30. novembril leiab aset Eesti Vabariigi priiuse pööripäev: just siis saavad arvutuste kohaselt meie riigi vabaduse- ja vangipõlv ühepikkuseks ja on võrdselt kestnud 18 950 päeva. Juba järgmisel päeval, 1. detsembril, on vabana elamist olnud üks päev rohkem kui okupatsioonide all kannatamist.

Vabadusest räägitakse praegu pidevalt ja nii palju, et see sõna on mõneti tähendusest tühjaks jooksnud. Sellepärast võiks meenutada hea huumorisoonega Karl August Hindreyd, kes omal ajal kommenteeris tsitaati: "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud" oma lisandusega: "Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil."

Meilgi tuleks mõelda, kas tasub ülemäära palju rääkida mingist abstraktsest täielikust vabadusest. Ning mõtiskleda olulise tähtpäeva valguses selle üle, mida me õieti tahtsime kui tahtsime vabadust?

Kirjanik Mari Saadil ilmus mõned aastad tagasi valus essee pealkirjaga "Kas me tahtsimegi Eestit". Saat nendib: "Kindlasti tahtsime vabadust — vabaks pöörase, despootliku karu käpa alt. Ja kõige ohutum, loogilisem, õiguspärasem tee vabadusse, mida välisilm paistis tunnustavat, oli oma vana põhiseaduse kaudu."

Kuid küsimus, mille ta püstitab pealkirjas, on vahepealsete aastate jooksul muutunud veel põletavamaks. Ka nüüd, tähistades meie ajaloos olulist verstaposti, peame Mari Saadi moodi küsima: kas me tahtsime vaba Eestit või me tahtsime lihtsalt vabadust?

Vaadates seda, kuidas eestlased ise on viimastel aastatel, isegi aastakümnetel, kohelnud oma loodust, keelt ja pärandit, jääb vahel küll mulje, et ega Eestist kuigivõrd just ei hoolita. Rõhk on isiklikul vabadusel, mis omakorda ei lähtu määratlusest "Igaühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese vabadus".

Sageli kipub vabadus olema sünonüümiks egotripile, olgu siis isiklikul, tööalasel või ühiskondlikul tasandil. Ja teine sünonüüm vabadusele näib olevat raha – just raha rohkus defineeriks otsekui vabaduse määra.

Ning pöördvõrdeliselt isiklike ja poliitiliste egotrippide varjus ning võistluses, kellel on surres rohkem asju, on tagaplaanile, justkui väärtusetuks vajunud mõisted nagu mõttevabadus, vaba hing ja isegi vaba riik… Vabadus tähenduses, mille sünonüümiks võiks olla iseseisev, sõltumatu, alistamatu ja suveräänne.

Kas me oleme kindlad, et oma vabas riigis võime oma tahte järgi toimida ega ole lihtsalt ettekirjutatud direktiivide elluviijate rollis? Kas oleme kindlad, et meie oma vabas riigis teeme ise reegleid ja otsuseid, mitte ei kopeeri neid püüdlikult kusagilt mujalt?

Kas meil on olemas sisemiselt vaba inimese enesekindlust, millega vältimatult kaasneb väärikus ja iseenda ning teiste austamine?

Vabadust liigitatakse teatavasti vähemalt kaheks: negatiivseks vabaduseks ja positiivseks vabaduseks. Negatiivne vabadus on vaba olek millestki, positiivne on vabadus millekski.

Nüüd, olles kohe nõksakese jälle vabamad, peaksime mõtlema rohkem mitte sellele, millest me oleme vabamad, vaid hoopis sellele, milleks vaba olla. Ja uuesti esitama selle kontekstis küsimuse: kas me tahtsimegi Eestit? Ning kui vastus sellele on jah, siis millised on selle Eesti eesmärgid? Kas Eesti ise, oma hoitud looduskeskkonna, keele ja meelega? Või hoopis ja ainult territoriaalne vabadus inimeste, raha ja kaupade liigutamiseks?

Jah, selle tähtsa päeva eel tasuks tõsiselt mõelda küsimuse üle: kuidas olla vaba ja jääda samal ajal iseendaks.

Ning eesmärgiks võiks olla mitte ainult üks päev vabadust rohkem kui kestis sõjaeelne vabariik või üks päev vabadust rohkem kui 20. sajandi okupatsioonid.

Eesmärgiks peaks olema Eesti, mille vabadus on kestnud kauem kui kestis 700-aastane orjaöö.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.