Hiljuti tuli töökaaslastega jutuks, kuidas paljud lapsed valivad suureks saades samasuguse või sarnase ameti nagu on nende vanematel. Ehk tundub see kuidagi loomulik, kui see on miski, mille sees oled üles kasvanud.

Minu ema on kogu elu tegelenud sotsiaaltööga ja võib-olla on just see muutnud mind teatud ühiskonna gruppide suhtes tundlikumaks. Seega on minu elus palju neid hetki, mil ema eeskujul tõstab minus pead sotsiaaltöötaja. Mul on üks lugu.

Enne loo jutustamist sooviksin tähelepanu pöörata sõnade tähendusele. Juttu tuleb ühiskonnaheidikutest ning kui esmakordselt oma lugu kirja panin, kasutasin nende kirjeldamiseks sõna "asotsiaal". Hiljem tundsin, et see sõna oleks liialt hinnanguline. Sõna otsene tähendus on ju keegi, kes on mitte-sotsiaalne. Me kõik oleme sotsiaalsed olendid, nii ka elu hammasrataste vahele jäänud inimesed.

Sünonüümisõnastikust leidsin asotsiaali kirjeldamiseks veel sellise neutraalse, minu arvates vaimuka kõnekeelse sõna nagu "geoloog" ja lisaks teistele sõnadele kasutan ka seda.

*

Liiklen Tallinnas enamasti ratta või ühistranspordiga. Kui mitte jalgrattaga, siis trammiga. Hiljuti ootasingi Balti jaama juures trammi. Oodates jäi mu pilk peatuma vastaspool paviljonis kõikuvale härrale. Tal oli silmnähtavalt raske püsti seista ja kuidagi niimoodi ta seal klaasile toetudes vaarus.

Tramm sõitis ette. Astusin sisse. Minu õnneks oli trammi tagumine osa inimestest praktiliselt tühi, ainult lehk oli räme. Otsisin kohta ja märkasin, et üks geoloog oli trammist välja kukkunud. Sealt ka see hais. Ta oli kukkunud nii, et jalad olid veel trammis, ülakeha tänavakivil. Hakkasin küsivalt ringi vaatama, kui pilk kohtas umbes minuvanust naist, kel oli ilmselt sama asi mõttes, mis mul. Tegemist oli välismaalasega. "Should we move him?" (Kas me peaksime teda liigutama?). Noogutasin, mispeale me, tema ühest käest, mina teisest (jah, kätest!) mehe trammist välja sikutasime.

Mõni hetk hiljem tuli trammijuht sõidukist välja, võttis mehel jõuliselt kratist kinni ja tõstis ta pomisedes trammist veel kaugemale. Liigutuse järgi tundus, et ta teeb seda tihti. Pärast seda jätkus tema tööpäev. Mina aga jäin trammist maha.

Austriast pärit tüdruk seisis minu kõrval. Tundus justkui vaid meie kaks oleksime kogu olukorrast segaduses. Mees, kes oli trammist välja kukkunud, ei saanud mitte midagi aru ja Austria tüdruk pakkus, et äkki peaks kiirabisse helistama. Helistasin, vastu ei võetud. Hiljem järele mõeldes tundus see niikuinii käiguna, mis oleks ilmselt tulemusteta.

Vahepeal jõudis sündmuspaigale esimese õnnetu kamraad, kes teda tundis ja vene keeles kamandades üles virgutas. Abivalmis sõber viibutas paviljonis istuvatele trammiootajatele käega, et need istme vabastaks ja ta pooluimas sõbrale ruumi teeks. Tundub, et asi lahenes. Kuidagigi…

Kui see konkreetne situatsioon oli oma lõpu leidnud, vaatasime Austria tüdrukuga ümberringi. Meie kõrval ja vastas oli järsku päris mitu samasuguses konditsioonis tüüpi. Üks oksendas, teine oli vahepeal oma pea sodiks kukkunud. Tüdruk vaatas mind hirmuga ja küsis, et mis siin toimub ja kust nad tulnud on. Jõudsime veel paar sõna vahetada, kui pidin edasi minema, mispeale ta ütles: "Hope you're having a better day than this!" (Loodetavasti läheb teie päev edasi paremini!) Sama.

Sõitsin mõned peatused edasi, kui peale tulid neli häälekat härrat. Välimus oli samasugune nagu Balta tüüpidel. Hais oli veidi talutavam, kui eelmisel korral. Natuke adekvaatsemad, aga nagu ütlesin, häälekad. Õnneks pidin juba järgmises peatuses maha minema.

Selline jutt.

*

Nüüd. Olen sellest rääkinud mitme inimesega ja minu üllatuseks on ka nemad viimasel ajal täheldanud linnapildis rohkem taolisi heidikuid. Kui natuke end teemaga kurssi viisin, tuli välja, et on teisigi aktiviste, kes taolisi olukordi juba varem meedias kirjeldanud. Siis, kui mina veel Tallinnas ei elanudki. Mis siis sellest ajast muutunud on? Kas ainult see, et nüüd kannavad need inimesed maski?

Toon näite Indiast. Vaatan põnevusega saadet nagu "Meie aasta Indias". Indias on 1,3 miljardit inimest. Tuhat korda rohkem kui meil. Kuna seal on vaesuses elavaid inimesi kordades enam, on ka selliseid armetuid linnapildis rohkem näha. Isegi kui paari esimest aitad, andes neile raha või süüa, siis peagi saad aru, et kõigile ka kaasa tunda ei saa. Vaatad sellest justkui mööda. Nii muutub see paratamatult tavaliseks. Elu juba kord on selline. Valitsus on loobunud probleemiga tegelemast.

Meie parajalt väikeses Tallinnas on selline pilt pigem eriskummaline. Häiriv. Mõtlemapanev. Kui oleksin lapsevanem, siis mina küll ei tahaks, et minu laps ootaks päise päeva ajal trammi sellistes sõlmedes, kus valitseb geoloogide ülemvõim. Lõpuks võibki see päädida sellega, et vanemad viivad pigem autoga oma lapsi ühest kohast teise. Nii on paratamatult ka laste liikumisvõimalused linnas piiratud.

Ka ise eelistaks sellise häiriva retke asemel hoopis mõnda muud transpordivahendit, paremal juhul Bolti või ratast. Siinjuures ei kõla jutt Tallinnast kui rohelisest pealinnast kuigi veenvalt.

*

Paljud ühiskonnaheidikud on koduta. Kodutus on oluliselt seotud majanduse, rahvastiku ja kultuuriga. Mul oli hea meel näha, et Tallinna sotsiaaltöö keskuse 2020. aasta uuringu järgi on kodutute arv üheksa aasta jooksul umbes veerandi võrra vähenenud. Küll aga tehti see uuring mõne aja eest ja vahepealse aja jooksul on meile saabunud koroonakriis, mis on omakorda soosinud ebavõrdsuse tõusu ühiskonnas.

Kas see võib olla põhjus, miks selliseid ühiskonna poolt heidetud inimesi linnapildis jälle rohkem näha on?

Naljakas kokkusattumus, et taoline ühiskonna kitsaskoht just valimiste nädalal endast nii ilmekalt märku andis. Valimislubadusi sirvides märkasin, et kodutusega on otseselt või kaudselt küll seotud mõned üldised väärtused, kuid kas päriselt ka on võimalik kohalikul tasandil selles suhtes midagi ette võtta?

Mina otsin sisemise sotsiaaltöötaja või siis lihtsalt inimesena oma peas sellele probleemile lahendusi. Keeruline on üksi. Just sellepärast kutsungi üles vaatama seda teemat mitte lihtsalt kui paratamatust. Paratamatust elada ühel ajal inimestega, kes pole esmapilgul meiesarnased. Tunnen end nagu eelmainitud saate üks kaksikutest, kes söödab vanematele ette rohkem küsimusi, kui neil vastuseid on. Aga ehk siiski?