kaitsevõime on laiem, kui ainult kaitseväe varustus ja sõjaline võimekus. See on tõsi, aga see kaitsevõime tuleb ka ühiskonna laiemast vastupidavusest ja toetusest.
Riigikaitsest rääkides on täiesti arusaamatu, miks Eesti tõrgub edasi olema NATO strateegilise kommunikatsiooni keskuses Riias, kus meile kuulub keskuse asejuhi koht, kuid me ei taha seda enam täita.
Me ei ole niimoodi ju otsustanud. Kui see koht praegu saab [senises rotatsioonis] läbi, saab küsimusega eraldi tegeleda. Aga ma ei võta omaks, et on lõplikult otsustatud, et me seal ei osale.
Kas te võtate pigem omaks, et valitsus leiab need 125 000 eurot, mis selle inimese aasta hind on ja Eesti jätkab tegevust Riias NATO keskuses?
Kõik sellised otsused saavad lõppkokkuvõttes tehtud eelarvekalendri raames, milles me liigume, mis tähendab, et septembris on järgmised otsused nähtavad.
Kas järgmisel aastal on Eesti esindaja NATO strateegilise kommunikatsiooni keskuses Riias, või?
Ja siis te hakkate küsima, kas see ametnik on seal ja teine…
Ei. Ma küsin väga lihtsalt, mäletades hästi, kuidas Eesti tahtis, et liitlased tuleksid NATO küberkaitse keskusesse, mis loodi Tallinnas ja täiesti loogiline, et lätlased eeldavad lähemate liitlaste osalust strateegilise kommunikatsiooni keskuses.
Jah, ja NATO strateegilise kommunikatsiooni keskus Riias on teinud ka väga head tööd.
NATO-s on palju juttu, et enam ei ole küsimus ainult tavapärases sõjapidamises, vaid on ka hübriidohud, infosõjad ja selleks kõigeks peab valmis olema, vaatame või NATO 2030 strateegiat ja tuleviku vaadet.
Seega?
Seega leian ma kindlasti, et sellistes ettevõtmistes tuleb osaleda, aga, lõplikke otsuseid saab teha ka siis… Loomulikult, strateegiliselt on see kindlasti oluline.

Koroonakriisiga sai valitsus hästi hakkama, nüüd aga hakkavad vahepeal suletud veekeskused ja teised ettevõtted valitsust piirangute tõttu kohtusse kaebama. Mida on teil ettevaatavalt enda kaitseks öelda.
Esimese laine ajal ühiskonna sulgemine olukorras, kus oli 26 nakatunut, ei tekitanud mingit resonantsi, et see on ebaõiglane või liialt koormav. Täna jälgivad paljud ettevõtjad, et nii kui keegi ütleb, et seda [piirangut] pole enam vaja, eriti kui see tuleb teadusnõukojast, siis järgmisel päeval on meil ports kohtukaebusi.
Meie valitsus on püüdnud hoida tasakaalu nähtavate ohvrite ja nähtamatute ohvrite vahel. Olen kogu aeg rääkinud seda, et inimestele meeldib kaasa tunda ohvritele, keda nad näevad, kes on koroonapatsiendid. Aga teisel pool võrrandit on ka kõik nähtamatud ohvrid, inimesed, kes kaotavad töö, inimesed, kes peavad sulgema oma aastatega ehitatud ettevõtted. Neid me ei näe iga päev, aga nemad on samamoodi ohvrid.
Ja kui vaatame kogu maailma, siis meil on olnud piirangud ikkagi väga-väga leebed. Nüüd tuli otsus, et Itaalia loobub maski kohustusest õues ja nende [nakatumise] numbrid on veelgi madalamad kui meie numbrid. Kui olen Euroopa Liidu Ülemkogul, on mul küsimus, kuidas te suudate neid piiranguid hoida? Kuidas te suudate hoida Portugalis maski kandmise kohustust õues, kui teie nakkusnäitajad on nii madalad?
Inimesed usaldavad riiki.
Ja inimesed ei usalda tervishoiusüsteemi. Meie tugevus on meie tugev tervishoiusüsteem, Portugalis aga, kui jääd haigeks, siis tõenäoliselt sa abi ei saa – see oli tagasiside, mida mina sain.
Et meil on need numbrid läinud alla, on ikkagi selle tulemus, et inimesed on käitunud vastutustundlikult, enamus on seda teinud, enamus on piirangutest kinni pidanud. Aga on ka teine pool sellest võrrandist.
Just valitsuses vaidlesime, et kui põhjendame piirangute kehtestamist epidemioloogilise olukorraga, riskitasemega, ehk et piirangud lähevad üles siis, kui me lähme järgmisele riskitasemele, aga see peab töötama ka teistpidi. Kui me langeme madalamale riskitasemele, siis meil ei ole enam põhjust hoida neid piiranguid, sest et piiranguid on vaja ainult vältimatult nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.
EKRE räägib, et te tahate jälgimisühiskonda, loote superandmebaasi, hülgate inimeste põhiõigused ja vabadused.
EKRE, mulle tundub, räägib sellest, mida nad ise tahaksid väga teha ja võib-olla isegi valitsuses olles valmistasid ette. Seetõttu on neil endal see kõik peas juba läbi mõeldud ja siis on hea seda esitada. (Turtsatab)
Helir-Valdor Seeder nimetas teie avalikku kirja Soome peaministrile, et Eestist pärit pendelrändajad pääseksid jälle liikuma üle Soome lahe, diplomaatiliselt tahumatuks kirjaks. Ehk see kiri oligi liiga kõva sõna?
See oli väga soe ja empaatiline kiri, kutsumaks Soome ühiskonda mõistma, millise probleemi ees meie seisame.
Minu kui Eesti peaministri roll on seista Eesti inimeste eest, [pendelrändajate] probleem on kestnud pikalt, oleme kasutanud kõiki diplomaatilisi kanaleid ja see artikkel oli väga soe, üldsegi mitte süüdistav, vaid palve mõista meie muresid.
Kaks päeva enne Soome kohalikke valimisi saadab Eesti peaminister avaliku kirja Soome peaministrile, mis ilmub Soome lehtedes. See jätab ikkagi õhinapõhise välispoliitika mulje.
Ükskõik, kuidas teie seda nimetate, kui sellel on tulemus Eesti inimeste jaoks, siis kõiki asju võib kasutada. Soomega me saame väga hästi läbi, Soomes võeti see [kiri] pigem positiivselt vastu. Kui te arvate, et minul on selline mõju Soome kohalikele valimistele, siis te ülehindate minu mõju Soome ühiskonnas.
Pidasin silmas, et see oli rohkem nagu märk, et Eesti on otsustanud tegutseda väga-väga teravalt.
Kuidas teravalt? Me oleme selle probleemiga tegelenud alates jaanuarist, jah, siis olid meie epidemioloogilised näitajad väga palju kõrgemad ja mingil ajal oli tõesti arusaadav, et Soome käitus nii. Aga kui epidemioloogilised põhjendused kadusid ära, meie laevadel loodi testimisvõimekus juba märtsis…
Vist kaks korda kuus olid erinevate töörühmade istumised, et kuidas probleemi lahendada, meie terviseministrid, siseministrid, välisministrid suhtlesid ja see ei toonud tulemust. Soome läks ka Euroopa Komisjoni soovituste vastu, kuidas rändamist piirata. Kui rääkisin Euroopa Liidu Ülemkogul, siis selgus, et see probleem ongi ainult ühe liikmesriigiga, sest teised enam selliseid piiranguid ei kasuta, kuna see ei ole epidemioloogiliselt põhjendatud. Inimeste vaba liikumine on üks Euroopa Liidu alusväärtusi ja selle eest me väga selgelt ka seisame.
Välispoliitikas on ju see põhimõte, et räuskajaid ei kuulata, aga vaikijaid ei märgata. Meie käitumine on olnud tasakaalukas tee, et saavutada oma inimestele vajalikke otsuseid.
Meie olime siis räuskajate ja vaikijate vahel?
Me olime tasakaalukad seal keskel. Me ei räusanud, oleme kogu aeg teinud väga hästi koostööd [Soomega], aga samas ei saa me olla ka päris vait ja öelda, et see meisse üldse ei puutu, kui tegelikult puudutab päris paljusid Eesti peresid.

Reformierakonna suurkogu kõnes ütlesite, et üle ei tule vaadata ainult riigi kulud, aga ka tulud, et aeg on loobuda dogmadest ja Eesti vajab asjalikku arutelu maksusüsteemi üle. Kes seda arutelu vedama hakkab?
Reformierakond hakkab seda arutelu vedama, me juba töötame sellega. Minu jaoks on see mitte ainult üks maks, vaid küsimus on suuremas pildis, et mida me maksustame ja miks me maksustame.
Väga hea, pange Keskerakonnaga seljad kokku, sest Jüri Ratas räägib samuti maksudebati vajalikkusest.
See on hea debatt, sest meie vaated Keskerakonnaga maksudele ongi täiesti erinevad.
Kas teie toetate tervise- ja tööministri Tanel Kiige pakutud hoolduskindlustusmaksu, millega kaetakse just hoolekandega seotud kulud, mis jaotuks töövõtja ja tööandja vahel?
Vaat see on just näide, kuidas maksudebatt minu arvates ei peaks olema – et võtame ühe maksu ja hakkame selle ümber ketrama. Peaksime vaatama kogu süsteemi.
Kui maksusüsteemi põhimõte peaks olema, et ära maksusta kõrgelt seda, mida tahad, et areneks, siis mis on meil kõige kõrgemalt maksustatud? Töötamine. Ehk et töötamist peaks maksustama madalamalt. Aga nüüd on küsimus riigi seisukohalt: sotsiaalmaks on tohutu suur maks ja riigil on seda väga lihtne kätte saada. Kust tuleb see tulu riigieelarvesse asemele, kui näiteks ütleme, et sotsiaalmaks sellisel kujul võiks olla tunduvalt madalam või lausa kaduda? Kas me maksustame siis uutmoodi tulu teenimist, kas me maksustame vara, kas me maksustame teistmoodi käivet…
Kodust ülejääva kinnisvara maksustamine. Kuidas tundub?
See on üks element terviklikust pildist. Aga jällegi ma ütlen, et me ei saa vaadata seda eraldi.
Kui on soov töötamist maksustada madalamalt, et inimestele jääks rohkem raha kätte ja töötamist maksustada madalamalt nii, et ettevõtjad tahaksid inimesi värvata, et sul ei oleks ettevõtjana kõige kallim otsus, mida saad teha, otsus palgata töötaja…
Siis tuleb ju midagi muud maksustada.
Siis tuleb midagi muud maksustada, olen nõus. Nüüd ongi küsimus, et mida ja kas see katab selle tulu, mis tuleks sotsiaalmaksust.
Aga lähenemine, et kui juhatuse esimehe ainus sissetulek on dividenditulu oma firmast, siis see tulu tuleks maksustada sotsiaalmaksuga?
Jällegi, suur pilt on see, et töötamine on ajas muutunud päris palju. Inimesed ei tööta enam nii, nagu aastaid tagasi. Järjest rohkem inimesi töötab oma peaga ja seetõttu järjest rohkem inimesi ka vaatab, et kui töö, mida ma teen, on justkui teenus, mida ma osutan, kas saaksin seda kuidagi teha makse optimeerides, ehk läbi osaühingute.
Ei saa neile seda ette heita, kuivõrd maksuosa on lihtsalt niivõrd suur. Peaksime vaatama, kuidas saaksime tulu maksustada nii, et see oleks õiglane kõigi suhtes, et ei karistaks neid, kes töötavad või ei karistaks neid, kes töötajaid tööle palkavad.
Meie arusaam on, et tahame luua konkurentsivõimelist maksusüsteemi, mis kasvataks majandust nii palju, et me makse tõstma ei peaks, vaid saaksime kulusid, mis meil on, selle arvelt katta. Kas me üritame paika panna kulusid, mille jaoks on meil vaja tulusid või me üritame tulusid suurendada nii, et me tegelikult kulude pärast palju muretsema ei pea?
Keskerakonna esimees Jüri Ratas, kes peab ka oluliseks maksudebatti, küsis, kas me tahame ja ehitame õhukest ja individualistlikku riiki või riiki, kus on tunda ühiskonna tuge ja solidaarsust. Millist riiki Reformierakond tahab?
Reformierakond tahab, et Eesti inimestel oleks Eestis hea elada, et eesti keel, kultuur ja rahvas kestaks ja majandus areneks. Kui majandus areneb, saame toetada ka rohkem neid, kes tõeliselt abi vajavad.
Olen absoluutselt nõus, et abi peab olema suunatud ja kättesaadav neile, kes seda vajavad. Seda saab teha rohkem ja paremini siis, kui ühiskonnal läheb tervikuna hästi. Ka majandusel.
Ja teie soovitud riigis on aastal 2035 ainult eestikeelne haridus.
Valdavalt eestikeelne haridus. Se ei tähenda, et muukeelsed koolid pole absoluutselt võimalikud.
Eesti on nii väike riik, et eesti keelt räägib maailmas ligikaudu miljon inimest ja me peame seda keelt hoidma, peame selleks tegema pingutusi. Ühiskonnas tervikuna on kõigile selge, et Eestis saab hea hariduse eelkõige eestikeelsetes koolides, mistõttu on tööhõives erinevused jne. Meil on vaja, et Eestis oleks eesti keele tase sellisel tasemel, et see ei seaks takistusi kellegi töötamisele või õppimisele.
Kust te 14 aastaga selleks kõigeks õpetajad võtate?
Esiteks alustame tegevuskavaga, ka professionaalse eesti keele õpetaja viimisega venekeelsetesse lasteaedadesse, edasi juba põhikoolidesse… Selleks peabki tegema pingutusi, et neid õpetajaid leida ja ka raha eraldada. Need otsused tuleb teha.

Saku valla üks vasttärganud valimisliit seadis presidendikandidaadi kandidaadiks akadeemik Tarmo Soomere. Sealt jääb mulje, nagu rahvas haaraks passiivsetelt erakondadelt initsiatiivi, kuid rahva eelistus ei pruugi saada erakondade otsuseks ja lõpuks toob see jälle rahva pettumuse, nagu oli viis aastat tagasi. Näete te seda ohtu?
Et inimesed pakuvad erinevaid kandidaate, on väga positiivne. Esiteks see näitab, et meil on palju toredaid kandidaate, kes selleks sobivad, intelligentseid, ühiskonnas lugupeetud inimesi.
Kõik ju soovivad, et debatti tekiks rohkem. Samas on meie valimissüsteem sätestatud niimoodi, et presidendi valib riigikogu või valijameeste kogu. Ja kandidaatide ülesseadmise tähtaeg on samuti väga lühike.
Kui kaugele te olete jõudnud otsingutes, et koos Keskerakonnaga leida see ühiskandidaat, keda võiks toetada ka keegi riigikogu opositsioonist, et president õnnestuks valida riigikogus?
Kui kaugele… Praegu midagi raporteerida ei ole.
Neid inimesi, keda võiks toetada, on üsna palju, vähemalt meie vaates. Aga tähtis on, et ka koalitsioonipartner leiab need inimesed, keda nemad on valmis toetama.
Eks need arutelud käivad ja kui jaanipäev saab mööda, lähevad arutelud kindlasti hoogsamaks.
Virumaa teataja peatoimetaja Eva Samolberg-Palmi leidis riigikogule hüüdnimeks sõna "kiusukogu". Päris tabav ja leidlik, kas pole?
See on päris kurb. Ei ole hea. Riigikogu on ikkagi seadusandlik kogu ja tal peaks olema [avalikkuse] austus, sest usaldusest riigikogu vastu johtub ka usaldus seaduste ja reeglite vastu, mida riigikogu ainsana kehtestada saab.
"Virumaa Teataja" peatoimetaja kirjutas, et on ikka mõelnud, mida tunneb jõmluse ohvriks langenud Kaja Kallas hommikul tööle minnes või kas ta õhtul kodus nutab ka. Teie teate, kuidas see on, ehk vastate talle?
See ütleb alati kiusajate kohta rohkem kui nende kohta, keda nad kiusavad.
Olen oma elus ladunud väga tugeva vundamendi positiivsetest inimestest enda ümber, sellised üksikud [kiusajad] ei suuda mind küll kuidagi kõigutada.
Kas kõik need isiklikud solvangud riigikogus, "ütle, lilleke, kust sa siia said" ja "tal on bipolaarne häire", lähevad teist mööda või lähevad hinge?
Ei saa öelda, et kui pead [umbusalduse arutamisel] kuus ja pool tundi kuulama seal [riigikogus] järjest, siis keegi ei ole selline, et sa seda absoluutselt ei kuule. Mulle on tulnud ka tagasisidet, et miks ma neile samamoodi vastu ei pane. Olen selle peale tsiteerinud [Vana-Rooma keisrit ja filosoofi] Marcus Aureliust: parim kättemaks on see, et me ei muutu nende sarnaseks. Seda kavatsen igal juhul hoida.
Lugedes erakondade reitinguid, siis rohkem kui viiendik Eesti inimesi plaksutab nende solvangute peale või arvab, et sellised küsimused on igati omal kohal.
See on minu jaoks tegelikult kõige murettekitavam. Mitte see, et minu teada-tuntud "austajad" [riigikogus] niimoodi käituvad, aga see, et neljandik või viiendik Eesti inimestest ütlevad, et väga hästi tehtud, hästi panete.
Kui mõelda vaidlemise tasemetele, siis põhimõtteliselt on vist neli erinevat taset. Kõige madalam on see, et ründad isikut, sest ei oska mitte midagi muud öelda. Järgmine tase on see, et ründad stiili, ütled, et sinu arvamus on lapsik, aga ei ütle, miks. Sealt kõrgem tase on juba see, et ründad seisukohta, aga argumenteerid. Ja edasi on juba see, et sa ründad oponendi seisukohta, ütled [vastu] oma seisukoha, argumenteerid seda…
Minu arvates peaks riigikogu debateerima nendel kahel kõrgemal tasemel. Aga pigem olen näinud, et tegelikult on debatt toimunud viimasel ajal kahel alamal tasemel. Kurb.
Kas EKRE tahab riigikogu naeruvääristada?
Mulle tundub, et EKRE… Ma ei ütleks, et terve EKRE, sest EKRE-s ja samuti nende toetajate hulgas on väga palju sümpaatseid inimesi. Küll aga on seal üks kitsas grupeering EKRE juhtkonnas, kes soovib Eestit igal võimalikul moel lõhestada. Nad on alati millegi vastu, nad ei ole kunagi millegi poolt ja soovivad ehk näidata, et riigi institutsioonidesse ei ole mõtet enam uskuda.
Täpselt niimoodi on käitunud ja kasutanud selliseid võtteid ühiskondade lõhestamiseks meie idanaaber. Miks need tööriistad ühte langevad? Idanaabri huvides on kindlasti see, et Eesti inimesed hakkaksid kõiges kahtlema, institutsioonides kahtlema ja nende institutsioonide usaldusväärsus lööb kõikuma.
Miks EKRE seda toidab, eelkõige just riigikogu suhtes – sellest ma ei saa aru.
Paralleel idanaabriga on vist vandenõuteooria?
Ei, ei ole vandenõuteooria, sest paralleel… [USA ajaloolane] Timothy Snyder tõi oma raamatus "The Road to Unfreedom", ehk "Tee mittevabadusele" välja, kuidas [kohalikud] äärmuslased ja Kreml kasutavad täpselt samu võtteid õõnestamaks Lääne ühiskondi või usku Euroopasse.
Aga see ei tähenda, et nad on omavahel seotud.
Ei. See ei tähenda, et nad on omavahel seotud. Aga millegipärast nad kattuvad üks-ühele. Ma ei arva, et nad teevad seda [Kremliga] kuidagi koostöös, aga lihtsalt tahan öelda, et see langeb väga palju kokku.
Nad ju näitavad, et nemad on ainsad tegijad, läbi sellise räuskamise.
No kui see on asi, mida premeeritakse, siis arvan, et see on väga suur murekoht. Kui premeeritakse lõhkumist, aga mitte ehitamist, siis see ei saa kaua nii kesta.
Nad on ju endiselt vähemus, ei maksa omaks võtta, et nemad nüüd esindavadki rahvast. Rahvast esindavad erinevad erakonnad. Nii Isamaa, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid, ka Reformierakond on alati ehitanud selle peale, mis on juba tehtud, ja nad ei ole lõhkujad.
Aga EKRE on nüüd uutmoodi. EKRE soovib jah, eelkõige lõhkuda.
Kui Õhtuleht küsis, kuidas te EKRE parlamendiliikmete solvanguid inimesena talute, siis meenutasite, et teile kingiti Robert Suttoni raamat "Kuidas mölakatega toime tulla", milles on palju häid soovitusi. Öelge mõni, mida koolikiusajate vastu saab kasutada.
Raamat oli pikalt riiulis ja mul ei olnud seda vaja, see on nagu ikka need Ameerika eneseabi õpikud, et palju lugusid jne. Aga mingil hetkel tuli mulle see meelde ja seal on palju häid võtteid. Noh, huumoriga saab alati [kiusamisest] üle, see aitab.
Mõnikord juhtub, et töötades mölakaga kõrvuti, tabab meid nõndanimetatud mölakluspimedus ja hakkame pidama olukorda normaalseks, öeldakse selle raamatu tutvustuses. Politoloog Tõnis Saarts on kirjutanud, kuidas populism muutub uueks normaalsuseks. Kas seda uut normaalsust saab vältida?
Vaadates praegu kõike RES-i ümber käivat, siis tundub jah, et ausat poliitika tegemist väga ei premeerita. See on järjest raskem küll.
Kas populistidega, eriti äärmuspopulistidega saab kokku leppida, kompromissile minna?
Kui [meie] valitsus alustas, siis ütlesin, et poliitilise kultuuri osa on ka see, et head ideed ei saa tulla ainult koalitsioonist, vaid need võivad tulla opositsioonist ja neid tuleb siis ka arvesse võtta, nii palju kui vähegi võimalik.
Me alustasime kohe sellega, et läksime toetama sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis puudutas psühhiaatrilise abi kättesaadavust ka noortele. Ja kui oli nakkushaiguste ennetamise tõrje seadus [NETS], siis püüdsime ka arvestada ettepanekuid või muresid, mida EKRE tõi välja, et peaks muutma.
Sisulist debatti mina tervitan ja tervitan, et me vaidlemegi sisu üle, argumenteeritult ja olen ka valmis kuulama. Ei ole see vaidlus niimoodi, et minul on igal juhul õigus. Ei, ma kuulan hea meelega, ka teisel poolel võib olla õigus.
Et äärmuspopulistidega on võimalik kokku leppida ja nendega kompromissile minna?
NETS-iga me leppisime kokku, kuigi seal oli kisa palju suurem, aga sisu oli üks väike sõna lisada, mis ei tundunud liiga suur probleem, kuivõrd sisust saime täpselt samamoodi aru.
Aga kui küsimus on mõeldud laiemalt, siis ma ütleks, et äärmuspopulistide valitsusse toomine oli kindlasti vale, sest mõnes mõttes – nagu ka see [Robert Suttoni] raamat ütleb – normaliseerib kõike seda, sul tekib pimedus selles osas ja me ei pane tähelegi, mida see meiega teeb.
Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder üritasid EKRE-ga valitsust teha, aga nad ebaõnnestusid.
Jah, see ei toonud ju tulemust, mida arvati, et kui nad tulevad valitsusse, siis kõik muutub.
Ma ütleks veel niimoodi, et EKRE tegi valitsuses kõvasti kära, aga vähe oli villa. Ega nad ühtegi otsust, mis oleks nende inimeste muresid adresseerinud, ei teinud. Imestan, et inimesed ei ole näinud, et neil ei ole sisuliselt mitte midagi selle kahe aasta eest [valitsuses] ette näidata.
Aga, kuna EKRE valija, mulle tundub, on väga palju protestivalija ja EKRE juhtkond on alati millegi vastu, siis nad ongi opositsioonis oma loomulikus olekus, mis tähendab, et nende toetus ka tõuseb.
Eesti kirjamees Armin Kõomägi arvas mõne kuu eest Laupäevalehes: "Me kõik ripume ühe niidi otsas nagu metsmaasikad. Mõni on meist suurem ja punapõsksem, mõni väiksem ja heledam, mõni natuke mäda, mõnele on ussike augu sisse uuristanud. Ent kõige tähtsam on see niit, mis meid koos hoiab." Kas on tõesti olemas mingi niit, mis meid kõiki – 1,3 miljonit inimest – koos hoiab?
Kui Eesti võitles endale iseseisvuse, siis oli kõigil täpselt üks eesmärk – saada iseseisvaks ja me olime ühiskonnana täielikult ühtsed. Kui 30 aastat tagasi me võitlesime uuesti endale iseseisvuse, siis oli ka kõigil üks eesmärk, et me saaksime oma iseseisvuse tagasi.
Sealt edasi on meie vaated erinevad, näiteks, kuidas peaksime ühiskonnaelu korraldama. Sotsidel on üks vaade, Reformierakonnal teine, Keskerakonnal kolmas… Inimestel aga on tunne, et kuulge, mis te vaidlete, vaadake, kui hea oli siis, kui meil oli ainult üks eesmärk.
Ehk ma tahan öelda, et see, mis meid seob, on see, et eesti keel, kultuur ja rahvas kestaks, majandus areneks, et seda kõike toetada. Selles oleme ju täiesti ühes ühel meelel.
Aga, et me vaidleme, kuidas seda saavutada, on demokraatia loomulik osa, mida peame aktsepteerima. Kuid selle arutelu käigus ei tohi me minna inetuks, me saame seda arutelu pidada ka kultuursel viisil niimoodi, et inimesed haiget ei saa.

Toimetaja: Anvar Samost