Koostöö. See sõna tähendab nii palju, aga samal ajal on võimalik seda kasutada järjekindlalt nii, et tähendus devalveerub ja mõiste muutub tähenduseta sõnakõlksuks. Kui me räägime ringmajandusest, peaksime sõna esimesest poolest ehk "ring" aimama, et ringi osad ei saa toimida ühenduseta. Sellisel juhul ei ole meil ring, vaid kriipsud või täpid.

Ringmajanduse teoorias on palju tugevaid kõnelejaid ja kirjutajaid, ringikujuline majandusmudel näeb skeemina hea välja ja ka sisu kõlab rohepöörde raames ainuõigena. Siiski ei saa mudeldades unustada reaalsust: meil tuleb otsa vaadata ka praegusele majandusele ja tootmisele.

Lõpuks ometi aktuaalseks muutunud pakenditeema puhul tähendab "ringmajandusele üleminek" hetkel seda, et meil on tohutus hulgas eri materjalidest ja kujuga pakendeid, mille disainimisel, tootmisel ja müümisel puudub tegelikult igasugune ringmajandusele ülemineku eeldus väga paljudel põhjustel.

Pakendi koostis on probleem nr 1

Selleks, et pakendit – võtame näiteks kõikvõimalikud plastpakendid, sest nendega on probleem kõige suurem – oleks võimalik ringlusse võtta, see tähendab, et pakendimaterjali saaks kasutada uuesti millegi muu tootmiseks, on oluline juba seda pakendit luues mõelda, millest me ta teeme.

Praeguste teadmiste ja oskuste järgi ei ole võimalik kõiki materjale/materjalisegusid, mille teadlased on välja mõelnud või disainerid kokku joonistanud, uuesti materjalina kasutusse võtta.

Esimene kergesti märgatav takistus on pakendimaterjalide segamine ehk komposiitmaterjalid. Võtke näiteks külmkapist esimene (äärmisel juhul kolmas) toode ja proovige mõistatada, mitmest erinevast materjalist selle pakend koosneb.

Üheliigiliste materjalide - näiteks ühte liiki plast, klaas, papp, alumiinium jne – järele on nõudlus. Vajalikud majanduslikud hoovad peaks lahendama maksupoliitikaga, st liigiti kogutud monomaterjali taaskasutamine tuleks muuta majanduslikult soodsamaks.

Pakendiettevõtte huvi ei ole pakendeid põletada, ringlussevõetava materjali eest saab reeglina raha, põletamise eest tuleb aga peale maksta. Niisiis ei põletata Irus pakendeid mitte sellepärast, et see oleks kuidagi mõistlik, vaid eelkõige sellepärast, et neid materjale ei saa ringlusse võtta.

Tõsi, kasutatud piimapakist ei saa kunagi uut piimapakki, aga sellest saab plasti tähisega LDPE, mis on ringlusse võetav. Näiteks on LDPE võimalik muuta graanuliks, aga seda ainult juhul kui materjal on puhas ega sisalda rasva, mis ajab masinad umbe.

Muu hulgas saab taaskasutatud plastist toota väga edukalt ka uusi toidupakendeid ja seda tehakse laialdaselt juba väga ammu. Näiteks on ettevõttel Veolia olemas patent tehnoloogiale, mille abil eemaldatakse jäätmeplastilt saastunud kiht ja nõndaviisi saadakse tooraine, mida on lubatud kasutada toiduainetööstuses.

Kui me räägime kartongpakendis (tetrapakendis) piimast, siis saab sellest pärast tehases erinevateks materjalideks leotamist uusi papp-pakendeid. Samuti on võimalik toota tetrapakendit sajaprotsendiliselt ära kasutades ehitusmaterjalina kasutatavaid OSB plaate. Sellist plaaditehas küll hetkel Eesti läheduses pole, kuid kaugemale on neid juba kerkinud.

Pakendid aga ei ole üheliigilisest materjalist ja paljudel juhtudel puudub pakendil ka märgistus, millise materjaliga on tegemist. Tihtilugu on märgistus ka vale: näiteks on pakendil kirjas PP, kuid tegelikult sisaldab pakend ka muust materjalist osi. Sellisel juhul on vähe abi pakendite tööstuslikust sortimisest või lähedal asuvatest ringlussevõtutehasest. Vana tõde, et "töö on tellija materjalist" kehtib sajaprotsendiliselt.

Et Eestis pole ringlussevõtuks piisavalt tehaseid, ei ole probleem, sest enamus pakendeid jõuavad ringlusse suuremates riikides. Eesti väiksus seab meile tingimusi: meil ei jätkuks sellistele tehastele toorainet. Sisendmaterjali sissetoomine on samuti pigem kanajalgadel, suure tõenäosusega liiguvad materjalid eelisjärjekorras suuremate turgude võimsamatesse tehastesse.

Eestis on pakendijäätmete tööstuslik sortimine olemas nii Eesti Keskkonnateenustel, Ragn-Sellsil, Väätsa Prügilas ja Paikres kui ka teistel ettevõtetel üle Eesti. Käsitsi sorteerimise ja masinsorteerimise efektiivsuse vahe ei ole praeguste koguste juures märkimisväärne, ringlussevõtu osakaalust on see jäämäe tipp.

Ülejäänud osa jäämäest peitub kodudes: me ei saa pakendeid kätte. Olmeprügi sisaldab endiselt 32 protsenti pakendeid. Kui sellest liigiti koguda ringlusse võetav materjal, oleksime juba tubli kasvu saavutanud. Kui sortimisele minev pakendite kogus hakkab jõudma sellisele tasemele, et vaja oleks masinsortimisega võimekust tõsta, siis seda ka tehakse. Pakendite liigiti kogumine on tõusutrendis ning kindlasti lisandub tulevikus tehnoloogiad, mis aitavad pakenditest ringlusmaterjale hõlpsamini kätte saada.

Olukord on kehv, aga see on tuleviku väetis

Kõiki materjale tasub liigiti koguda, näiteks klaasist on võimalik võtta ringlusesse sada protsenti, papist ja paberist – kui ei ole kilega kaetud või väga määrdunud – läheb samuti sada protsenti ringlusesse, terasest ja alumiiniumist samuti sada protsenti. Plastidest lähevad ringlusesse kõik üheliigilised karbid, pudelid, topsid ja kilekotid.

Olulise vastutajana selle protsessi paremaks toimimiseks näeme ka omavalitsusi kui inimestele kõige lähemal seisvat haldusüksust. Omavalitsused on alates 2005. aastast korraldanud kodumajapidamisest jäätmete kogumist ja käitlemist. Seni on nad olnud huvitatud eelkõige sellest, et jäätmed oleks kogutud ja käideldud nii odavalt kui vähegi võimalik. Viimasel ajal on omavalitsused hakanud pöörama suuremat tähelepanu ka jäätmete liigiti kogumisele ja selles osas on näha hulga positiivseid arenguid.

Taaskasutusorganisatsioonid saavad  omast kogemusest kinnitada, et tasub panustada tarbijale mugavama kogumisvõrgustiku arendamisse – avalikud konteinerid kodudele lähemale või võimalusel kogumine kodude juurest.

Paljude Euroopa riikide, sh Eesti probleem seisneb ka selles, et eraettevõtted on jäätmemajandusest kõrvale tõrjutud KOV-ide hanketingimustega, mistõttu ei tehta investeeringuid ega sünni innovatsiooni.

Niisiis on lahendus kahes muudatuses. Esiteks peavad tootjad radikaalselt muutma pakendimaterjale (lihtne näide on ju näiteks alumiinium, mille taaskasutusega pole mingit probleemi), st pakendid peavad koosnema võimalikult ühest materjalist. Teiseks tuleb tõhustada jäätmete liigiti kogumise kvaliteeti, ehk siis jäätmete liigiti kogumine tuleb viia nii tekkekohale lähedale kui võimalik. Ringlussevõtt suureneb sel juhul igal juhul, sellele viitas ka Maailmapanga uuring.

Mõistetav, et tootjatele ei meeldi pakendimaterjalide või koostise reguleerimine, aga paremat alternatiivi praegu ei ole. Kui eesmärk on saada müügipakendid ringlusse, siis on pakendi disain, st see millest pakend koosneb ja kuidas ta tehtud on, ja liigiti kogumise mugavus määravad. Edumeelsemates riikides (Rootsi, Jaapan) on materjalide kogumine lahendatud isegi kuni 20 erineva konteineriga, kuhu kogutakse jäätmed liigiti.

Pakendijaburused ajavad ka tarbijana meele mustaks: mõnes tootes moodustab pakendimass suurema osa toote kaalust (viilutatud tooted vaakumpakendis, pisikesed jogurtijoogid jmt). Mõnikord on pakendatud toodet, millega ei juhtuks ilma pakendita midagi (sokid!) või millel on oma pakend kaasas juba eos (banaan). Tõsi, mõned tootjad on teinud veidi muudatusi, kuid üldiselt on need siiski kosmeetilised. Pakendivabad tooted ja poed on veel nišiäri.

Materjalide ringlussevõtu võti on koostöös: pakendi- ja toidutootja, jäätmekäitleja, omavalitsus ja riik (sh tarbija), kõik me peaksime ühiselt pingutama, et täppidest saaks ring ning meie keskkond ja tervis oleks kaitstud. Tootjad, investeerides uutesse toodetesse ja tootmisliinidesse, peaksid enne investeeringu tegemist lähtuma ka materjalidest, mida on võimalik ringlusse võtta.

Samuti on suur roll disainerite teadlikkusel ning soovil panustada pakenditeadlikkusesse, mh sisaldab see näiteks õpetussõnu tarbijale pakendi peal: kuidas pappkarpi kokku voltida või missugused osad pakendilt eemaldada ja miks, edumeelsemale sortijale juba ka õiged materjalikoodid.

Tuleb mõista, et ei saa eeldada, et ükskõik mida me välja mõtleme, disainime, toodame ja ostame, on ringlusse võetav: otsuste langetamisel tuleks kasutada nii teadust, praktikat kui ka tervet mõistust. Mida lihtsamad ja kergemini ringlusse võetavad on pakendid, seda suurem osa neist taas ringlusse jõuab