Eestis moodustavad pakendijäätmed umbes kolmandiku olmejäätmetest. Neist omakorda kolmandik on plastpakendid. Praegu suudab Eesti ringlusse võtta 41 protsenti plastpakendijäätmetest, kuid võetud kohustuste järgi peab see protsent juba ülejärgmisel aastal tõusma 50 protsendi.

Kahtlemata on toidutööstusel väga otsene mõju nendele arvudele. Samal ajal on plast praegu vaieldamatult parim materjal, mis aitab tagada toidu kvaliteedi ja säilivuse. Samaväärne alternatiiv puudub. Klaas on raske ja võib puruneda ning paberpakendist üksi ei piisa, et pool kilo hakkliha säiliks tarbija jaoks piisavalt kaua. Mitteplastist materjale, mis tagaksid toote säile ja selle parimad omadused, pole piisavalt välja arendatud ja testitud.

Ehkki hakkliha on poodide lihalettides ka kaaluga ostetav, siis sellisel viisil toidu ostmine näitab vähenemise märke. Ei ole täpselt selge, miks see nii on, aga inimesed haaravad rohkem pakendis tooteid ja usuvad, et see ka säilib kauem kui lahtiselt ostetud hakkliha.

Mis võimalused meil siis on? Eri tüüpi plastist koosnev pakend on taaskasutatav, selle edasine saatus on põletamine. Keskkonna vaates ei ole see väga jätkusuutlik tegevus. Teine variatsioon plastist on monoplast – PET-plast ja polüpropüleen –, mis on õhemad ja mida ei pea põletama, et tekiks ringlus. Monoplastiga oleme suutnud plastiku kasutamist vähendada enam kui 200 tonni ulatuses, kuid sellest edasi ei ole varsti enam võimalik palju teha ilma, et toidu kvaliteet ei kannataks. Toiduohutuse ja -kvaliteedi arvelt me mööndusi kindlasti tegema ei hakka.

Euroopa Liidu ja rohepöörde eesmärkidega oleme põhimõtteliselt nõus, kuid nendeni jõudmise detailid on äärmiselt olulised. Peame arvestama kodumaiste tootjate konkurentsivõime ja Eesti toidujulgeolekuga.

Viimased aastad on olnud toidutööstusele väga rasked, oleme üle elanud mitu kriisi, mis on jätnud oma tugeva jälje. Nüüd on seadusandja tasemel kokku lepitud, mida pakendijäätmete vähendamiseks ja taaskäitlemiseks suurendamiseks edasi teha. Plastimaks on üks meede, kuid tegemist on pigem äärmusliku ettevõtmisega.

Plastimaks tähendab kõikide hindade tõusu, sh mõjutab tarbijahindu. Tarbija on juba praegu viimase piiri peal ja hinnatundlik ning teinud muudatusi oma toidulaual, kahjuks ka kvaliteetse kodumaise toidu arvelt. Lisaks muudab plastimaks kohalikud toidutootjad veelgi nõrgemaks. Sellega soosime importtoodete tarbimist ja halvendame Eesti hiljutistest kriisidest räsitud toiduainetööstuse seisu veelgi.

Kui räägime planeedi päästmisest, siis plastimaksuga me seda ei saavuta. Süsinikuneutraalsuse saavutamiseks peaksime mõtlema plastikust ja pakenditest kaugemale ja leidma rakenduse kõigile jäätmetele ka näiteks biokütuse näol.

Praegu puuduvad konkreetsed suunised ja põhimõtted, mis oleksid arusaadavad kõigile osapooltele: kes peab mida tegema, et plasti vähendamine kui rohepöörde oluline osa õnnestuks? Puudub ühtsus. Riik peab võtma initsiatiivi, kus lahenduseks ei ole maksu(de) kehtestamine.

Plastimaksu asemel tuleb ühiselt mõelda meetmetele, millel on ka tegelik mõju. Lisaks jäätmekäitlussüsteemi tõhustamisele on ülioluline roll ka läbimõeldud kommunikatsioonil ja teavitustööl elanikkonnale, lõpptarbijale.

Ehkki meie ja mitmed teised tootjad on pannud kõikidele oma toodetele juurde sorteerimisjuhised, võib igapäevaelus ikkagi ette tulla, et jäätmete õigesse kohta viimine võib olla keeruline. Võiksime selle teekonna ühiselt üle vaadata, et hinnata, kus inimesed hätta jäävad ja käega löövad.

Õige sorteerimise korral leiab monoplast uue elu mõne muu esemena. Pakenditele oleme sorteerimisjuhised juba ka märkinud ja julgustame kõiki nende järgi toimetama.

Partnereid on palju, lisaks Eesti Taaskasutusorganisatsioonile on partneriteks riik, kohalikud omavalitsused, jäätmekäitlejad, potentsiaalselt ka kauplused. Mida me Eestis kokku korjatud plastjäätmetega edasi teeme? Pole ju saladus, et praegu need peamiselt põletatakse või saadetakse ümbertöötluseks võõrsile.

Ringmajanduse põhimõtete järgi peaks ümbertöötlemine siiski toimuma seal, kus jäätmed tekivad, mitte sadade kilomeetrite kaugusel. Kui tõsised on riigi plaanid meie ümbertöötlusvõimekuse arendamisega? Kas oleme ka tegelikult valmis tõelise keemiatööstuse tekkeks, et hakklihapakenditest võiksid saada uued plasttooted, aiatoolid, fliispusad?

Plasti ja pakendijäätmete ümber käiv diskussioon ei tohiks olla koht, kus otsime süüdlasi ja näitame näpuga ning rakendame rahalisi sanktsioone ilma eelnevalt kokku lepitud ühise tegevuskavata. Peaksime päriselt lahendama probleemi, mitte tegelema asendustegevustega. Raha kogumine on liiga lihtne lahendus, millel pole tegelikke mõjusid meie eesmärkide saavutamiseks. Küll aga koormab see kokkuvõttes nii kodumaist tootjat kui ka tarbijat asjatult palju.