Presidendina te lõpetasite oma kõned sooviga "Elagu Eesti!" See võiks olla ka kõne esimene lause, meie siin elamise peamine eesmärk. Olete nõus?

Absoluutselt. Lihtsalt kõne lõpus on kena seda öelda, et tuletada inimestele meelde, et see on meie olemise küsimus. Et Eesti elaks. Olles ise nagu tuhast tõusnud. Ja lisaks uskumatult edukalt tõusnud.

Te olite esimest korda Eestis 30-aastasena, 1984. aastal turistina. Kõik teie eelnev elu oli välismaal. Kas te poisi ja noore mehena uskusite, et vaba Eesti tuleb tagasi?

Lapsena oli kogu aeg selline tunne. Kui ma olin kümnene, see oli aastal 1963-1964, siis skaudijuht pani meid laagris harjutama püssilaskmist. "Kui me läheme Saaremaale, siis tuleb osata!" ütles ta. Ma olin päris hea laskja. Hiljem minul see lähenemine Eestile ei olnud väga seltskondlik, vaid rohkem mõtestatud. Ja kogu see sotsiaalne tegevus langes ära. Ma lugesin palju ja mõtlesin.

Ja hiljem, see oli kaks aastat pärast seda, kui ma läksin Vabasse Euroopasse tööle 1986. aastal, siis direktor kutsus mind välja. Ta ütles: "Kuule Ilves, sa kirjutad päris hästi, aga sa tead, et Eesti kunagi vabaks ei saa, me hea meelega saadaksime su ümberprofileerima. Teist võiks saada tõesti üks terrorismiekspert." Siis ma vastasin, et ma saan aru, et sa mõtled, et Eesti ei saa mitte kunagi vabaks, aga ma ei ole valmis seda veel aktsepteerima. See oli aastal 1986. Ja üsna pea hakkasid asjad liikuma.

Ma olen rääkinud eestlastega Kanadas ja USA-s, kes on läinud ise või nende pered on läinud pagulusse. Ma olen nende juttudest aru saanud, et uue elu alustamine ei ole olnud kerge. Nad on olnud kodumaatud, isamaatud.

Nagu Ristikivi luuletus.

Ja siis tuleb Ameerikast üks president Eestile. Ja kodueestlased ütlevad, et mida see Ameerika president teab Eesti asjadest - ta ei ole neid kannatusi läbi elanud, mis siin Eestis on elatud.

Jumala õige! Aga kas see tähendab, et siis ei ole sul midagi öelda? Ma võiks öelda, et paljud nendest asjadest, mida ma olen üritanud Eestis teha, on asjad, mis tõenäoliselt käivitusid tänu sellele, et oli natukene teistsugune rakurss.

See, mida te tegite Eesti heaks enne, kui saite presidendiks, te olite suursaadik, olite välisminister mitmes valitsuses, olite Euroopa Parlamendi liige. Kas see oli ettevalmistus presidendiametiks? Kas te olite 2006. aastal valmis olema Eesti president?

Ei olnud. Minu juurde tulid inimesed Reformierakonnast, Isamaast ja Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja ütlesid, et äkki kandideerid? Ma vastasin neile, et ma ei taha! Ma olen selleks liiga noor!

52!

Jah! Ei, mul on veel asju teha. Sest ma tean, kuidas Eesti põhiseadus töötab, et presidendi võimalused teha asju on suhteliselt piiratud. Loomulikult on asju, mida saab teha, aga sellist action-it eriti ei ole. Ja siis nende (kandideerimise ettepaneku teinud poliitikute - toim) vastused - ära muretse, sa niikuinii ei võida.

Ei, nad ei öelnud nii!

Justnimelt ütlesid nii.

Sest põhiasi oli siis - nende küsitluste järgi näis, et ma olen populaarsuselt selline inimene, kes oleks istuvale presidendile saanud anda mingigi vastukaalu.

Kui teist sai 2006 äkki president, siis kas olite valmis, et elu parimad hetked on möödas?

No mõneks ajaks panin need nagu tallele, ütleme nii. Sa pead ümber orienteeruma. Nüüd ma hakkan tegelema nende asjadega, mis on selle presidendiameti võimaluste piires ja mis on hoopis teistsugused, kui sa oled kasvõi Euroopa Parlamendis. Ja tollal käisid juba läbirääkimised ühele akadeemilisele kohale ja see kõik jäi sinnapaika.

Mis on see, millega te olite hakkama saanud selleks ajaks?

Erinevatest valdkondadest loen kaks asja kõige olulisemaks. Üks oli tõugata asja, mille nimi oleks praegu Eesti digiriik. Mis oli juhtunud? Aastal 1938, kui lugeda Oxfordi või Cambridge'i Euroopa majandusajalugu, siis Eesti oli SKT-lt per capita graafikus Soomest ees. 1938 oli viimane täisaasta enne Teist maailmasõda.

Kui nüüd vaadata aastat 1992, mis oli esimene täisaasta pärast iseseisvuse taastamist, siis tollal oli Soome SKT 24 000 USA dollarit aastas. Eesti oma oli 2800 ehk kaheksa korda väiksem. Ja küsimus: kuidas sellest välja saada? Olid igasugu ideed, mõned tahtsid nagu Lukašenko säilitada kolhoosikorda, teised ütlesid, et hakkame Hongkongiks. Mina ütlesin, et tuleb liikuda kaasaja suunas ja olla teistest ees on võimalik ainult digi kaudu.

Taustaks oli see, et ma olin õppinud programmeerima täiesti juhuslikult. Kui ma olin 15, oli mul üks õpetaja, kes tegi oma doktoritööd matemaatika hariduse alal. Ja ta tegi eksperimendi, mis kestis meil pool aastat ja ma õppisin 15-aastaselt programmeerima. Pärast seda ei kartnud ma kunagi tehnoloogiat, digitaalset tehnoloogiat.

Teine sisend - kuna painaja on see, et kui vaadata arengut, siis see on nagu see paradoks, kus Achilleus jookseb kilpkonnale järele, aga ta kunagi järele ei jõua.

See on arengu küsimus, me võime hüpata ja saame palju jõukamaks, aga mitte nii palju jõukamaks, kui samal ajal näiteks Soome. Soome läheb ikka edasi, võib-olla mitte nii kiiresti, aga kaks protsenti majanduskasvu aastas niikuinii. Soomes on niikuinii palju suurem majanduskasv kui samal ajal kaheksa protsenti Eestis, kui me alustame nii madalalt tasemelt. See oli see painav moment.

Ja siis tuli 1993. aastal välja selline asi, mille nimi oli Mosaic, mis oli esimene veebilehitseja. Neli aastat varem, 1989, oli sir Tim Berners-Lee leiutanud HTTP. Protokolli, millega vahetatakse lehekülgi, aga mingit veebilehitsejat ei olnud ja siis see ilmus. Ja siis ma ostsin selle, laadisin üles. Vaatasin selle kasutamise statistikat erinevates riikides ja mõtlesin, ahhaa, see on üks koht, kus Eesti saab ise hakkama või kus me konkureerime võrdsena, nende samadega, kus kõik need suured vägevad.

Kolmas asi, ma lugesin sellist marksistlikku, ludiitlikku raamatut, mida ma kunagi palusin ka Aavo Kokal tõlkida ja mida ta tegi ka ja mis ilmus Eestis nime all "Töö lõpp" (Jeremy Rifkin "The End of Work" - toim). Kogu raamat on sellest, kuidas arvutiseerimisega ja automatiseerimisega ei ole tulevikus enam töökohti. Ja see oli supernäide, kus ma mõtlesin, et see on Eesti väljapääs. Seal oli mingi näide, kuidas Kentucky osariigis töötas 12 000 töötajat, kes tootsid mingi x miljon tonni või sada tuhat tonni terast aastas. Ja siis jaapanlased ostsid ära, arvutiseerisid kogu tehase ja siis 120 inimest, selle asemel, et 12 000, tootsid täpselt sama palju terast.

Ja mõtlesin, et see on meie võimalus. Me peame just arvutiseerima, siis meie väiksus, mis on meie eksistentsiaalne paine alati olnud, et oi-oi, me oleme nii väiksed, kuidas me hakkama saame, teised kõik on nii suured - me saame sellest üle! Ja siis sealt tekkisid ideed, et okei - teeme nii, et võtame digiteerimise suuna. Kuidas seda kõige paremini teha, see idee tuli Eestist.

Johannes Aavik, kui ta tegi keeleuuendusi, hakkas väga kavalalt kooliraamatute peainspektoriks, ja pani omaenda raamatu kohustuslikuks kirjanduse õpikuks. Kõik need det-vormid ja kõik need uued sõnad – relv, mõrv…

Mis läksid kohe käiku.

Jah, kuna need olid seal sees!  Mõtlesin, okei, no alustame noorelt, paneme need inimesed ja see töötas. Ma sain aru aastal 2016, kui ma külastasin idufirmasid, siis mul tekkis uus idee. Küsisin, et kuidas nad sellega hakkama said? Miks te seda tegite? Umbes 80 protsenti inimestest vastas, et ma olin sinu selles Tiigri-asjas… 15-aastaselt või 10-aastaselt! Noh, ju siis see töötas.

Aga idee ei olnud, et me lihtsalt paneme arvutid kooli, idee oli liigutada Eestit digiteerimise suunas. Lugesin palju, mõtlesin palju, see ei olnud väga populaarne. Alguses sain sõimata "Õpetajate lehes" pea iga nädal.

Teine asi, mille üle ma olen eriti uhke, et mind kutsuti tagasi Lennarti (Lennart Meri - toim) poolt, kes ütles, et nüüd sa hakkad välisministriks.

Probleem oli selles, et nii Eesti, Läti kui ka Leedu olid sellise hoiakuga, et mis Euroopa Liit! NATO, NATO, NATO – see on see, mis on oluline, meie julgeolek! Aga mina olin jõudnud järeldusele, et ainuke viis, kuidas meie saame NATO-sse, on olla Euroopa Liidu sees. Need riigid, kes ei tahtnud meid NATO-sse, ütleme Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, kuidas nad saavad vetostada meid, kui me oleme juba Euroopa Liidu liikmesriik.

Tõsi, formaalselt me liitusime NATO-ga kolm nädalat varem kui Euroopa Liiduga, aga oli juba teada, et hääled pidid olema meil koos juba ammu enne seda, sest on võimatu vetostada sinu Euroopa Liidu kolleege. Need kaks asja, kui vaadata suurt poliitikat, on kordades-kordades olulisemad, kui kõik, mida ma tegin ajavahemikus 2006-2016.

Te suutsite üllatada maailma või seda Balti regiooni mõttega selle kohta, et Eesti ei ole mingi Balti riik, vaid Põhjamaa? Jõulumaa!

Jah, selle eest saan ma siiamaani lõunanaabritelt, et kas te ikka arvate, et Eesti on Põhjamaa? Ma olin selle üle kaua aega mõelnud ja selline kultuurilooline, ajalooline, filosoofiline jutt on alati mind paelunud ja kuna mul oli siis aega, mõtlesin, et panen kirja ja siis see ilmuski 24. detsembril 1998.

Eesti on see jõulumaa, Põhjala, kuhu me kuulume ja mis on meie peades?

Ajalooliselt, jõulumaa on nagu see metafoor, sest riigid, kus on termin "jõul", on Island, Britannia ja siis on kõik Skandinaavia riigid. Lähed lõuna poole, seal ei ole mingit jõulu. Aga see oli rohkem metafoor, nagu meie kombestik, meie arusaam asjadest. See on niisugune alus, millel Eesti ühiskond põhineb. Ja ma mõtlesin, et viskan selle loo välja, vaatan, mis juhtub. Inimesed pahandasid. Juhtub.

Ja puhkes vaidlus. See ei olnud mõeldud mingi poliitilise avaldusena. Aga see põhineb ikka ühel Milan Kundera esseel, mida ma lugesin, mille pealkiri oli umbes "Vaimne geograafia". Ta rääkis, et kuidas see on nii, et Praha, mis on 300 kilomeetrit Viinist lääne pool, on ida, aga Viin on lääs? Et need asjad ei klapi. Ja ajalooliselt loomulikult Praha, Mozarti linn, oli palju rohkem lääs, kui seda Viin oli.

Tänu kommunistlikule okupatsioonile meid nihutati sealt välja ja tuletades meelde, et kuni Teise maailmasõjani oli ka Soomet peetud Balti riigiks. Lihtsalt tänu Rootsi välispoliitikale, kus nad tegid sellise kalkulatsiooni, et Nõukogude Liit muutub aina ohtlikumaks, et Rootsi on võimeline Soomet kaitsma enda jaoks, aga Balti riike mitte. Ja siis Rootsi hakkas ajama oma Põhjala poliitikat Soome suunas.

Aga ei ole, jah, mingit põhjust öeldud, kuidas Eesti on vähem Põhjamaa! Meil on sisuliselt sama kultuur nii Soomes kui ka Eestis, meil olid oma saarestikus põhiliselt rootslased. Rohkem küll eestistunud, aga ikkagi rootslased, rannarootslased ja nii edasi. No kui soomlased tegid selle triki ära, miks ei saa meie ka teha?

Kas ma sain õigesti aru, härra Ilves, et rääkida enne Euroopa Liit ja siis NATO. Rääkida, et Eesti on Põhjamaa ja mitte Balti riikide ühtsus, seda ei sobi presidendil rääkida? Te saite mingid asjad enne presidendiks saamist ära rääkida ja presidendina oleksite olnud kammitsetud.

Jah, ma ei oleks Eesti presidendina, kes vastutab ka Eesti välispoliitika eest, seda eriti hästi teha saanud. Euroopa Liidu asi oli rohkem veenda meie enda valitsust, et tuleb keskenduda sellele. Ja välisministeerium, mis oli ka suuresti selle vastu alguses ja ütles, et mis kurat, tuleb mingi uus minister, hakkab ajama seda, meil on selge suund! Ja siis olid üksikud inimesed, kes toetasid minu arusaama.

Aga üldiselt läks asi käiku siis, kui ma käisin koos Tiit Vähiga 1996. aastal Iirimaal Dublini tippkohtumisel, kuhu olid kutsutud kõikvõimalikud kandidaatriigid või assotsieerunud riigid. Ja siis teel tagasi istusime esireas lennukis ja Tiit Vähi tellis endale džinntooniku ja siis ma tellisin ka džinntooniku ja siis ta küsis, et "no Ilves, sa tõesti usud sellesse Euroopa Liidu värki"? Ma ütlesin, on küll nii, härra peaminister. Usun, et meil on see võimalus olemas, peaasi, et me oleme alati vähemalt sama hea kui Poola. Poliitiline otsus oli tehtud - võtame Poola, see oli ilmselge. Aga et keegi ei saaks öelda, et oh, nad on viletsad, me ei saa neid võtta, siis meie väljakutse on alati olla vähemalt sama hea kui Poola. Siis ta vaatas mulle otsa ja ütles, et "nojah, tee, mis sa tahad, ära ainult sega minu sisepoliitikat".

Siis ma tegin selliseid asju, et avasin kohe viis uut saatkonda, saatsin kohe detsembri lõpus ja jaanuari alguses saadikud välja, sest meil ei olnud väga paljudes olulistes riikides saadikuid. Näiteks ei olnud Itaalias, ei olnud Hispaanias. Suured riigid otsustavad suuri asju, meil ei olnud neis saadikuid ja sa pead olema kohapeal. Hispaanias arvati enne seda, kui meil tuli sinna saatkond, et Eesti on riik, kus 30 protsenti SKT-st tuleb põllumajandusest. Ei-ei, juba siis tuli ainult kolm protsenti, aga noh, nad ei teadnud midagi.

Kui meenutada aastat 2006, siis oli kaks erinevat leeri Eestis: Rahvaliit Arnold Rüütli taga ja siis osa rahvast oli Ilvese taga. Kas on üldse võimalik olla kogu rahva president?

Ei usu. Ma ei ole näinud... Ma ei ole kusagil näinud demokraatlikes riikides presidenti, kes on kogu rahva president. Tõsi küll, Ein Volk, Ein Reich, Ein Führer, see oli küll olemas. Aga ma ei saa sellest aru.

Me otsime presidenti, kes ehitaks sildasid ja tooks rahva uuesti kokku. Mis see siis on?

No silla ehitamine on teine asi, aga olla kogu rahva president. On alati mingi grupp inimesi, kes on rahulolematud - kes tahab minna tagasi Nõukogude Liitu, kes tahab lahkuda Euroopa Liidust, kes tahab midagi muud.

Võtame kasvõi niivõrd lõhestava asja kui vaktsineerimine. President, kes täidab oma rolli, tuleb ja ütleb, et inimesed, me peame vaktsineerima. Ja sul on siis mingi suur protsent inimesi, kes ütlevad, et "ei, me ei taha".  Kuidas olla siis kogu selle rahva president, kui sa ei võta seisukohti, mis on riigi ja rahva jaoks head, aga mis ei meeldi mingile märkimisväärsele osale rahvastikust?

Nii et see on minu meelest umbes samal tasemel, kui öelda, et kas me sellist Eestit tahtsime? Noh, retooriliselt see kõlab väga hästi, populistlikult see kõlab hästi, aga igaühel on oma idee, missugune on see Eesti, mida ammu-ammu aastal 1991 taheti. Aga see oli juba viga siis, sest Eesti koosnes väga erinevatest vaadetest.

Ei saa olla kogu rahva president. See lihtsalt pole tehtav, välja arvatud, kui oled lihtsalt selline käilakuju, kes käib ja nagu ma vanasti tegin nalja, silitab laste-, lamba- ja viljapäid.

Te olete selline vaba intellektuaal, üsna selline spontaanne, mõnusalt arrogantne. Ütlete, mis tahate.

No mitte presidendina.

Kuidas te ennast presidendina tagasi surusite või piirid selgeks tegite? Kas oli ka tagasilööke, kui nõunikud tulid ja ütlesid, et president nii vaba suuga ei räägi?

Mitte eriti. Pigem nad üritasid klattida.

Aga noh, ma ütlen, seal olid teised probleemid, kus inimesed võtsid kontekstist välja, mida ma olin öelnud. Või siis omistasid mulle asju, mida ma ei olnud öelnud. Ma ütlen, et kui sa ei ole president, siis sa ei pea muretsema ja kui oled, siis hammustad pliiatseid läbi, et olla vait.

Kui te ametisse astusite, oli möödas 15 aastat iseseisvuse taastamisest. Te ütlesite oma kõnes: "Söandan ma sõnastada ülesande: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele, uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki." Õnnestusite te selles?

Tead, kui ma vaatan lapsi või ütleme, kui ma räägin tänaste 20-, 25-, 30-aastastega, siis nad on küll vabad kodanikud, kes ei pea imelikuks olla normaalsed eurooplased. On seal õppinud, seal elanud. Lähevad välja ja tulevad tagasi. Üsnagi sellise vaba arusaamaga maailmast. Suur osa Eesti praegusest edust just tuleneb nendest inimestest, kes on oma teadvuses sulandunud euroopalikku maailma. Kõige eredamad näited on ütleme meie boldid ja wise'id ja need idufirmad, kes on siin muutunud, plahvatanud lausa ükssarvikuteks.

Ma olen rohkem mures praegu selle üle, et me oleme sattunud samasse meeleollu, nagu oli, ütleme 1939. aastal, kus siis Betti Alver ja Heiti Talvik istuvad Werneri kohvikus ja siunavad Pätsu. Aimamata, mis on kohe tulekul. Ja see naiivsus, mis valitses meil 1939. aastal – oh, me oleme neutraalsed, ju see läheb meist mööda, - see oli puha naiivsus.

Kui me vaatame, kus maailm praegu on, siis mulle tundub, et nooremad inimesed ei tunneta seda ohtu, mida vanemad veel tunnetavad. Aga see tunne, et see, mis on saavutatud 30 aastaga, on igavene ja seda ei ohusta mitte midagi. Mis minu meelest seisab ka selle taga, et on terve grupp inimesi, kes räägib, et astume Euroopa Liidust välja... Eesti kestab aasta aega pärast seda, kui ta astub Euroopa Liidust välja. Vähemalt vaba riigina, kus me teeme, mida me ise tahame.

Teine üleskutse, mida te olete pidevalt öelnud: "Teeme Eesti suuremaks!" Mis tähendus on sellel praegu, kui maailm on olnud peaaegu kaks aastat suletud olnud?

No kui me ei saa reisida, peame keskenduma kohapeal, et teha riiki paremaks. Ma usun, et kõikide ajavahemikus 1989-1991 vabanenud riikide seast võib-olla on Eesti ainuke praegu, kel on positiivne kuvand, väljaspool meie piirkonda. Kui mõelda läbi kõik need riigid, kuidas nendest mõeldakse, pigem mina vihastan ja võitlen selle vastu Twitteris, kui keegi paneb meid Ida-Euroopa patta või et me oleme endine Nõukogude Liidu vabariik. Ma siis sageli küsin, eriti mõne sakslase käest, et kuule, ma olin kolmandal kursusel ülikoolis aastal 1975, kui oli möödunud 30 aastat Teisest maailmasõjast, ma ei lugenud mitte kusagil "endine natsi-Saksamaa". Ei olnud midagi sellist. Aga miks meie oleme endine Nõukogude Liit?

Tulles selle juurde tagasi, et kuidas Eestit suuremaks teha, siis me saame olla sallivamad, me saame teha asju korda, me saame olla paremad. Kui ma vaatan, kuidas me korraldasime suure osa vaktsineerimist siin viimase aasta jooksul, ma olin väga pettunud, et seda tehti nii viletsalt.

Me teadsime juba läinud suvel, et tuleb vaktsiin. Me ei teadnud, millal, aga vähemalt võinuks juba korraldada, kuidas me hakkame seda jagama. Ja siis saabus vaktsiin ja siis öeldi, et oo, kuidas me nüüd teeme seda? Sellised näited, mis pisendavad Eestit, et me ei saanud sellega hakkama väga hästi. Et me ei kasutanud ära oma suurepäraseid võimeid korraldada palju paremini meie vaktsineerimist.

Meil on näiteks Tartus Euroopa parimaid logistikafirmasid Sixfold. Nemad on Euroopa Komisjoni logistikafirma, nad on võitnud selle konkursi, nemad teevad üle Euroopa kõik logistikat, mida on vaja Euroopa Komisjonile. Meil oli kaks kaubikut ja Excel-tabel - vaat see on Eesti. See on asi, mida lõpuks needsamad idufirmad ja teised inimesed tegid vabatahtlikult ära, ilma hankeleppeta. Palun kasutage, lõpetame ära selle olukorra, kus arst ei tea, mis tal tuleb mis päeval ja kui palju. Ja siis sa tead täpselt, vaatad kaardi pealt, kui kaugelt see auto tuleb, seal peal on nii palju doose ja nii edasi. Mitte nii, et nagu Abjas arst ütles, et ma ei tea palju tuleb, aga vist homme tuleb.

Kui te saite presidendiks, siis te ei teinud Eesti suuremaks mitte ainult selles mõttes, et maailmale näidata ja ise kasvada, vaid järsku avastati, et Eesti on ka mujal kui Tallinnas ja riigi tähtpäevi hakati järsku linnade rõõmuks, kuid korraldajatele suureks väljakutseks, kaasa arvatud televisioonile, tähistama Narvas, Pärnus, Tartus, Jõhvis.

Mul on meeles, et paljud inimesed, külalised olid pahased, et oi-oi, kuidas minu naise kleit jääb nüüd triigitud, kui vastuvõtt on Tartus? Minu küsimus vastu oli, et kuidas vaese tartlase proua kleit jääb triikimata või läheb kortsu, kui ta tuleb Tartust Tallinna? Kas see ei ole sümmeetriline suhe, eks?

Tartust Tallinna ja Tallinnast Tartusse on sama pikk tee.

Nii et kortsud on mõlemasuunalised. Lihtsalt mulle tundus, et come on, miks me oleme nii Tallinna-kesksed. See on kogu Eesti püha, kõige tähtsam päev meie ajaloos ja me teeme seda ainult Tallinnas. Et teeme mujal ja pealegi oli teine idee ka austada ja näidata üles lugupidamist nendele inimestele, kes toimetavad kohapeal. Ja noh, kui sa teed Tartumaal, siis seal on tegijad Tartumaalt, kes ei tuleks muidu Tallinna.

Vahel oli tõepoolest raske. Saalid on Eestis üldiselt väikesed. Sinna ei mahu ära 1100 inimest, keda kutsuti. Siis mõeldi välja, et paneme telgid üles ja nii edasi. Mul on hea meel, et president Kersti Kaljulaid jätkas sellega, et ka tema tegi väljaspool Tallinna. Inimesed peavad tundma, et see on nende riik ja nende peale mõeldakse ja see ei ole ainult Tallinna asi.

Ja peod olid väljapool Tallinna palju meeleolukamad minu meelest.

Mina võin ka seda öelda. Ja seda vist kinnitab iga inimene, kes on olnud president, esiteks, käsi valutab järgmised kolm-neli päeva. Mõned inimesed arvasid, et minu õlg isegi läks. See on väga meeleolukas väga paljudele inimestele ja peabki nii olema. Aga presidendile ei ole meeleolukas. ERR-ile ka võib-olla natuke raskem.

Üks asi, mida te juba 2007. aastal tegite, te tõite rahva kokku 20. augustil.

Jah, väga meelega.

Kaaperdasite edgaripäeva ära.

Väga meelega tegin. Ma olin selle ettepaneku teinud Lennart Merile juba aastal 1995-1996. Enamikule inimestest oli see tollal veel kõige tähtsam päev nende elus. Ma tundsin nii palju inimesi, kes mulle spontaanselt on rääkinud, et nojah, 24. veebruar, see on riigile tähtis, aga minule on kõige olulisem just see tunne, mis oli 20. augustil. Ma mõtlesin, et mis me mängime siin, teeme 20. augustil. Ja pealegi, see on veel see põhjus, et miks need "lollid riigid", nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, kus rahvuspüha on alati...

...Pimedas novembris, detsembris või kuskil veebruaris! Aiapidu ei saa teha.

Kui sa vaatad Prantsusmaad, USA-d, isegi kuninganna sünnipäeva, mis ei olegi tema sünnipäev, aga see on ikka juunis. See on meelega nii tehtud, et olla õues. 20. august on perfektne päev ja pealegi see ei ole ühe partei pidu. Üldse mitte, kui me vaatame, kuidas inimesed hääletasid, oli ju kolm naist, kes kirjutasid kokku meie iseseisvuse dokumendi: Sirje Endre ja Liia Hänni ja Marju Lauristin. See ei ole ühe partei oma ja ma ütlesin, et teeme ära. Esimene kord olid paljud, ma ei hakka neid nimeliselt nimetama siin, kes helistasid ja olid väga vihased, et ma tahtsin seda teha. Et mis kuradi edgaripäev, mis sa teed siin. See oli esimene aasta niimoodi ja need need inimesed ei tulnud kohale. Aga juba järgmisel aastal olid nad kõik platsis.

Teine asi, mida ma tegin ka juurde. Me vabariigi aastapäeva (kontserdil - toim) alati loomulikult alustame hümniga, aga siis ma palusin teha väikse uuenduse, et nagu laulupeol lauldaks alati viimase lauluna "Mu isamaa on minu arm". Mulle tundub, et see läheb palju rohkem südamesse inimesele kui meie rahvushümn. Mul vist õnnestus see iga kord peale ühe, kui kunstiline juht ütles, et ei, see ei sobi. Ma loodan ka, et see traditsioon jätkub. See on palju emotsionaalsem.

Teie esimesse aastasse jäid ka aprillirahutused 2007. aasta kevadel. Te käisite vaatamas rüüstatud linna, neid poode, kioskeid ja teile lähedased inimesed on öelnud, et olite vapustatud. Kas teis murdus miskit? Rahvusromantiline eestlane sattus tegeliku Eesti peale.

No arvestades, et sellist asja polnud kunagi olnud Eestis, siis sa ei pea olema rahvusromantiline eestlane, et olla vapustatud. Ma saabusin õhtul kell kuus-seitse Jeltsini matustelt. Oli väsitav sõit, sest našistid olid Eesti saatkonnas sõimanud, seal olid sildid "SS" ja kõik selline. Ja siis äkki tuli telefonikõne, et pane telekas käima. Jesus Christ, mis see on?

Kas te pettusite neis Eesti elanikes?

Ütleme, et ma pettusin osa Eesti elanike käitumises. Et see ei ole, kuidas me oleme harjunud asju tegema ja noh, olles võtnud väga selliseid integratsiooni soodustavaid ja toetavaid seisukohti, et isiklikult ma tahtsin tulla teie poole ja nüüd te rüüstate.

Aga ma saan aru, et siin ei olnud see nii spontaanne nagu algupäraselt välja nägi, seal oli ikka koordineeritud tegevust, mida olen näinud Makedoonias, ma olen näinud Ukrainas. Aga tegelikult oli see omavärav, sest sellele järgnesid küberründed.

Ja Eesti suutis selle enda kasuks pöörata?

Absoluutselt, meie kõige suurem võit oligi, et olles juba kaks aastat käinud NATO juures, öelnud, et me oleme digiriik, et me peaksime tegelema küberjulgeolekuga…

Kübersõja ohvrina sai meist järsku kübersõdade asjatundja, eestkõneleja.

Meil tuli NATO küberkeskus siia tänu sellele, et need ründed tulid ja inimesed nägid, kuidas on võimalik üht riiki halvata läbi küberrünnete. Kui need ründed toimusid, siis oli suhtumine, et ah, mis te räägite, te olete mingid russofoobid. See pole midagi russofoobset, see oli päris. Ja siis mõned riigid said kiiremini aru, kui teised. Mõtlen USA, britid, prantslased said kähku aru, mis on toimumas ja uurisid päris põhjalikult.

Tänapäeval iga raamat, mis on kirjutatud kübersõjast, algab Tallinnaga. Ammu pärast seda, kui aknad on parandatud, ei ole võimalik lugeda ühtegi asja küberrünnetest, kus poleks kirjas, et Eesti on see, kust see kõik pihta hakkas. Nii et jah, oli vapustav, oli masendav. Aga nüüd 15 aastat hiljem, 14 aastat hiljem. Oli selline episood, aga me suutsime seda pöörata enda kasuks.

Eesti kaitseväelased on olnud kaua aega Afganistanis. Ühtekokku hukkus seal üheksa meest, 102 sai vigastada ja üle 30 raskelt. Nüüd tekib küsimus, kas need ohvrid olid asja eest?

Me olime seal koos oma liitlastega õige asja eest. Me lahkusime sealt 2014. Ja me ei saanud mõjutada seda lõppu, me ei olnud seal.

Meie käest ei küsitud, mis on nagu ka õppetund meile, et selliseid asju ei korduks. Aga liitlasväed tegid Afganistanis ikka väga palju head, andsid kogu põlvkonnale afgaanidele võimaluse saada korralik haridus.

Me oleme arvanud kogu aeg, et ameeriklased viivad asja lõpuni ja on alati toeks. Kas Ameerika roll Eesti garandina on muutunud?

Ma tahaks arvata, et mitte. Meie ise peame palju rohkem tegema oma julgeoleku jaoks, kui me seda seni oleme teinud. Ja mitte lõhkuma transatlantilisi suhteid. Peame õppima, et kui asi läheb USA-s tõsiseks, nagu ilmselt tundus praegusele administratsioonile, siis me ei saa loota alati nende peale. On suur vahe Afganistani ja NATO vahel. See lepinguline side on meil olemas, ja see ei ole üldiselt USA huvides hüljata NATO-t ja NATO riiki. Küll aga, see on veel üks põhjus, miks me pidime saama NATO-sse, et vältida seda.

Ma ei taha otseselt välja öelda, aga üldiselt, olla Euroopa riik, kes ei ole praegu NATO-s ja Euroopa Liidus, see võib-olla ei ole kõige toredam asi. Julgeoleku olukord on oluliselt muutunud viimase 20 aasta jooksul, eriti viimase kümne aasta jooksul. Me oleme näinud Gruusia vallutamist 2008. aastal, mis oli veel üks väike nii-öelda kõrghetk minu ametiajal. Siis Ukraina sündmused, kus jälle Venemaa kasutas jõudu, et vallutada Krimm ja samamoodi luua selliseid pseudoriike Ida-Ukrainas Donbassis. Et need ohud on meil olemas, lihtsalt see teeb suurt vahet, kas sa oled siinpool või sealpool NATO piiri.

Kui rääkida presidendi igapäevaelust, siis kui president töötab Kadrioru lossis, siis on tal seljataga meeskond. Kas see meeskond on presidendile piisava suurusega või kui tark peaks üks president ise olema?

Ma olen väga uhke oma meeskonna üle, aga ma pean ka ütlema, et ilma sellise targa meeskonnata on võimatu olla. Sul on vaja meeskonda, kes teab, mida ta teeb ja on piisavalt julge ja ütleb, et ära tee seda, Ilves, ära tee seda!

On nad teie naha päästnud?

Ei ole, aga nad on kindlasti hoidnud mind tagasi tegemast teatud asju, mida võib-olla oleks ma muidu teinud. See intellektuaalne tase oli erakordselt kõrge ja kui vaadata, kuidas inimesed on edasi läinud.

Minu õigusnõunik oli Ülle Madise, kes oli Eesti põhiseaduse kommenteeritud väljaande autor juba enne, kui ta tuli minu juurde. Üks parimaid Eesti eksperte välis- ja julgeolekupoliitika alal Merle Maigre läks NATO küberkeskust juhtima, Kyllike Sillaste-Elling läks edasi NATO juurde, Liis Lipre-Järma läks edasi peaministri välispoliitikat korraldama.

Ma soovitan - valige endale inimesed, kes on valmis sulle vastu vaidlema. Ja sisepoliitiliselt olid mul sellised nõunikud ja mitte ainult nõunikud, mul olid meeskonnas ka teised liikmed, kellega ma tegin näiteks sõnausi, kes olid väga tundlikud keele osas ka. Ma olen erakordselt uhke oma meeskonna üle ja mul on nii hea meel, et neil on kõigil läinud hästi.

Istume praegu siin presidendi kantselei hoones, mida nimetatakse vahel ka lossiks, kus olid teie tööruumid, kus võetakse vastu saadikuid, kõrgeid riigitegelasi ja kus ühe seina taga teeb väike laps võib-olla koolitööd ja on ka presidendi magamistuba. Kas see on normaalne?

Ei ole, üldiselt. Kui see ei ole just Valge Maja.

Valge Maja on väga uhke.

See on väga suur maja. Mul oli kasutada president Konstantin Pätsu adjutandi korter. Ja see ei ole vist kõige parem koht. Kui ma olin välisminister, ma keelasin saadikutel ära elada saatkonnahoonetes. Inimesed lähevad hulluks, sest nende tööpäev mitte kunagi ei lõppe. Siis, mis juhtus - tulin kümneks aastaks, kauem kui ükski saadik, tulin elama siia.

Ma usun, et presidendil peaks olema võimalus elada kuskil mujal. Mis on turvaline, aga kus ta pääseb sellest igapäevasest tööruumist. Muidu see päev mitte kunagi lõpe.

Kui te tulite Eestisse tagasi, siis te võtsite üheks oma südameasjaks Ärma talu taastamise. Paljud kõrged riigipead, ka Eesti inimesed, on käinud seal teil külas. Need välismaa mehed ja naised nägid seal meie talupojakultuuri peegeldusi tänapäeva. See oli visiitkaart Eestist?

See on üks suuremaid asju, mida saad üldse teha, sa kutsud kellegi endale koju!

Seal on väga toredaid asju olnud. Kuidas Poola presidendid on käinud seal ja Saksamaa president (Joachim Gauck - toim), kes nuttis seal. President oli natuke vanem mees ja ta oli endine dissident Ida-Saksamaal ja siis me rohkem sümboolselt kühveldasime natuke mulda puid istutades ja siis ta ütles, et kuule Toomas, kas sa tead sellist laulu, mida me laulsime rasketel aegadel DDR-is: "Me mõtted on priid". ("Die Gedanken sind frei" - toim) Ütlesin, et oo, kas me teame seda laulu? Ja siis rivistasime kõik eestlased üles ja Ando Kiviberg, kuna see oli Viljandimaal, siis ta oli ka külas, siis me hakkasime laulma "Me mõtted on priid". Gauck vaatas ja ütles, et misasja, see on ju meie, sakslaste laul! Ja siis meie vastasime, et see on Eesti ärkamisaja laul ka. Ja siis Gauckil hakkasid pisarad voolama... See oli uskumatu hetk.

Siis meil oli president Bronislaw Komorowski seal külas ja ma kutsusin ka Viljandis elanud ukrainlasest tromboonimängija Ruslan Trochynskyi ja siis ta mängis ja laulis sellist laulu, mille nimi on umbes "Me vallutame Kiievi kuulipildujatega me trammi peal" või kuidas see edasi läheb. Poolakad kõik laulavad kaasa, kaasa-arvatud turvamehed. Et see jätab sellise kustumatu mulje. Ma korraldasin väga palju üritusi seal.

Need peod, mis käisid mööda Eestit vabariigi aastapäeval, selle peo kutsele oli kirjutatud: "Kutsub Toomas Hendrik Ilves abikaasaga". Ja siis me kõik näeme abikaasat. Kas nüüd tagantjärele oskate öelda, missugune see avalikkuse õigustatud ootus üldse on, mis rolli presidendi abikaasa peaks endale võtma. Ja kas ta üldse peab?

See on täiesti abikaasa enda otsustada. Mingit ettenähtud rolli pole, seda pole kirjas. Et minu meelest iga presidendi abikaasa kujundab oma rolli ise. Ja mul on siis kaks abikaasat kujundanud väga erinevalt oma rolli.

Mingid kohad on, kus peab olema presidendist abikaasa kõrval, aga ülejäänu on vaba valik?

Jah, inimesel on vaba valik. On inimesed, kes teevad, elavad rohkem sellesse, teised vähem. Aga midagi ette nähtud küll ei ole. Ja ega tohigi olla, sest kuigi valitakse president, siis ei valita presidendi abikaasat.

Lihtsalt see on nii huvitav vaadata, mida presidendi abikaasa teeb.

No eriti kollasele meediale on see eriti huvitav. Aga noh, see on ilmselt üks külg sellest, millest kunagi ka ei pääse.

Te olete mõned korrad öelnud ajakirjanike kohta päris pahasti. Öelnud näiteks, et "see tintla võib siit nüüd ära minna". Mäletate?

No mäletan jah.

Kas see on kõhklus, oskamatus ajakirjanikega käituda või teil on, kuna te olete ise ajakirjanik olnud, mingisugused professionaalsed ootused ajakirjanikele?

Just, on küll jah. Et sind tsiteeritakse õigesti ja ei väänata su sõnu. Ei rebita asju kontekstist välja. Üldiselt sellised pursked on tulnud siis, kui on midagi eriti lolli olnud.

Aga samas ma sain ühe kirja, kui ma pidasin ühe pika loengu Eesti Ajalehtede Liidu ees teise ametiaja esimesel aastal vist. Ja mille üle mõned inimesed olid väga pahased, kus ma jälle rääkisin ajakirjaniku kohustusest olla täpne. Umbes neli aastat hiljem tuli mulle kiri ühelt ajakirjanikult, kes oli magistrantuuris ajakirjandusalal ja oli alul väga pahane, aga hiljem sai ta aru, et see oli üks paremaid asju, mida ta on lugenud ajakirjaniku rollist. Väga tore, mul oli ka hea meel.

Teine asi, mis on probleem ajakirjandusel väikses riigis - see on soov ära panna või tendents ära panna. Sa teed seda ja arvad, et homme on juba järgmine päev ja teine lugu. Ja kui sa paned ära, siis sina ajakirjanikuna unustad, et oled seda teinud, aga inimene, kellele sa seda tegid, ei unusta. Ja nagu härra Toomas Sildam (tollal presidendi kommunikatsiooninõunik - toim) võib kinnitada, et Ilvesel on selline vastik mälu, et ta mäletab täpselt, kui keegi midagi ütles kuskil. Pahatahtlik ärapanemine, see jääb meelde ja need inimesed lihtsalt… Noh, ma ei räägi nendega, see on kõik.

See on teie õigus. Lõpetuseks, teie üks märkimisväärsemaid kujundeid, mida teie presidentuurist rääkides meenutatakse, te võrdlesite Eestit metsmaasikaväluga, mis on veidi nagu salajas, aga kui oled selle üles leidnud, siis see maitseb hästi. Kas me oleme nõus ka teistele seda maitsta laskma?

Kui nad suudavad seda hinnata. Mul on nii palju inimesi, keda ma tunnen, kes on siia tulnud kas ajutiselt või päriselt, kes lihtsalt imestavad, kuidas Eesti on täiesti uskumatu koht. Mis on siin juhtunud? Et see on nii kaugele teistest riikidest ette jõudnud. Et see on nagu teine riik ja inimesed ei saa kohapeal sellest muutusest aru, te võtate seda iseenesestmõistetavalt. Meie aga vaatame ringi, suu ammuli, mida te olete saavutanud. Olgu, ütleme kultuuriliselt, infrastruktuuriliselt, restoranide poolest, muuseumid... Me vaatame ringi ja ütleme, kas see on võimalik? Ja see toob mind tagasi su esimesele küsimusele, et kas see on võimalik, et see on mingi endine Nõukogude Liidu vabariik? Ei ole võimalik. Ja ma olen väga uhke selle üle.

Teile pole kunagi meeldinud küsimus, "kas me sellist Eestit tahtsime?". Vaid tuleks küsida, "millist Eestit me ehitada tahaksime?" Teil on viieaastane poeg, teie noorem tütar sai äsja täisealiseks. Millise maailma me neile edasi peaksime andma?  

Alati tuleb otsida loovaid lahendusi, mitte jääda kinni stamplahendustesse. Tuleb mõelda vabalt ja proovida uusi asju, mitte öelda kohe "ei", kui mingi asi kõlab imelikuna.

Mul on meeles, et kui Eesti sai vabaks, oli üks poliitik, kes ütles, et meil on vaja osta või ehitada soomusronge, sest nõnda me võitsime Vabadussõja. Sellist mõtlemist me peame igal juhul alati vältima. Me ei jõua kunagi tulevikku, kui me vaatame tuleviku poole oma auto tahavaatepeeglist.

Me peame loomulikult hindama, mis on olnud minevik, aga me peame alati olema avatud uutele ideedele. Eesti edu tulenebki sellest, et me oleme teinud asju teistmoodi, olgu siis digiriik või sama asi erasektoris. Me oleme olnud loovad ja minu suurim lootus noorele põlvkonnale on, et neil on seda julgust ja niisugust haritud mõtlemist, et proovida uusi asju. Kui sa näed, et mis on meid siia toonud, ei vii meid edasi. Ja selliseid küsimusi on palju, kus nagu proovitud lahendused võib-olla töötavad nii ja naa, aga võib-olla teeme asja teisiti. Võib-olla teeme paremini.

Millist Eesti poliitilise eliidi ideed, kuhu Eesti peaks minema, teie toetate? Olete te näinud seda ideed praegu?

Teate, praegu on selline aeg, kus poliitilisel eliidil suuri ideid eriti ei ole.

30 aastat tagasi või 25 aastat tagasi võisid öelda, et hea küll, Savisaar on lugenud Paul Samuelsoni ja Laar on lugenud Milton Friedmani ja sõltumata sellest, kuidas sa ise suhtusid asjasse, oli selge, et inimestel oli idee.

Praegu, nagu väga paljudes Euroopa riikides, ei tundu, et oleks raamatute lugemise aeg ja pigem on ärapanemise aeg. Ja seetõttu ma muidugi ootan, et arutatakse rohkem võimalikke ideid. Loosungid on mitmel erakonnal väga toredad. Ometi meil on inimesed, kes kirjutavad väga hästi, kes ei ole parteiliselt seotud, kes on teadlased nii siin Eestis kui ka mujal ja avaldavad väga häid artikleid, kuhu me peaksime liikuma nii majanduse kui ka keskkonnaga.

Aga millegipärast mulle tundub, et saati siis raamatuid, ei loeta isegi neid artikleid. Ütleme nii, et ideid on Eestis palju, aga väga vähe on väärt ideid. Ma tahaks näha, et need oleksid parteiprogrammides, mitte a la anname sada eurot sulle, kui sa mind valid.

President Ilves, suur tänu selle vestluse eest. Ma tahan lõpetada sellega, mida teie alati ütlete: "Elagu Eesti!".

Elagu! Elagu! Elagu!

Toomas Hendrik Ilvese intervjuud Margus Saarele saab vaadata teisipäeva õhtul kell 20.15 ETV-st.