Eesti riigikaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO liikmesusel. Esmase iseseisva kaitsevõime tagamisel on oluline roll kõikidel Eesti kodanikel, kellel on põhiseaduslik kohustus osaleda riigikaitses. Selleks on kehtestatud üldine kaitseväekohustus täisealistele meeskodanikele, kuid lisaks on igal kodanikul võimalus anda oma panus riigikaitsesse vabatahtlikult, näiteks osaledes kaitseliidu tegevuses.

Eesti iseseisva kaitsevõime oluline komponent on sõjaaja struktuuri mehitatavus ja varustatus, eelhoiatus, usutav sõjaline heidutus jpm. Vähemalt sama oluline on ka küsimus sellest, kas ja kui kiiresti suudame oma väe mobiliseerida, et kaitsetegevust õigel ajal alustada. Mobiliseerimise kiirus ja selle õnnestumine toetub suuresti aga elanikkonna valmisolekule oma riiki kaitsta, mida üldistatult nimetatakse kaitsetahteks.

Seega on artikli eesmärk defineerida mõiste kaitsetahe ja seda mõjutavad tegurid, mis edaspidi võimaldaks riigikaitse kui tervikprotsessi paremat mõistmist ja süsteemsemat käsitlemist.

Mida tähendab kaitsetahe?

Kaitsetahet ei ole võimalik üheselt defineerida. Eri autorid määratlevad mõistet erinevalt ja käsitlevad seda erineval tasandil. Samas aga on klassikalised sõjandusteoreetikud Sun Zist Carl von Clausewitzini rõhutanud läbi sõjanduse ajaloo kaitsetahte olulisust, mis on võtmetähtsusega sõjalises planeerimises ning vastase alistamises.

Sun Zi tõi oma klassikalises teoses "Sõja seadused" välja viis objektiivset tingimust sõjalises planeerimises, millest esimene, "kulg" (dao), on tänapäeval käsitletav kui elanikkonna patriotism, isamaa-armastus, ja selles kontekstis ka kui kaitsetahe. Samas on Preisi sõjandusteoreetik kindral Carl von Clausewitz 19. sajandi algupoolel oma teoses "Sõjast" kirjutanud, et riigi kahjutuks tegemisel tuleb eristada kolme objekti: sõjaline jõud, riik ja vastase tahe.

Tahet pidas ta kõige olulisemaks, kuna sõda ei saa lugeda lõppenuks sõjalise jõu hävitamise ja riigi vallutamisega, vaid ainult siis, kui rahvas pöördub täielikult ära vastupanust. Seejuures tõi von Clausewitz vastase tahte esile kui kõige olulisema kriteeriumi riigi kahjutuks tegemisel. Sarnaseid käsitlusi leiab ajaloost teisigi.

Tänapäeva arusaamade järgi on kõige laiemalt kaitsetahet (will to fight) defineeritud kui "riigi valitsuse otsust  korraldada pikaajalist sõjalist või muud operatsiooni kindla eesmärgi saavutamiseks". Oluline on märkida, et selle definitsiooni abil vaadeldakse kaitsetahet (või tahet sõdida) strateegilis-poliitilisel tasandil.

Kuigi valmisolekus sõjalises konfliktis osaleda mängivad rolli paljud osalejad, näiteks elanikkond, militaarjõud, meedia jt, siis siin keskendutakse poliitilisele eliidile, kes otsustab, kas konflikti astuda, kuidas seal käituda ja kui kaua seal püsida. Teisalt on seesama poliitiline eliit ka vastase psühholoogiliste operatsioonide sihtmärk, keda mõjutatakse langetama valesid otsuseid, mis aitaksid ühiskonna tahtega opereerimisel esile kutsuda kaitsetahte neutraliseerimise.

Eelnevast lähtudes defineeritakse kaitsetahet niisiis kui a) poliitilist otsust; b) kasutada sõjalisi ja teisi jõude strateegiliste eesmärkide saavutamiseks; c) rahvuslikes huvides. Seega püütakse nimetatud definitsiooni abil mõista eeskätt riikide, nii enda, oma liitlaste kui vastaste, valmisolekut sõjalises konfliktis osaleda.

Teine – ja samuti institutsionaalne – tasand, mille abil kaitsetahet püütakse mõista ja uurida, puudutab taktikalisi ja operatiivjõude. Sedalaadi analüüsid vaatlevad küll indiviidi valmisolekut sõjategevuses osaleda, kuid keskenduvad siiski sõjalistele üksustele kui üldisemale kategooriale.

Sellistes töödes defineeritakse kaitsetahet kui "valmisolekut ja otsust sõdida, ja sõjalises tegevuses aktiivne püsida, kui selleks on vajadus". Lähtutakse sellest, et sõdimise akt on otsus. Sõjaväelasi vaadeldakse kui kollektiivset üksust, kellel kas on või ei ole valmisolek militaartegevuses osaleda ning kes selle valmisoleku põhjal teevad otsuse, kuidas konkreetses olukorras käituda.

Kuigi valmisolek üksi ei määratle, kuidas sõjaväelane konfliktiolukorras tegelikult käitub, siis võimaldab selline arusaam kaitsetahtest mõista, milline on erinevate üksuste sõjategevuses osalemise tõenäosus ja potentsiaalne käitumine konfliktsituatsioonis. See omakorda annab olulist infot planeerimiseks, väljaõppeks, hindamiseks ja analüüsiks.

Kolmas tasand kaitsetahte analüüsimisel on aga avalik arvamus, mis vaatleb riigi elanikkonna valmisolekut kaitsetegevuses osaleda. Ühene definitsioon puudub ka siin. Rahvusvaheliste suhete akadeemiline kirjandus keskendub enamasti riikidevaheliste relvastatud konfliktide põhjustele ja tagajärgedele.

Oluliselt vähem on aga uuritud elanikkonna vastupanu ja vägivallatut võitlust välisagressioonile ning üldist valmidust oma riigi kaitseks välja astuda. Muuhulgas on kaitsetahet defineeritud kui poliitilise nõusoleku vormi: kodanikud annavad nõusoleku riiklikele poliitikatele ja teevad seeläbi isiklikke ohverdusi, saades riigilt vastutasuks kaitset oma õigustele ja heaolule.

Levinuim on siiski kaitsetahte käsitlemine üldisemalt kui "kogu elanikkonna valmisolek oma riigi eest võidelda". Seega on eespool kirjeldatud mõistele "valmisolek võidelda" (will to fight) avalikku arvamust käsitlevates töödes lisatud täpsustav klausel "oma riik" (will to fight for one's country), mistõttu võiks seda eesti keelde pigem tõlkida kui valmisolekut kaitsta, mitte niivõrd kui valmisolekut võidelda.

Siit võibki tuletada kõige üldisema definitsiooni, mille kohaselt kaitsetahe on kogu elanikkonna valmisolek ohu korral oma riiki kaitsta. Kõrge kaitsetahe tähendab selles kontekstis märkimisväärse osa valmisolekut elanikkonnast oma riigi sõjaliseks kaitseks välja astuda, aga ka laiemat valmidust osaleda riigi kaitsejõudude tegevuses ja toetust kaitsejõudude tegevusele.

Kindel kaitsetahe on tugevalt seotud riigi võimega mis tahes agressioonile vastu seista; nõrk kaitsetahe viitab aga soovimatusele agressorile vastu astuda, mis võib viimasele anda lisaeeliseid oma eesmärkide saavutamiseks.

Millest kaitsetahe sõltub?

Uurimused näitavad, et arenenud riikides liigub elanikkonna kaitsetahe ühtlaselt kahanevas joones. Mis on selle põhjus? Laias laastus võib välja tuua kaht tüüpi muutujad, mis kaitsetahet mõjutavad: ühiskondlikud ja indiviidi-tasandi tegurid.

Esimesse kategooriasse kuuluvad sedalaadi makrotasandi protsessid nagu ühiskonna moderniseerumine, demokraatia areng ja pikaajaline rahukogemus. Kõik need vähendavad valmisolekut kaitsetegevuses kaasa lüüa.

Samas ei ole need mõjud alati ühesed. Näiteks on võrreldud Šveitsi ja Põhjamaid, mis mõlemad paistavad silma modernse elustiili ja õitsva majanduse poolest, mis teoreetiliselt peaks ühiskondlikku kaitsetahet vähendama. Nii saabki iseloomustada Šveitsi, kuid Põhjamaades on tugevamaks mõjuriks Vene agressiooni oht, mis avaldab ühiskondadele lisasurvet, mistõttu püsib elanike kaitsetahe kõrge.

Riigi tasandi teguritest avaldab elanike kaitsetahtele mõju ka ebavõrdsuse määr, kusjuures just jõukam elanikkonnakiht on tõrges kaitsetegevuses kaasa lööma ja seda eriti riikides, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel on suur. Räägitud on ka ajaloolise kogemuse rollist. Näiteks on elanikkonna kaitsetahe madalam sellistes riikides nagu Saksamaa ja Jaapan, mis jäid teises maailmasõjas kaotajate poolele.

Indiviidi tasandil on kaitsetahtega ühelt poolt seotud mitmesugused hinnangulised tegurid, nagu rahvuslik uhkus, usaldus riigi kaitsejõudude ja valitsuse vastu, poliitiline maailmavaade ja demokraatliku või autokraatliku valitsemiskorra eelistused. Teisalt mängivad rolli sotsiaaldemograafilised näitajad, nagu vanus, sugu, haridustase, perekonnaseis, tööstaatus, sissetulek, religioossus jne.

Vabatahtlikku valmidust sõjalises kaitsetegevuses kaasa lüüa peetakse eriti oluliseks väikeriikides, kus võimalused kaitsekulutusteks on piiratud. Nii näiteks on leitud, et Ukraina konflikti varajases staadiumis mängis otsustavat rolli ühiskonna psühholoogiline ettevalmistus.

Kaitsetahet ja seda mõjutavaid tegureid on uuritud ka Balti riikides. Üks ülevaatlikum analüüs väidab, et Krimmi annekteerimine käivitas siinses regioonis küll kaitsekulutuste tõusu, kuid tähelepanuta on jäänud ühiskondlik valmidus oma riiki kaitsta, mis on teine oluline, kuigi raskemini mõõdetav osa riigi sõjalisest võimest.

Analüüs märgib, et elanikkonna kaitsetahe Balti riikides oli kõrgeim 1990-ndatel aastatel, ent on sestpeale järjepidevalt langenud. Andmeid kaitsetahte süstemaatiliseks monitoorimiseks napib, kuid tuginedes maailma väärtuste uuringule (World Values Survey) ja Euroopa väärtuste uuringule (European Values Study), mida tehakse eri riikides regulaarse sageduse ja ühtse metoodikaga, on analüüsis õnnestunud siiski välja selgitada kaitsetahet mõjutavad tegurid Balti riikides vahemikus 1990–2015.

Üldjoontes kinnitab see analüüs sama, mida on leitud teisteski riikides: kaitsetahe on seotud mingisuguste hoiakuliste tegurite ning hulga sotsiaaldemograafiliste näitajatega (rahvuslik uhkus, sugu, usaldus kaitsejõududesse, autokraatliku valitsemisvormi pooldamine jpm). Eesti puhul toetub analüüs kahele esinduslikule uuringule, millest üks tehti 1990. ning teine 2011. aastal.

Kuhu arusaam kaitsetahtest liigub?

Kaitsetahte defineerimisel on oluline mõelda ka sellele, kuidas muutuvad ajas sõja (ja vaenlase) olemus ja tähendus. Mitu akadeemilist allikat vastandab klassikalisi ja nn uusi sõdu (new war).

Esimesi iseloomustasid riikide regulaarväed, mis võitlesid konventsionaalsete meetoditega ühe lipu all ja ühtse eesmärgi nimel sarnasel moel defineeritava vastase vastu. Uued sõjad seevastu hõlmavad tihtipeale mitteriiklikke pooli, ebaregulaarseid meetodeid, on oluliselt vähem rahvuslikust ideoloogiast motiveeritud ning kätkevad endas sageli kuritegelikku ja terroristlikku käitumist, mis on suunatud tsiviilelanike vastu.

Kõige akuutsem näide nn uuest sõjast on Valgevene võimude korraldatud illegaalne immigratsioon Leedu, Läti ja Poola vastu. Selle eesmärk oli vastata asümmeetriliselt Euroopa Liidu sanktsioonidele ning mõjutada edasisi Lääne ja Valgevene suhteid.

Varem on selgunud, et traditsiooniliselt on rahvuslik uhkus olulisim tegur, mis indiviidi kaitsetahet mõjutab. See on seotud rahvusliku kuuluvusega ja mängib sarnastele instinktidele nagu näiteks rahvusmeeskonna toetamine spordis, mõjutades indiviidi käitumist grupis ning valmidust teistega koostööd teha.

Olukorras aga, kus konfliktid on vähem ajendatud rahvuslikest ja omariiklusega seotud narratiividest ning pigem etnilistest või usulistest põhjustest, regionaalsest autonoomiast või puhtalt võitlusest ressursside pärast (nt kontrollimatud rändekriisid), on vaja laiendada arusaama ka sellest, mis määratleb kodanike valmisoleku kaitsetegevuses osaleda. Inimgruppide vastandamine rahvuse põhjal, eeldades, et riigivõimu saab rakendada ühe sellise grupi huvides ja homogeense vastase vastu, enam ei pea paika.

Nagu muutub sõja tähendus, muutub ka arusaam sõjas osalejast. Ajalooliselt on olulisel kohal olnud kujutlus sõjast kui erakordsest kogemusest, mis paneb mehe proovile ja vormib temast sõduri, kes kangelaslikult oma rahva eest võitleb. Selline maskuliinne ideaal, mis keskendub kitsalt sõjalisele dimensioonile, rõhutab iga mehe kohust, ohvrimeelsust, julgust ja kamraadlikkust, on aga teisenemas.

Niivõrd, kuivõrd muutub ajas arusaam mehelikkusest, on oluline ümber vaadata ka see, kuidas mehed oma rolli kaitsetegevuses mõtestavad. Võttes arvesse, et rahvusliku identiteedi kõrval mängib kaitsetahte määras rolli just sugu, on tegemist olulise küsimusega elanikkonna hoiakute mõistmiseks. Lõpetuseks, hübriidsõja valguses, mis sisaldab endas ka mittesõjalisi elemente, nagu info- ja küberoperatsioonid, sanktsioonid, diplomaatiline survestamine jms, kutsuvad akadeemikud kaitsetahte ümbermõtestamisel kaaluma ka vägivallatuid vastupanu vorme.

Kokkuvõttes, et riigikaitse planeerijad saaksid teha ettevalmistusi võimalikuks kaitsevalmiduse tõstmiseks ohupildi muutumise korral või lihtsalt väljaõppe korraldamiseks (näiteks iga-aastased lisaõppekogunemised Okas või kevadised õppused Siil ja Kevadtorm), peavad olema mõõdikud sellest, kui paljud Eesti kodanikud on valmis osalema kaitsetegevuses praegu ja tulevikus. Kuna Eesti elanikkonna kaitsetahe sõltub nii laiematest väärtushinnangutest (rahvuslik uhkus, rahvuslik identiteet), üldistest hoiakutest riigikaitse suhtes (suhtumine ajateenistusse, institutsioonide usaldusväärsus) kui ka valmidusest kaitsetegevuses osaleda, tuleb kaitsetahte mõõtmisel arvestada kõiki kolme komponenti.