"Tere, häirekeskus kuuleb. Mis teil juhtus?" Just nii algavad 3000 kõnet ööpäevas 112 liinil. Numbril, mille teenindamise eest vastutavad päästekorraldajad, vastavad ilmselt enim Eesti inimestega suhtlevad ametnikud. Umbes miljon kontakti aastas, mille tegijaks on 300 000 erinevat helistajat.

Võime meelevaldselt järeldada, et kaks kolmandikku eestlastest saab aasta jooksul hakkama nii, et riigilt abi ei vaja. Aga see oleks lühinägelik ja pinnapealne tõlgendus.

On vajadus    erakorralise sotsiaaltöö järele

Me ei tea, kui paljude inimeste abipalved ei jõua riigini ega 112 numbrini. Riigi eesmärk ei ole nii mõnelgi juhul mitte kõnesid vähendada, vaid vastupidi, probleemi teadvustada ja teavitada. Näiteks lähisuhtevägivalla puhul teame, et probleemist paistab teadete kujul vaid jäämäe tipp. Sotsiaalse abivajadusega tuleb minu hinnangul talitada samamoodi. Tuleb teadvustada ja tuleb teavitada.

On laupäev, 5. juuni 2021. On see päev kuus, mida häirekeskuses teatakse ja osatakse terasemalt jälgida. Toetuste ja pensionite väljamaksmisele järgnevatel päevadel tarvitavad inimesed oluliselt rohkem alkoholi ja joobes inimestega juhtub oluliselt rohkem erinevaid asju. Kaklused, vigastused, deliirium, kukkumised jne.

Neil päevil ei ole Eesti siseturvalisuse suurim probleem organiseeritud kuritegevus või kriisideks mittevalmisolek. Muidugi on ka need, aga riigilt otsitakse abi hoopis teistes küsimustes. 112 kõnedele vastavad päästekorraldajad töötavad koos politseinike, kiirabitöötajate ja päästjatega selle nimel, et meie ühiskonnaliikmed näeksid oma silmadega ära ka uue nädala. Ja nii kuust kuusse.

5. juuni ööpäeval vastas häirekeskus 3096 kõnele. Kõnede analüüsist selgus, et neist veerandi (üle 700 kõne) puhul saame pöördumise sisu puhul rääkida seosest sotsiaalse abivajadusega või peitub inimese abivajaduse tuum sotsiaalvaldkonnaga seonduvas. Mis ehk kõige märkimisväärsem: nende kõnede teenindamisele kulus häirekeskuse päästekorraldajatel kolmandik kõneajast (35 tundi).

Samale probleemile viitavad ka meie head partnerid, põhjanaabrid Soome häirekeskuses. Nemadki ütlevad, et sotsiaalse abivajadusega klientide kõned on pikemad ja sellel on erinevaid põhjuseid. Ühelt poolt see, et sõltuvusainetega kimpus olevate inimeste probleemist on väga keeruline aru saada, rääkimata nende asukoha tuvastamisest.

5. juunil reageeris 716 sotsiaalse abivajadusega seonduvale juhtumile 444 politseiüksust, 161 kiirabibrigaadi ja kuus päästemeeskonda. Teemade palett on neis kõnedes kirju, kuid umbes 70 protsendi sotsiaalse abivajadusega seonduvate kõnede puhul räägime me sõltuvusprobleemidest. Aga mitte ainult.

Täiskasvanute kõrval vajas abi 57 last, kellest 11 oli kodust ära jooksnud, kümme käitus agressiivselt ja vanemad ei suutnud nendega enam toime tulla, üheksa puhul oli probleemiks narkootikumide tarvitamine ja kuus teadet puudutas suitsiidi või suitsiidikatset.

Kõige häirivam on see, et 189 kõne puhul ei olnud häirekeskusel võimalik kedagi appi saata, sest riiklik abistamise süsteem on üles ehitatud ööpäevaringselt reageerivana vaid kiirabi, politsei ja pääste vaates. Ööpäevaringselt alarmeeritavat sotsiaalabiteenust meil pole. Nimetagem seda siis erakorraliseks sotsiaaltööks või sotsiaalseks kiirabiks. Vaadates Eesti inimeste abivajadusele tõsiselt otsa, on vajadus selgelt olemas.

Palusime oma partneritelt taoliste väljasõitude maksumust. Kõiki kulusid kokku pannes räägime minimaalset 50 000 eurost ööpäevas, mis nende väljakutsete teenindamiseks kulus. Aga raha polegi selles kontekstis kõige olulisem.

Keerukus seisneb selles, et politsei, pääste ja kiirabi puhul räägime me ööpäevaringselt valmisolekus ressursist, mida on võimalik 112 numbri kaudu endale appi saada. Selline inimeste abistamise töökorraldus ühelt poolt leevendab olukorda – on kedagi saata –, kuid ei too neile abivajajatele, kellest siin juttu, seda lahendust, mida nad päriselt vajavad.

Soovitan selle mõistmiseks lugeda Argo Soolepa magistritööd sotsiaalprobleemidega seonduvatest väljakutsetest kiirabitöös. Politseinikud, kiirabitöötajad ja päästjad tõrjuvad neil hetkedel vahetu ohu ja lahendavad akuutse probleemi, aga probleem säilib ja need inimesed kutsuvad 112 kaudu abi aina uuesti ja uuesti.

Nagu ennist mainitud, siis enamik Eesti inimesi riigilt aastas 112 numbri kaudu abi ei otsi. Samal ajal on nende kõrval inimesi, kes pöörduvad 112 numbrile tuhandeid kordi aastas. Riigile võiks ja peaks olema see, kui palju inimene vajab toimetulekuks riigilt abi, üheks indikaatoriks inimese abistamisel. 112 numbri esmane eesmärk on abistada inimesi, kelle elu, tervis või vara on ohus, aga kui 30 protsenti kõneajast kulub klientidele, kelle abivajadus on teist laadi, jääb praegustest lahendustest väheks.

Jalgratast pole vaja leiutada, on riike, kellelt õppida. Sotsiaalse abivajaduse märkamiseks, mõistmiseks ja lahendamiseks on vaja teha palju tööd, ütlevad soomlased, kes viimased viis aastat näevad sotsiaalvaldkonna kõnede arvu kasvu 112 numbril. Erinevalt Eestist, on neil olemas lahendus.

Mida me teha saame?

Võime rääkida sellest, et meil on ressursse vähe ja neid kärbitakse niigi. Aga nagu eelpool toodud arvutused näitavad, on inimeste aitamine seotud pikemas (ja sugugi mitte väga pikas) perspektiivis kulude kokkuhoidmisega.

Eelkõige on meil vaja hoopis selget ühiskondlikku kokkulepet, et sotsiaalsete probleemidega kimpus olemine on samaväärne hädaolukord nagu kõik teised, mille puhul inimesele abi tahetakse.

Teiseks, et sõltlaste ja vaimse tervise probleemidega inimeste abistamine on võrdselt oluline nende ühiskonna osapoolte abistamisega, kes üldiselt oma eluga hästi hakkama saavad.

Kolmandaks vajab ühiskonnas laiapõhjalist kokkuleppimist küsimus, kas sõltlased on ühiskonnale väärtuslikud või mitte. Selline kokkulepe peaks väljenduma tegudes, mitte vaid sõnades. Kui kokkulepe on olemas, tuleb meil hakata mõtlema ka sellele, kuidas lisaks regulaarsele väljakutsete-põhisele abistamisele neile inimestele ka isikupõhine abistamine korraldada. Lisaks konkreetsete inimeste aitamisele tähendab see kaudset abi paljudele, kes sõltlastega seotud on.

See kõik tähendab laiemat vaadet kui politsei-, kiirabi- ja päästeressursside kasutamine ning viib meid aina enam küsimuse juurde, kuidas tulla ka sotsiaalvaldkonnas klientide vajadustele rohkem vastu.

Häirekeskuses arvestame me sellega, et need inimesed on meie kliendid ja me peame tegema kõik selleks, et neid aidata. Nad on pöördunud riigi poole abi saamiseks. Võib-olla on see vale kanal, aga see on kanal, mida nad sellel hetkel on usaldanud. Häirekeskuse käed üksi jäävad lühikeseks, et neid inimesi päriselt aidata, aga lahenduse leidmine üheskoos ei ole kaugeltki võimatu missioon.