Lõpetasime ühekordselt kasutatavate plasttoodete müügi. Vähendasime õhukeste kilekottide tasuliseks tegemisega nende kasutamist pooleteise miljoni võrra igas kuus. Pakime pagaritooted paberkotti, säästes nii 70 tonni plasti aastas.

Ka Rimi tomatitel on ümber paberpakend ning maitsetaimedelt eemaldasime plastpoti – kokkuhoid üle 30 tonni plasti aastas. Eelistame ettevõtte tööprotsessides kasutada ümbertöödeldud, ümbertöödeldavat ja õhemaid materjale. Tahame vähendada toidujäätmeid 2025. aastaks poole võrra nii ladudes kui ka kauplustes. Juba mitu aastat pakume klientidele võimalust valmistoitu osta enda taarasse. 

Need on ainult mõned, aga päris kõnekad sammud, millega Rimi oma Baltimaade kauplustes on liikunud keskkonnasäästlikuma ettevõtluse suunas. Ja seda ilma igasuguse sunni või maksude kehtestamiseta seadusandja poolt, vaid omal algatusel klientidele paremaid ja vastutustundlikumaid lahendusi välja pakkudes ja siis koos tarbijaga katsetades.

Pakendivaba leti katseprojekt ei ole osutunud siiski niivõrd õnnestunuks, nagu lootsime. Me saame aru, et selle valiku armsaks muutumisele tuleb aega anda, aga hetkel veel mingist eduloost rääkida ei saa. Meie loeme sellest välja, et klient pole üleliia valmis oma potsikute ja pottidega poes toitu ega ka muud kraami ostma tulema. Aga me ei anna alla. Anname aega ja katsetame edasi.

Keegi ei arva, et kaubandussektori keskkonnahoidliku majandamise suunas liikumine poleks oluline. On ja selleks astutakse ka jätkuvalt samme ning ühiselt proovitakse leida lahendusi. Jaeketid on antud teemal olnud konstruktiivses dialoogis riigiga algusest peale ning kahtlemata proovib ka keskkonnaministeerium leida kõigile osalistele parimaid lahendusi. 

Kui aga rääkida konkreetselt ühekordse plasti direktiivi ülevõtmisest Eesti seadusesse, pole ministeeriumi esialgsed plaanid turuosaliste võrdse kohtlemisega silma paistnud. Pigem tundub eelnõus plaanitu olevat laadis "Tehtud!" ehk linnukese kirjasaamisena, mis tooks palju ebamugavust tarbijale ja poeketile, ent eesmärgiks seatud pakendite vähendamist mitte. 

Praegu on riigisisesed ühekordse pakendi vähendamise meetmed kavandatud eelnõus vaid müügikohas pakendatavale toidule ja joogile. Jaekaubanduses tähendab see peamiselt kulinaarialette ja joogiautomaate. Nii tekiks turumoonutus, mille puhul ei suuda kulinaarialettides pakendatav toit enam konkureerida eelpakendatud toiduga ning turg suunatakse majandusliku stiimuliga suurema ettepakendamise suunas.

Kaupmehed juhivad tähelepanu, et 95 protsenti pakendist, mis poodides müügil, on eelpakendatud ning ainult viis protsenti pakendatakse kulinaarialetis. Pakendite vähendamise meetmed ehk pakendile eraldi maksu kehtestamine on aga suunatud ainult kulinaarialetile ning just viimasele lisanduks krõbe hinnasilt. Seda tarbija enda kanda võtta ei taha ning seab sammud juba pakendatud toidu riiuli poole, kus hind 50 senti soodsam. 

Veelgi enam, kui seaduseelnõu jätab ühekorrapakendi vähendamise meetmetest kõrvale eelpakendatud valmistoidu, siis viiks see hoopis eelpakendamise suurendamiseni ja seeläbi nii turule paisatud ühekorrapakendi koguste suurenemiseni kui ka toiduraiskamise kasvamiseni.

Kogu toitu ette pakendada on lihtne. Me Rimis võiksime sedagi teha juba homme ja ilma igasuguse seaduse sunnita. Aga kuidas ja millele täpsemalt see kaasa aitab? Keskkonnahoiule kindlasti mitte. Tahamegi rõhutada, et kui "lahendame" nüüd kulinaarialeti pakendiprobleemi selle surnuksmaksustamisega, siis suures pildis ei muutu sellest midagi paremaks.

Keskkonnaminister Tõnis Mölder ütles ERR-ile antud intervjuus, et ühekordsetele joogitopsidele ja söögikarpidele on juba olemas paremaid alternatiive ja toimivaid lahendusi pakendiringluse näol.

Reaalsus on aga see, et kõik seesugused algatused on veel täielikult katsetuste faasis. Tegemist on nišitoodetega ja need tekitaksid kliendile vaid segadust juurde: milline karp nüüd millise kaupmehe juurde tagasi viia tuli?

Enne kui hakata seaduse tasemel pakendiringlust nõudma, tuleb süsteem luua ja viia see standardiseeritud kujule. Nii nagu praegu oleme harjunud taarat viima ühte automaati, mitte igat veepudelit ja õllepurki tagastama just sinna kauplusse, kust me selle ostsime. Praegu toetuksime seadust tehes alles katsetatavatele pakendiringluse projektidele.

Kurb tõsiasi on seegi, et kuigi Rimi on juba mitu aastat kutsunud inimesi oma karbiga poest toitu ostma, teeb seda kaduvväike osa klientidest. Mõnes meie kaupluses pole ühtki sellist klienti veel nähtudki.

Pean tagasi tulema ka võrdse kohtlemise argumendi juurde. Minister annab intervjuus mõista, et toiduainetööstusele – kellele, tuletame meelde, ministeerium pakendimaksu kehtestada ei soovi – on samuti keskkonnahoidlikuma pakendi poole liikumise ootused seatud. "Tuleb ju suur hulk toidupakendeid pigem sealt," möönab ka minister Mölder ise.

Seega on kuskilt võetud ebaaus hinnang ja eeldus, et toidutootjad pingutavad alternatiivide leidmise nimel heast tahtest, ent jaekette tuleb selleks seaduse ja maksudega survestada. Pigem peaks pakendiringluse teemal olema riik ise suunanäitaja, alustades eeskujulikust pakendisorteerimisest ja selle järelevalvest kuni riiklikul tasemel juhitud korduskasutuspakendi standardi väljatöötamiseni.