Raul Rebane: presidentide kõnede rollist, ajast ja kohast

Foto: Kairit Leibold/ERR

Iga aastavahetuse järel võib kindlalt ennustada kahte asja, mis ei ole muutunud aastakümneid. Esiteks oli 31. detsembri televisiooni aastavahetusprogramm väga kehv ja teiseks ei rääkinud president seda, mida vaja ja võib-olla ei ole tema kõnet üldse vaja. Erandiks ei olnud ka viimatine aastavahetus, arutleb Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Aastavahetuse ETV programmist ainult niipalju, et kui seal ei ole kella 21.30 ja presidendi kõne vahepeal ühte vägevat naerutussaadet, teravat sotsiaalset satiiri või lõbusat rahvalikku muusikaprogrammi, on kriitika vältimatu. Pärast "Ärapanijat" on siin defitsiit, seepärast ka kriitika. Ilmne on ka raha defitsiit.

Presidendi kõne sisust on piisavalt räägitud ja toodud esile ka seda, et Alar Karis näitas oma esimese suure auditooriumi sõnavõtuga ära oma suure strateegia ja see on haridus ja tarkus. Ei saa kuidagi vastu vaielda, jumala õige plaan. Kuigi ma saan aru ka kahtlejatest, et kas taksot sõitvad riigikogulased ikka tema prioriteete samuti hinnata mõistavad. Rahvas mõistab, usun.

Praegu on aga hea aeg rääkida presidentide kõnedest üldisemalt, oleks vaja selgitada. Presidendid on Eestis selge vahega kõige tähtsamad eeskõnelejad, nende olulised kõned kõige oodatumad. Eesti-sugustes riikides täidab president omalaadset ilmaliku pastori rolli, kelle juures käiakse pühapäeviti hingele rahu ja vaimset juhatust saamas. Igapäevaselt täidab kommunikatsioonivälja loomulikult valitsus, mis tegeleb tuhande praktilise asjaga ja seetõttu on valitsustel taktikaliselt suur häälekaal. Peabki olema.

Erinevates demokraatlikes riikides on presidendi kõne rolli taju erinev, need on välja kujunenud ajalooliselt. Torkab aga silma, et neil on rituaalne tähendus ja seetõttu eriti aegu ja stiile muutma ei kiputa.

Näiteks Soome president Sauli Niinistö pidas seekord väga tõsise hoiatuskõne, milles ta eelkõige rääkis välispoliitika probleemidest. Võrreldes meiega tuleb aru saada, et Soomes peetakse kõne 1. jaanuari hommikul, see on ka pikem ja teiste eesmärkidega. Meil on 31. detsembril presidendi roll eelkõige emotsionaalne suunajuhatus, rahvusliku idealismi ja lootuse rõhutamine. Ka on ju vastuvõtukontekst ja meeleolu täiesti erinevad. Ei saa ju rääkida sama juttu 31. detsembril kell 23.50 ja 1. jaanuaril kell 12.

Lisaks tuleb arvestada, et meie kultuurikontekstis kõlab presidendi suur strateegiakõne vähem kui kahe kuu pärast 24. veebruaril. Siis on aeg, kui president paneb riigile vastavalt oma nägemusele kraadiklaasi alla ja pakub ravimeid. See on ka kindlalt aasta tähtsaim kõne.

Veel on väga olulised võidupüha kõne, siis 20. august ja ka kõne parlamendi sügisehooaja avaistungil. Tuletame kasvõi meelde Kersti Kaljulaidi sviitrisõnumit "Sõna on vaba!", mille üle kakeldakse siiamaani.

Samal ajal jääb tihti tähelepanuta, et presidentidel on veel sadu sõnavõtte, osa Eestis, osa mujal. Need saavad võrreldamatult vähem tähelepanu, kuigi osa neist on väga sisulised. Need viis kõnet on Eesti avalikkuse jaoks omalaadne presidendi sõnategevuse selgroog ja sellisena õnnestunud. Aasta jooksul ei jää nende vahele liiga pikka vahet. Lisaks on kriiside või oluliste sündmuste puhul presidendil alati võimalik operatiivselt sekkuda ja avalikku taju ühele või teisele teemale suunata.

Sel aastal on siiski uusi tuuli. Hannes Rumm tegi analüüsi erinevate riikide presidentide aastalõpukõnedest ja jõudis järeldusele, et paljud riigid on üle läinud modernsematele, telemeediale kohasematele meetoditele. Eriti tõi leht esile Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi uusaastatervitust, mis oli lausa ägeda pildikujundusega teleprogramm.

See on nüüd küll arutamise koht. Maailm muutub, telepildil on suuri võimalusi sõnumit ka muud moodi edastada, kui ainult sõnaga. Ma ei välistaks võimalust, et ka meil võib siin aja jooksul muudatusi tulla. See eeldab muidugi täiesti uut lähenemist kõnele, nõuab kordi suuremat tööd ja ka vahendeid. Aga tulemus muutuks kindlasti suuresti arutatavaks kunstiliigiks. Maksab mõelda.

Selliste muudatuste kasutamine reageerib muutunud maailmale, eelkõige noore põlvkonna muutunud meediatarbimisele, kus pildi tähendus on oluliselt kasvanud sõna ees. Esialgu tundub mulle, puudutab see küll ainult 31. detsembri emotsionaalset sõnumit.

Üks tähelepanek veel. Vana-aasta õhtu ja presidentide kõnede analüüsimisel oleks väga jõulistel kriitikutel kasulik teada kogu rahva meeleolusid ja käitumismudeleid, mitte sinu oma ea- ja haridusgrupi omi. Sotsioloogia on selleks täiesti sobiv teadus.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: