Meestele ihaldusväärne ja klientide seas nõutud Melania teeb Tartus seksitööd. Talle on see, kuidas prostitutsioon Eestis praegu toimib, kasulik. Seksi võib müüa ja osta, kuid makse maksma ning end kuskil arvele võtma ei pea. Prostitutsioonile kaasaaitamine ja kupeldamine ehk vahendamine on aga keelatud ning kui politsei süüdlase leiab, järgneb karistus.

Samal ajal leiab Melania, et neile, kes töötavad Eestis pikaajaliselt, oleks parem, kui nad siiski makse maksaksid, sotsiaalkindlustust ja tööstaaži saaksid. Teisisõnu töötaks süsteem siis nagu Hollandis, kus nii seksi müük, ost kui ka vahendamine on seaduslikud, õiguslikult reguleeritud ja prostitutsioon tegevusalana maksustatud. Tegu on niinimetatud Madalmaade mudeliga.

Samuti Tartus töötav Viki on rahul, et riik lõivu ei võta ja raha rohkem kätte jääb. Kui Eestis muutuks sarnaselt Rootsile seksi ostmine ebaseaduslikuks, väheneks tunduvalt Viki klientide arv. Seadusekuulekad mehed tal enam külas ei käiks ja ilmselt tuleks naisel leida mõni teine töö. See aga oleks keeruline. "Prostitutsioon on nagu narkootikum, nagu soomülgas, mis sind endasse kisub," ütleb ta. Sealt on raske välja pääseda. Kui ta tahaks oma tööd edasi teha, siis Rootsi seadused talle ei sobiks.

Selline on Melania ja Viki arusaam. Mis aga oleks ühiskonnale parem? Kas seksi ostmine, sarnaselt Rootsile, keelata, minna edasi sama süsteemiga, mis on Eestis praegu kasutusel, või maksustada ja reguleerida prostitutsioon sarnaselt Madalmaadele?

Neid küsimusi võib küll küsida, kuid lõplikku tõde kuulutada on keeruline. Seda enam, et teema on Eesti avalikus ruumis läbi vaidlemata. Et mingisugune seisukoht üldse võtta, tuleks põhjalikult seksitöötajaid uurida ja ka küsitleda just spetsiifiliselt selles küsimuses.

Eesti keeles on prostitutsiooni kohta ilmunud kaks teadustööd: Gaius-Nicholas Pahki bakalaureusetöö "Eesti prostitutsioonipoliitika võimalikud arengusuunad: seksi ostmise kriminaliseerimine või prostitutsiooni legaliseerimine" 2017. ja Adeline Nadarjani magistritöö "Seksuaalteenuste ostmise kriminaliseerimise võimalikud mõjud Eestis Rootsi ja Soome kogemuste põhjal" 2014. aastal.

Pahk hindab Eesti jaoks sobilikumaks pigem seksuaalteenuste lubamist ja reguleerimist sarnaselt Hollandile, Nadarjan arvab seevastu, et Eesti on seksi ostmise keelamiseks valmis. Esimesel juhul tuleks seega rakendada Madalmaade funktsionaalset lähenemist, mille järgi on prostitutsioon ühiskonnas paratamatu ja vajalik ning võimaldab seksuaalset rahuldust neile, kes ei soovi või ei suuda end emotsionaalselt kellegagi siduda ega pikaajalist suhet hoida.

Teisel juhul kehtib feministlik arusaam, et prostitutsioon on naistevastane vägivald, naiste allutamine meeste tahtele ja tekitab soolist ebavõrdsust ühiskonnas. Samal ajal on feminismis levinud ka idee, et naisel on vabadus ja õigus oma keha müüa.

Sotsiaalkindlustusameti naiste tugikeskuse teenuste juht Andrea Kink rõhutab just vägivalla aspekti. Prostitutsioon on pigem soolise ebavõrdsuse tulemus ja toodab seda ka juurde.

Võitlus illegaalse seksiäriga ja prostitutsiooniga kaasnevate probleemidega, inimkaubanduse, naiste vaimsete hädade, nende väärkohtlemise ja suguhaiguste levikuga, on nagu võitlus mitmepealise lohega. Ükskõik, milline pea maha raiuda, kaks sarnast kasvab kiiresti asemele. Ükskõik, kuidas läheneda, prostitutsiooni levikut saab vähendada, kuid mitte kaotada. Ka Madalmaade ja Rootsi mudeli rakendamisel on positiivsete tagajärgede kõrval oma nõrgad küljed.

Madalmaade lähenemise puhul toob Pahk välja, et prostituutide heaolu suurendamiseks ette nähtud hüved ei ole andnud oodatud määral tulemusi. Suurem osa bordellide omanikest ei soovinud Hollandis prostituutidega töösuhteid luua ja ka viimaste seas on jätkuvalt levinud illegaalne töötamine. Enamus prostituutidest töötas endiselt ebatervislikus ja ebaturvalises keskkonnas.

Ka näiteks BBC podcastis "Is Sex Work Just a Job" räägib endine Ühendkuningriigi seksitöötaja Lucy, et eelistas illegaalset tööd, otsustada ise, keda teenindab, suuremat sissetulekut ja iseenda peremees olemist. Lühidalt kokku võttes pole seksi ostu, müügi ja vahendamise lubamine ning õiguslik reguleerimine suutnud ebaseaduslikku prostitutsiooni likvideerida.

Rootsi puhul märgib Pahk, et kliente jäi vähemaks ja prostituudid pidid olema rohkem nõus klientide soovidega, astuma senise sissetuleku ja elatustaseme säilitamiseks vahekorda ka ilma kondoomita, mille läbi suurenes oht aga seksitöötajate tervisele. Samuti kahtlesid Rootsi tervishoiutöötajad prostitutsioonipoliitika edukuses ja leidsid, et naiste väärkohtlemiste ja vägistamiste arv on hoopis suurenenud.

Rootsi seksitöötajad ütlesid ka, et vastu tuleb võtta tunduvalt ohtlikumaid mehi, sest tavapärased kliendid ei julge keelatud seksi osta. Seksuaalteenuseid jäi tarbima senisest märksa kriminaalsem kontingent. Lisaks suurenes seksiturism Rootsi meeste seas, kellest seaduskuulekamad suundusid seksi ostma välisriikidesse.

Eesti avalikus ruumis näivad viimastel aastatel siiski domineerivat hoiakud, mis toetavad Rootsi lähenemist. Poliitiline debatt prostitutsiooni reguleerimise või keelamise üle on jäänud tagasihoidlikuks ja see pole olnud peavoolu teema. Kuna Eestis on juba laialt levinud prostitutsiooni seostamine naistevastase vägivallaga, on siin raske ette kujutada Madalmaade lähenemist.

Ja veel: seksiäri nähtusena on nagu koroonapandeemia. Imerohtu, mis prostitutsiooni kaasatud naisi kiiresti aitaks, nende muresid ja kannatusi leevendaks, ju pole. Prostitutsiooniga seotud probleemid tulenevad paljuski ka osa seksuaalteenuseid ostvate meeste suhtumisest naistesse. Kui see paraneks ja kinnistuks arusaam, et ka prostitutsiooni kaasatu on inimene, paraneks ka nende naiste olukord ja tulevikuväljavaated.