Rein Veidemann: omariikluse vaimukultuuriline mõõde

Omariikluse kultuurilise mõõtmega juhatatakse sisse Eesti Vabariigi põhiseadus, mis riikluse alusena on määratud sätestama mitte ainult meie elukorraldust, vaid ka kaitsma ja arendama eesti kultuuri, ütles Rein Veidemann riigikogus toimunud omariikluse põlistumise tänupäevale pühendatud konverentsil peetud sõnavõtus.
Eesti omariiklus sündis eesti keeles ning kultuuris. Kui arvestada asjaolu, et ajalugu ise transformeerub mingil hetkel kultuuriosiseks – näeme seda iseäranis kirjalike allikate, kroonikate, koha- ja inimkoosluste nimedes ning nende etümoloogias –, siis võib olla õiguski alles hiljuti meie hulgast lahkunud ajaloolasel Enn Tarvelil (1932 – 2021), kes oma "Eesti rahva loos" (2018) väidab eesti omariikluse eksisteerinuvat juba 13. sajandil enne üle maa veerenud Saksa ordu vallutusi ning sellele järgnenud kolonisatsiooni.
Õieti peab ta silmas kaheksa suurema ja kuue väiksema maakonna, Tarveli sõnul "nõrgalt ühendatud liitu" ehk siis hõimusuguluse põhjal kujunenud kihelkondade konföderatsiooni. (Enn Tarvel. Eesti rahva lugu. Varrak, 2018, lk.49 – 40). Seepärast on tema veendel ka "muistne vabadusvõitlus" ning selle metafoorsed kasutused 19. sajandi ärkamisajal, 1919 – 1920 väldanud Vabadussõjas ning 20. sajandi kaheksakümnendate lõpus, omal kohal.
Tõsi, täna pole meil kombeks sakslaste valitsemisaega 13. sajandist kuni 20. sajandi alguseni nimetada okupatsiooniks, sest Põhjasõja järel läksid Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa Venemaa koosseisu ning siinsetel aladel kehtestati Balti erikord, mille kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks jäi luterlus ning asjaajamiskeeleks jäi saksa keel.
Kuid "okupatsiooni" nime vältimise põhjus pole üksnes selles, et eestlastel oli ühtäkki kaks võimukeskust, kohalik baltisaksa rüütelkondi ühendav Maapäev ja Vene keisrivõim Peterburis. Baltisaksa autonoomial oli ka kultuuriline mõõde, mis ei kujundanud mitte üksnes nende endi Heimat'i identiteeti, vaid oli ka kanaliks luterluse, Euroopa valgustuse ning romantismi rüpes sündinud kultuurrahvusluse jõudmisel eestlasteni.
Midagi pole parata, eestlaste kirjakultuur on saksa pastorite ja literaatide vaimusünnitis. Olen söandanud püsida kujundlikul väitel, et rahvusena on eestlased Lutheri lapsed. Rahvusliku omariikluse ideestik kujunes välja 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni järelmina.
Martin Lutheri kõrval võlgneme rahvuseks kujunemise loos niisamuti ka saksa valgustusfilosoofile Johann Gottfried von Herderile, kes 1770. aastal võttis esimesena kasutusele sõna "rahvalaul" (Volkslied) ning kelle 1778 – 1779 ilmunud rahvalaulude antoloogias "Volkslieder" on esindatud – tänu kohaliku baltisaksa valgustaja August Wilhelm Hupeli vahendusmissioonile – võrdselt teiste rahvastega ka eesti rahvalaul.
Veel ühte saksa valgustajat tuleb sellega seoses nimetada, Liivimaal sündinud ja Riias tegutsenud Garlieb Merkelit. Merkeli 1802. aastal ilmunud proosapoeem "Vanem Imanta - Eine lettische Sage" oli Kreutzwaldi "Kalevipojale" teiseks eeskujuks "Kalevala" kõrval. 1820. aastal trükiti aga Leipzigis Merkeli brošüür "Vabad lätlased ja eestlased", mis jõudis levida ka eesti rahvusliku ärkamisaja tegelaste keskel.
Omariikluse üle arutamisest on aga dokumentaalne jälg 1870. aastast. Nimelt kirjutab Soomes ilmuva ajalehe "Uusi Suometar" toimetaja Antti Almberg temasse armunud Lydia Koidulale maikuus 1870 läkitatud kirjas: "Seepärast, mu Neiu, ärgem kahelgem eesti ja soome rahva tulevikus, vaid uskugem, et kord meilegi koidab rahvusliku iseseisvuse ja vabaduse ilus päike, kui ka meie silmad kunagi ei saa näha selle kiiri", mille peale Koidula vastab: "Teil on pealegi palju rohkem šansse soome rahva iseseisvuseks kui meil, ja meie ka ei riputa lootust varna, ja meie ka usume, et meie rahva õitseaeg tagasi tuleb ja tööta selle heaks."
Just see, Koidula mainitud "õitseaja" tagasitulek viitab käsitlusele muistsest, ent seejärel sakslaste poolt sajanditeks kaaperdatud omariiklusest.
Prohvetlikuks osutub aga Juhan Liivi 1896. aastal kirjutatud luuletuse "Kas näitad?" üks salm. Kirjutades luulekeeles juudi rahva ajaloost, võrdleb Liiv nende olukorda eestlastega, ning lausub siis:
Ja nõnda on lugu ka Eestisja nõnda on elu kiik.Ükskord kui terve mõte –ükskord on Eesti riik.
See "ükskord" jõudiski kätte 1918. aastal, langes aastaks sakslaste okupatsiooni alla ning veel kaheks aastaks kahel rindel (bolševistlik Vene ja Landeswehr) sõjatulle, mistõttu tegelikult sai riigi ehitamisega pihta hakata alles 1920. aastal. On eriti sümboolne vaimukultuuri ja omariikluse seose koha pealt see, et omariikluse esimeseks kehtestavaks sammuks oli Tartu Ülikooli avamine rahvusülikoolina 1. detsembril 1919.
Aga omariiklus kestis kultuuris ka riigikaotuse ja allaheidetuse aastakümnetel alates 1940. aastast kuni 20. augustini 1991. Mitte ainult õiguslikku järjepidevust tõendavate paberite ja rituaalidega, mitte ka mitmete suurriikide keeldumisega tunnustada Eesti kaaperdamist Nõukogude Liitu.
Omariiklus kestis rahva kollektiivses mälus keldritesse ja pööningutele peidetud kirjavara näol, millest salaja saadi osa võtta. See kestis 1950. aastate lõpus Nõukogude Eesti tegelikkuses alanud vastupanukultuuris, ent juba mõnevõrra varem Välis-Eestiks konsolideerunud pagulaskultuuris.
Kodu-Eestis olid omariikluse vaimukultuuriliseks mõõtmeks ja metafooriliseks avaldiseks Friedebert Tuglase rehabiliteerimine ning Eestisse jäänud arbujate naasmine (Alver, Merilaas, Sang) kirjandusväljale. Järjepidevuse kandjateks said ainsana nime säilitanud Looming (asutatud 1923) ja Eesti Loodus (asutatud 1933) ning 1958. aastal asutatud Keel ja Kirjandus, mille eelkäijateks sõdade vahel olid ajakiri Eesti Keel ja Eesti Kirjandus.
Aasta varem oli alustanud Loomingu Raamatukogu, aken kaasaja maailmakirjandusse, mis avaldas tõlkekirjanduse kõrval nüüdseks uusklassikaks saanud, aga toona rahvuslikku vastupanukultuuri esindavaid teoseid (meenutagem kas või Paul-Eerik Rummo "Lumevalgust…lumepimedust", Viivi Luige "Häält", Arvo Valtoni "Kaheksat jaapanlannat", Teet Kallase "Verist patja", Hando Runneli "Lauluraamatut ehk Mõõganeelajat ehk Kurbade kaitseks". Nimekiri kujuneks pikaks.
Tagantjärele tuleb tunnistada sedagi, et omamoodi füüsilise ja vaimse reservaadina elas omariiklus edasi 1971. aastal Jaan Eilarti ja Gustav Tõnspoja algatatud Lahemaa rahvuspargis. Enne seda oli aga 1966. aastal asutatud Eesti Looduskaitse Selts.
Olen minagi ja minu põlvkonnakaaslased jalgratastega sõitnud ringi ühe puu, mõisapargi või haruldase looduskoosluse juurest teiseni, pakiraamil kolisemas valgeks emailitud plekist plaadid, tähistamaks rohelise tammelehe kujutisega looduskaitseobjekti. See oli väga tõsine isamaaline kasvatus.
Isegi niisuguste teoste, nagu 1973. aastal Wiedemanni sõnaraamatu ja 1982. aastal Henriku Liivimaa Kroonika ilmumine kujutasid endast rahvuslikku suurtegu ja meeleavaldust. Defitsiitseks väljaandeks kujunenud, kalinguri köidetud Wiedemanni sõnaraamatu faksiimile trükk, mis esmalt ilmus rahvusliku ärkamise ühe suurteosena "Kalevipoja" kõrval 1869, jõudis minuni nn letialuse teosena.
Õieti sain selle tutvuste kaudu otse raamatukaubanduse laost. Inimene, kes laoseisu aruande "korrigeerimisega" riskides selle mulle soetas, oli raamatusse kirjutanud pühenduseks prantsuse valgustusfilosoofi Claude Adrien Helvetiuse mõtte, mis kõlab aktuaalselt tänagi ja väärib tsiteerimist:
"Originaalsed raamatud on pillatud laiali aegade öösse nagu päike maailmaruumi kõrbe, et valgustada tema pimedust."
"Aegade ööd" asendasid Nõukogude Eestis erifondid, nii et lõpuks, kui suur osa eesti kirjandusest laulva revolutsiooni tuules taas ilmavalgust nägi, siis mõjus see originaalsuse avastusena. See puudutas ka kodumaale naasma hakanud Välis-Eesti kirjandust. Ent lugejaskond oli vahetunud.
Siiamaani annavad end tunda toonase kultuurikatkestuse armid. Seepärast olgu rõhutatud kultuurhariduse ülimat tähtsust nüüd juba poolteist põlvkonda elanud vabas ja iseseisvas riigis. Õitsegu loovkultuur täna oma täies lopsakuses, auklik kultuurimälu taastoodab rahvusliku eneseteadvuse ebakindlust, mis omakorda ei jäta mõjutamata omariikluse toimimist.
Muidugi ei saa me mööda muusikakultuurist, mis 19. sajandi keskel laulu- ja pillimänguseltside kaudu konsolideerus laulupeotraditsiooniks. Olen võrrelnud nõukogude aja üldlaulupidusid alates 1960. aastast omariikluse kultuuriliste saarekestena, mis ilmutasid end kahel päeval, et siis taas varjuda aastateks otsekui maa-alused risoomid.
Omariikluse kultuuriline dimensioon elab edasi aga jätkuvalt tänagi, mil viimasest riigikaotusest on möödas pisut enam kui kolmkümmend aastat. Me näeme seda pärimuskultuuris, "Eesti elulugude" sarjas, kogu mälestuskirjanduses, filmikunstis (viimati "Tõe ja õiguse" näol).
Me võtame vastu seda emotsionaalselt läbi muusikakultuuri, millest mitmed teosed kujutavad endast eestilikkuse embleeme, nagu Rudolf Tobiase "Eks teie tea", Heino Elleri "Kodumaine viis" ja "Koit", Arvo Pärdi "Ukuaru valss", rääkimata isamaalistest levilauludest (Alo Mattiiseni "Viis isamaalist laulu"), rääkimata koorikultuurist.
Ja – last not least – omariikluse kultuurilise mõõtmega juhatatakse sisse Eesti Vabariigi põhiseadus, mis riikluse alusena on määratud sätestama mitte ainult meie elukorraldust, vaid ka kaitsma ja arendama eesti kultuuri. See asjaolu on kultuurilise mõõtme prioriteetsuse vääramatuks tõendiks Eesti riigi ja rahva olemasolule ning kestmisele.
Toimetaja: Kaupo Meiel