2020. aastal süüdimõistva otsusega lõppenud Oleksandr Pantšeri ja Jegor Atroštšenko kriminaalasi näitab ilmekalt, kuidas see äri tänases Eestis toimib.

32-aastane Oleksandr Pantšer käis seitse aastat Ukrainast Eesti ehitustel raha teenimas. 2019. aastal tuli talle ja tema kaasmaalasele Vjatšeslav Hromtšenkole mõte teha elus kannapööre ja vahetada ehitustöö teistsuguse äri vastu.

Ukrainas otsis Pantšer oma kodulinnas üles naistuttava Anžela (nimi on muudetud, tõeline nimi on toimetusele teada - toim.). Pantšer tegi noorele ettekandjale ettepaneku tulla Eestisse ja hakata meestega kohtumistelt raha teenima. Seks polevat kohustuslik, intiimvahekord olevat neiule vabatahtlik. Pantšer ja tema sõber lubasid aidata transpordiga ja tagada turvalisuse, vastutasuks pidi neiu andma neile väikese protsendi teenitud rahast.

Anžela sõnul sundis teda ettepanekut vastu võtma hiljutine operatsioon. Tütarlaps oli läbi teinud pimesoolelõikuse, mis läks talle maksma 10 000 grivnat (veidi üle 300 euro - tõlkija märkus). Anžela rääkis, et tema ema pidi selle summa tasumiseks laenu võtma. Neiu tahtis talle raha tagasi maksta, kuid teenis vaid veidi üle 3000 grivna kuus. Siis meenuski talle Pantšeri pakkumine hakata Eestis eskortteenust osutama.

2019. aasta juulis saabus Anžela liinibussiga Tallinna bussijaama, kus tal olid vastas Pantšer ja Hromtšenko. Seltskond sõitis Lasnamäe üürikorterisse, kus mehed selgitasid Anželale üksikasjalikult, milles tema töö seisneb. Selgus, et seks oli iga kohtingu kohustuslik osa. Kuulanud mehed ära, nõustus Anžela pakutud tingimustega.

Mitte eriti tulus äri

Anžela fotod pandi üles populaarsesse portaali, kus tütarlapsed pakuvad meestele raha eest seksi. Kuulutuste ülespanemise ja meestega suhtlemise võtsid enda peale Hromtšenko ja Pantšer, kes kasutasid selleks Viberit ja WhatsAppi. "Seda tehakse selleks, et helistajatele ei vastaks telefonis meeshääled. Teine põhjus on töötajate vabastamine mõttetust bürokraatiast. Kolmandaks on igas riigis telefoninumbri hankimine kallis lõbu. Palju lihtsam on kasutada kõikjal kättesaadavaid äppe," selgitab Põhja ringkonnaprokurör Eneli Laurits.

Tund aega Anželaga maksis 150 eurot. Neiu sõnul jättis ta sellest summast endale kõigest 30 protsenti ja andis 70 protsenti Pantšerile ja Hromtšenkole. Lõpuks sai ta pärast kolme töötatud kuud viia kodumaale 300 eurot. Teist sama palju jättis ta Vjatšeslav Hromtšenkole pandiks, mis pidi garanteerima tema tagasituleku Tallinna. "Millele raha kulutati, seda me ei uurinud. Konkreetses kriminaalasjas see meid ei huvitanud," räägib prokurör Laurits.

Äri hakkas aegamööda laienema. 2019. aasta veebruaris ühines Anželaga uus tütarlaps - Viktoria (nimi on muudetud, tõeline nimi on toimetusele teada - toim.). Viktoria oli Anžela naaber, kes elas tema kõrvalmajas samas ukraina linnakeses. Hromtšenko oli selleks ajaks juba Eestist lahkunud ja kogu ettevõtluse ees vastutas Oleksandr Pantšer, kes ei soovinud loorberitele puhkama jääda. 2020. aastal tõi ta Ukrainast Eestisse oma nõbu Jegori, kes hakkas sõidutama tütarlapsi klientide juurde. "Kurjategijad ei ole lollid. Nad ei pane kuritegusid toime sellepärast, et neile meeldib kurja teha. Ei, neile meeldib raha teenida. Ja kui nad näevad võimalust teenida rohkem raha, siis nad reeglina kasutavad seda," räägib Põhja prefektuuri juhtivuurija Ardo Ranne.

Kurjategijad mõtlesid välja karistuste ja trahvide süsteemi. Kord oli vaja bensiini eest maksta, kord küsiti korteri eest muinasjutulised 900 eurot kuus, kord oli üks neidudest teinud foto, millel oli tapeedi järgi võimalik korterit ära tunda. Neiu pidi oma lohakuse eest trahvi maksma. Kuus teenitud 3000-3500 eurost ei jäänud tütarlastele peaaegu midagi. Viktoria sõnul hakkas Pantšer klientidega iseseisvalt kokku leppima ja tüdrukuid nende juurde kohtingutele sõidutama. Ühel korral läks Viktoria niivõrd endast välja, et võttis noa ja püüdis veene läbi lõigata. Lisaks sellele selgus, et Pantšer ei jaganud oma sissetulekuid enam oma esimese partneri Hromtšenkoga, kes hakkas Anželat ja Viktoriat ühismeedias ähvardama, et räägib nende vanematele ja sõpradele, millega neiud Eestis tegelevad.

Koputus uksele

Nii jätkus kõik kuni 2020. aasta suveni. Edukale äritegevusele tegid lõpu kohalikud õiguskaitsjad, kes pidasid kurjategijad kinni. Kupeldajateni jõudsid nad rutiinse igapäevatöö käigus. "Seda, et keegi tuleks avaldusega, et mina olen kannatanu… Minu mäletamist mööda pole seda kunagi juhtunud," räägib prokurör Laurits.

Sinise Toyota Aurise läbiotsimise käigus leidsid politseinikud märkmiku, kus oli kirjas kogu raamatupidamine - nimed, aadressid ja summad. "Lisaks sellele olid meil kõnede salvestised, mille põhjal me teadsime, kus kohtuti, millal tüdrukud klientide juurde sõitsid, millal vabanesid jne. Inimesi mõistetakse väga harva süüdi ainult ühe süütõendi põhjal," lisab prokurör.

Läbiotsimisel ei leitud kalleid ehteid ega rahapatakaid. Mitte midagi, mis oleks andnud tunnistust jõukusest või suurest sissetulekust.

Pärast kinnipidamist ütlesid Pantšer ja Atroštšenko esmalt, et ei mõista, milles neid süüdistatakse - nemad töötavad ehitusel, tütarlapsi ei tunne, mingist seksiärist pole kuulnudki. Ent kuu aega hiljem muutsid mehed äkki oma ütlusi ja nõustusid kokkuleppemenetlusega. Pantšer ja Atroštšenko saadeti tagasi kodumaale ning Eesti ja Schengeni viisaruum jääb neile pikaks ajaks suletuks. Riigist on lahkunud ka Anžela ja Viktoria ning nende edasine saatus on teadmata.

Ilmekas juhtum

Pantšeri lugu ei pruugi tunduda ülearu põnev, kuid on äärmiselt ilmekas - just nii toimib Eestis praegu seksiäri. See tugineb paljuski siia raha teenima tulnud välismaalastele. "Nad teevad meile muret juba kolm aastat. Kuid tuleb täpsustada: me ei räägi ainult naistest. Täna on prostitutsiooni kaasatud väga palju transsoolisi. Kõige sagedamini on nad pärit Ladina-Ameerikast: Colombiast, Kuubalt, Venezuelast, Brasiiliast, Boliiviast jne," räägib uurija Ardo Ranne.

Praegusel netiajastul ei pruugi organisaatorid ehk sutenöörid asuda üldse Eestis, seepärast on neid keeruline kinni pidada ja vastutusele võtta.

"Paneme oma töös suurt rõhku ennetustööle. Rääkides prostitutsioonist, millesse on kaasatud kolmandate riikide inimesed - mida kiiremini me kuriteo avastame ja sellele lõpu teeme, seda rohkem sarnaseid juhtumeid me ennetame. Kurjategijatel on palju lihtsam saata need inimesed teise riiki kui püüda siin Eestis midagi korraldada. See on meie eesmärk ja kuni me seda täidame, on kõik hästi," ütleb Ranne.