Milline hõrk päev. Noor Eesti ei olegi enam nii noor. Nüüd ta on lihtsalt Eesti. Endiselt ime, aga mitte enam uudis. Kahtlustan, et täna on ka viimane suur tähtpäev, mil noorte eestimaalaste eest kutsutakse kõnelema selline inimene, kes oli olemas enne, kui vabadus viimati tuli.

Minu esimesed mälestused on Nõukogude Liidust. Sellest, kuidas Eestis oli väga vähe süüa. Käisime emaga tihti poe järjekorras seismas. Inimussid ulatusid Kuusalu kaubamaja nurga taha ja tundusid lootusetult pikad.

Et sellele amorfsele aja massile mingitki konkreetsust anda, küsisin emalt, et mitmeni ma peaksin lugema selleks, et kui ma lõpetan, siis saaksime sisse. Ema ütles alguses sada, siis tuhat, siis rohkemgi. Ma olin väike ega tundnud veel suuri numbreid. Poe järjekorras korrates aga sain selgeks. Selgus ka, et aeg ei ole lõputu amorfne mass, vaid tiksutab päris kiiresti sekundeid minevikuks, olevikku igavikuks.

Mõnikord tasus ootamine ära ja poest sai pulgajäätist. Ainult ühe muidugi, seega pidime vennaga jagama. Ema lõikas mulle pool jäätist kausi sisse, vend oli vanem ja tema sai selle osa, mis pulga peale jäi. Ja just see osa tundus jõle maru ja unistasin, et äkki kunagi kui ma olen suurem, võin ka mina saada hoopis selle poole jäätisest, mis veel pulga küljes ripub. Kaugemale ma ei osanud unistada. Päris oma jäätisest ma ei osanud unistada.

Eesti iseseisvuse taastamisega oli umbes samamoodi. Oli neid, kes unistasid piiride sees, oli neid, kes unistasid uutest piiridest. Seda, kuhu me päriselt välja jõudsime, ei osanud ilmselt keegi ette näha.

Seda küllust ja seda heaolu ja seda laiskust ja seda käegalöömist ja seda ambitsioonikust ja seda küünarnukitunnet ja seda noa selgalöömist ja seda eneseohverdamist ja seda tarkust ja seda rumalust ja seda õiglust ja seda kannatust ja seda tahet ja seda kirge ja seda jala taha panemist ja seda ükskõiksust ja muret ja muretust, mida Eesti Vabariik võimaldab, ei osatud ilmselt parima tahtmise juures ette näha.

Küll aga osati tunda hirmu, et see kõik ei püsi. Ma olin esimeses lennus, mis läks kooli Eesti oma aabitsaga, kus ei olnud midagi oktoobrilastest ega maipühast, vaid hoopis Epp-Maria Kokamägi pildid päikeseloojangutest ja peresuhetest. Kui viiendas klassis tuli tunniplaani ajalugu, siis hakkasid taaskord minuga kõnelema numbrid, mis vahepeal matemaatika tundides nii argiseks ja tähtsusetuks olid muutunud.

Ajalootunnis hakkasid numbrid jälle pead tõstma ja kaela kandma ja mu silmi avama. Näiteks arvutasin välja, et meie tolleks ajaks juba väga kindlana tundunud omariiklus oli kestnud vähem kui 20. sajandi alguses, mil kõik oli samuti tundunud üsna kindel, ent oli ometi lõppenud katastroofiga. Mõtlesin pingsalt, et mis takistaks sama stsenaariumi kordumist?

Vastus on, et kõik ja mittemiski. Maailm ja meie ise. Ja meil läks õnneks. Priiuse põlistumise päeva, mil meie taastatud omariiklus oli kestnud kauem kui sõdadevaheline, tähistasime suurelt juba aastal 2013. Olin ka siis veel koolilaps: käisin doktorantuuris ja mäletan kõike hästi.

Kindlasti ei osanud keegi toona arvata, et kui lõpuks jõuab kätte selline püha päev nagu 30. november 2021, päev, mil meie iseseisvusaega on kokku olnud rohkem kui seda teist, et me siis kohtume siin sellises väikeses ringis, maskid ees. Ja meie inimesed on üksteise peale verised nendesamade maskide või süstide tõttu. Et meil on oma isiklik interrinne ja iga päev suur demokraatia eksam.

Ja et see ilus värviliste pakenditega tarbimisühiskond, mille poole me kapakuga jooksime ja mida omale eeskujuks säädsime, on kuulutet inimkonna vaenlaseks. Ja et ma ei või kindel olla, kas minu laste lapsed saavad niigi palju unistada kui mina omal ajal — et saaks selle poole jäätist, mis veel pulga peal on.

Olen eas, mil juba päris paljudel mu sõpradel on järeltulijad. Ja imetlen nende noorte lapsevanemate julgust ja usaldust nii Eesti kui ka kogu maailma vastu. Imetlen nende veendumust, et kõik läheb hästi. Ma imetlen nende usku, et nendele väikestele hingedele, kelle nad on igavikust siia maailma kiskunud - neile endile rõõmu tooma ja Eesti rahvast uueks looma -, ei saa osaks kamaluga kannatusi.

Sest just nimelt kannatusi ja võimatuid valikuid ja sugugi mitte halli argipäeva, vaid hoopis hullu argipäeva ja kõiksugu standardite langemist ennustavad need, kes kliimamuutuste ja maailma ülerahvastatusega seotud numbreid kannatlikult kokku loevad ja tulevikku projitseerivad.

Mul paluti pilk ka tulevikku seada, aga ma ei ole ennustaja, vaid ajaloolane. Kui tahta tulevikku näha, siis kõige kindlam retsept, mida julgen oma elukogemuse põhjal soovitada, on lugeda sekundeid, kuni tulevik käes, sest muidu ei saagi aru, et ta tuleb. Muidu oleme ju ikka ja alati olevikus ja mõttega olevikus olles on palju mugavam vaadata hoopis minevikku, sest seda me näeme ja sellega me saame toimetada, sel on rohkem konkreetsust. Ja minevikku pole tarvis karta.

Oma akadeemilise elu olen pühendanud väliseesti uuringutele ja just meie oma pagulastelt õpitud tarkuseterad tulevad tihtipeale meelde. Näiteks trammis vanalinna poole sõites tuli meelde, et tipptunni kohta öeldakse diasporaas palju kõnekamalt hoopis tõtutund. Ja mõeldes, mida ma siin täna räägin, tuli meelde nende järgmine võluv lausung: "Ema ütles alati, ära mixi oma languagit".

Ulgueesti arhiivides olen korduvalt komistanud mõtte peale, mis kõlab umbes sääraselt: "Kui ruumis on kaks eestlast, on seal kolm arvamust, neli organisatsiooni ja viis tüliõuna". Erinevaid seisukoht on meil tõesti palju rohkem kui istekohti. Ka selles väärikas majas, mis esindab meie enam kui miljonit inimest, on istekohti ainult 101.

Just nagu seal väärikas trammiski: suur silt seina peal ütleb, et seisukohti 196, istekohti 56. Ka siin toas on palju seisukohti ja ilmselt mitmed teist, kelle ees mul on au täna kõnelda, ei ole minuga nõus, kui ma ütlen, et me peaks hakkama unistama väiksemalt. Elame välgatusajastul, meie maailm on nutikas, meil on inforuum, me saame aru, et asjad ei saa lõputult kasvada, et mõned asjad võiksid kahaneda ja et see võiks olla eesmärk, mis ühendab.

Mõnes mõttes just seda olemegi ju tulnud tähistama. Ühe suure, ühe suure ja halva ehk okupatsioonide all hingitsetud ajaperioodi loodetavasti jätkuvat kahanemist meie riigi ajaloos tervikuna. Nüüdsest on meil olnud rohkem vabadust kui iket ja iga päevaga, mil oskame ja suudame Toompeal ja all-linnas ja maal ja viimastes allesolevates metsades tahta seista ise koos, olla iseseisvad koos, siis on see vähemalt pool võitu.

Võitlusest enesest me muidugi ei pääse: ei need, kel on omad kindlad seisukohad, ei need, kel soojad ja mugavad istekohad ega need, kes alles ootavad järjekorras. Head uut ilma meile kõigile.