"Ahviarmastus ei oska olla range ja keelata. See laseb end türanniseerida lapse vasturääkimisel, isemeelsusel, trotsil või ka noore türanni palvetel, meelitustel ja pisaratel," kirjutatakse ühes 19. sajandi kasvatusõpetuse raamatus. Kas ei vääri tähelepanu, et sarnast teksti tänapäeva noortest türannidest saab lugeda Michael Winterhoffi raamatust "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid"? 

Autor kirjutab, et me oleme lapsed täiskasvanutega võrdsele pulgale asetanud ning kohtleme neid kui psüühiliselt ja emotsionaalselt küpseid inimesi. Tunne, mis lapse käitumist ka suuremaks saades mõjutab, on kõikvõimsuse tunne. "Enamiku probleemsete laste ja noorte psüühiline küpsemine on peatunud kõige rohkem kolmeaastase lapse tasemel," arvab Winterhoff.

Laps ei üritagi kaaluda reaktsiooni, mida tema käitumine esile kutsub. Ta ei küsi endalt, kas tuleb pahandusi, ta ei allu mitte ühelegi korraldusele ega tunnista mingeid piire. Ta elab väikelapse ettekujutusega, et just tema on maailma naba ja võib kõike mõjutada. Ta  vajab kogu aeg kinnitust, et täiskasvanud reageerivad nii, nagu tema tahab. 

Lapsevanema alistumine lapsele tekitab ärahellitatud psühhopaadi. Laps ei ole kunagi täiskasvanuga võrdne otsustusvõime, kogemuse, oskuste ja vastutusvõime poolest. Ühtegi nimetatud oskust lapsel sünnipäraselt ei ole ja iseenesest neid ka ei teki. Laps on järeleaimaja, kes otsib abi ja tuge ning vajab suunamist. 

Ülehoolitsus

Laps hakkab õige varakult mõistma, kui kaugele ta võib suhtes täiskasvanuga minna. Nii võib juba kaheaastane laps olla kas vaimustav olend või hellitatud laps, kes pidevalt kiunub ja muserdab oma vanemaid. Selle asemel et last juhtida, lasevad vanemad lapsel end türanniseerida kas vasturääkimisega, isemeelsusega, trotsiga või ka palvete, meelituste ja pisaratega. 

Need lapsed on harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Nad on harjunud, et neid imetletakse. Nad nõuavad oma tahte kohest täitmist, segavad vahele ja ei vastuta mitte millegi eest. Elus jäävad nad hätta, kirjutavad Bredehoft, Clarke ja Dawson raamatus "Millal saab küllalt?". 

Lapsepõlves poputamist kogenud lastel puuduvad mitmed elementaarsed oskused, sest neil ei lastud midagi ise teha, nende eest tehti kõik ära. Nad on hädas, kui satuvad olukorda, kus ei tunnistata nende eriõigusi. Ülehoolitsus tähendab liigset hoolitsust − see on hoolitsus, mis näib armastusena, kuid tegelikult takistab lapsel täit suutlikkust saavutamast: lapsevanemad teevad lapse eest seda, mida ta peaks ise tegema, seetõttu on lapsel raske igapäevaoskusi omandada, enese eest hoolitseda ja teistega suhelda. 

Lapsele pööratakse liiga palju tähelepanu (lämmatav armastus), mistõttu tal on raske loobuda pidevast tähelepanu keskmes olekust; lapsele antakse palju privileege (väike prints ja printsess), mistõttu lapsel on raske õppida kannatlikkust ja võtta isiklikku vastutust; hoolitsetakse lapse meelelahutuse eest, et tal igav ei oleks, mistõttu lapsel tekivad identiteediprobleemid ning tal on raske aru saada, mida teised inimesed normaalseks peavad.

Riskivaba lapsepõlv

Õige armastus ei võta lapselt võimalust proovida ja õppida ning uusi oskusi omandada.

Ka Linda Pearson kirjeldab oma raamatus "Distsipliini võluvägi" ärahellitatud lapsi. Need lapsed on emotsionaalselt väga tundlikud, rahutud ning otsivad omaenda soovidest vabanemist. Nende läheduses on keeruline olla, sest nad kipuvad olema enesekesksed ega arvesta teiste inimestega. 

Nad kurdavad väga sageli, et neil on igav, sest nende loovus ja leidlikkus on puudulikult arenenud − teised on neid pidevalt lõbustanud. Nad ei taju, kuidas nad teiste pilgu läbi paistavad. Nad ei pea oma tegude eest vastutama. Nad usuvad, et raha ja materiaalsed väärtused määravad inimestevahelised suhted. Nad suhtlevad teistega väga pealiskaudselt, mistõttu pole neil ka tõelisi sõpru. Nad jätavad käsile võetud töö sageli lõpetamata, sest soovivad pigem millegi uue kallale asuda. 

Nad on iseenda suhtes väga ebakindlad, mistõttu vajavad tunnustust ja heakskiitu. Nad ei oska oma asjade eest hoolitseda, sest neile on vana asemele antud uus ja parem. Nad kipuvad petma ja valetama, sest pole õppinud oma tegude eest vastutama. Nad ei talu kannatusi, sest neil pole selleks taluvusläve − nad on selle eest olnud nii hästi kaitstud.

Sooviga anda lastele kõik, hellitatakse lapsed ära. Ja seda iseloomuomaduste arengu arvelt. Meil on tugev bioloogiline instinkt laste eest hoolitseda ning kaitsta neid väikeste ja suurte ohtude eest. Parim viis iseloomu arendada on teha midagi sellist, millega võib kaasneda tõeline ja tõsine võimalus läbi kukkuda. Lapsed vajavad väljakutseid ja riski samamoodi nagu turvalisust, kirjutab Bruce Perry raamatus "Poiss, keda kasvatati kui koera".

Kas me ei ihale liialt riskivaba lapsepõlve? Kõige turvalisemal mänguväljakul poleks enam mitte ühtegi kiike, liuvälja, karedat pinda, puid ega teisi lapsi, ja ka mitte mingit lõbu. Kui lastel ei ole võimalust harjutada väikeste riskide võtmist ja õppida tegelema oma valiku tagajärgedega, ei ole nad valmistunud ka suuremate otsuste jaoks.

Ärahellitatud lapsed ei saa hakkama enesedistsipliiniga, sest neil ei ole olnud võimalust ise vigu teha ja tagajärgedest õppida. Lapsed, kelle vanemad on neid "õnnelikuks teinud", muutuvad aasta-aastalt pahuramaks ja nõudlikumaks. Täiskasvanutena on nad sageli vihased kogu maailma peale, sest see ei anna neile kõike, mida nad seni on saanud, mistõttu nad ei oska olla õnnelikud.