Paljud ei adu, et piltlikult igal teisel päeval töötame me riigi heaks. Ei, mitte riigiametnikud, vaid tavalised Eesti inimesed. Maksumaksjad. Selle mõistmiseks piisab, kui võtta oma sissetulek pulkadeks lahti.

Toome näiteks keskmise Eesti inimese, kes teenib brutopalgana 1753 eurot. Tõsi, statistiline keskmine palk oli Eestis küll viimati 2135 eurot, kuid jämedalt tähendab see, et veidi enam kui kaks inimest kolmest teenib sellest vähem ja vähem kui üks kolmest rohkem. Tegelikust keskmisest annab parema pildi mediaanpalk ehk summa, millest pooled inimesed teenivad rohkem ja pooled vähem.

Niisiis, kui mediaanpalka teeniv keskmine eestlane saab kuu alguses kätte 1472 eurot, on tema teenistusest maksude ja maksetena juba tasutud 874 eurot ehk ligi 37 protsenti, kuna tema tegelik palgakulu tööandjale on 2346 eurot. Seega annab tavaline maksumaksja juba enne raha kontole laekumist oma potentsiaalsest sissetulekust üle kolmandiku riigikassasse.

Kuid maksumaksmine sellega ei peatu. Sisuliselt igale järgnevale kulutusega saadab ta järelejäänud summast käibemaksuna veel iga viienda euro riigikassasse. Mediaanpalka saaval inimesel puudub sageli võimalus säästmiseks või laenu võtmiseks, mistõttu kulub lõviosa tema sissetulekust kohalikuks tarbimiseks. Kõnealuse näite puhul tasub ta kontole laekunud palgast maksudeks veel ligi 285 eurot.

Inimesele jääb endale kätte kõigest 1187 eurot ning sisuliselt iga teise euro ehk tervelt 1159 euro tasub ta oma potentsiaalselt sissetulekult riigikassasse.

Võib vastu vaielda, et nii mõnigi maksab ikkagi laenu või paneb raha kõrvale või läheb teise riiki reisile ning seega ei pea käibemaksu Eestis tasuma ning nii on tema maksukoormus mõnevõrra väiksem. Võimalik, kuid suur pilti see ei muuda, sest lisaks sotsiaal-, tulu- ja käibemaksule kehtivad Eestis ka näiteks aktsiisid kütusele ja alkoholile, auto- ja maamaks ja rida muid riigikassat täitvaid kulusid.

Nii ongi, et piltlikult töötab keskmine Eesti inimene vaheldumisi ühe päeva enda ja teise riigi heaks. Arvestades lähedal käivat sõda Ukrainas ja aina kõrgemaid kaitsekulusid, on üllatav, kui vähe maksumaksjat hinnatakse.

Maksumaksja ja kaitsetahe

Sõdiv riik saab sellest palju paremini aru. Kui jaanuaris 2024. aastal tegi Ukraina president Volodõmõr Zelenski ootamatu visiidi Eestisse, räägiti avalikus ruumis palju kaitsetahtest. Samasõnaline pusa presidendi seljas kasvatas hüppeliselt pusatootja müüki.

Palju vähem tähelepanu pälvis see, et Zelenski ei tuuritanud mööda Euroopat üksnes toetust otsides, vaid rääkis ka maksumaksjatest. "Isegi kui olete Ukrainas ja pole eesliinil, aga töötate ja maksate makse, annate te samuti panuse, kaitsete riiki ja seda on ka väga vaja," ütles Zelenski Eestit väisates.

"Kui tahame päästa Ukrainat ja Euroopat, siis peame kõik mõtlema, kas aitame Ukrainat või ei aita. Ehk kas oleme kodanikud, kes on lahinguväljal, või need kodanikud, kes töötavad ja maksavad makse. Vastasel juhul pole sõjaväelaste jaoks raha ega ole enam kedagi, kes Ukrainat kaitseks," tõdes Ukraina president. Teisisõnu on maksumaksja kaitsetahte nurgakivi.

Seevastu Eesti jääb avalikest aruteludest tihti mulje, et raha lihtsalt on või selle päritolu ei huvita sootuks kedagi. Nii võib tuntud poliitik öelda, et raha tuleb riigieelarvest või kõrge riigiametnik teatada, et teda ei huvita kust raha tuleb. Mõni väidab, et riigi raha kogutakse maksudena.

Tehniliselt võib ju neil kõigil õigus olla, kuid sisuliselt ja strateegilise sõnumina mitte. Nii paisatakse käibele sügavalt eksitavad väljendid tasuta haridusest, transpordist või ravist. Ununeb, et parimal juhul on need teenused tasutud ja mitte kunagi tasuta. Iga asi tuleb alati kellegi või millegi arvelt.

Kasulik abimees

Riigi kulutamiseks loovad raha meie inimesed. Need, kes veavad ettevõtteid. Need, kes töötavad neis. Just nemad ongi Eesti. Meeldetuletus raha kasutajatele, et tegutsetakse maksumaksja huvides ja maksumaksja raha eest, pole piirang, vaid abimees, mis ei lase teelt kõrvale triivida.

See aitab paika panna, mida teha ja mida mitte. Eriti siis, kui küsida, kuidas ma üht või teist kulu või tegu maksumaksjale selgitan. Jah, see on palju raskem kui põhjendada midagi abstraktselt riigi vajadusega ühele ministrile või kõrgele ametnikule. Aga tulemus on seda mõistlikum, arusaadavam ja parem.

Loomulikult ei tähenda see, et maksumaksjal on alati õigus, kaugeltki mitte. Just selleks ongi tal valitud esindajad ja palgatud teenistujad. Usalduslik suhe tekib ja püsib nende vahel siis, kui osapooled mõistavad oma rolle ja väärtust. Vastasel juhul kipub üksteise mõistmine mõranema. Kerkib esile usaldamatus ja trots, mis õõnestab maksukuulekust, millega Eesti inimesed on seni olnud Euroopa tipus. Maksutahte kahanemisel nõrgeneb ka kaitsetahe.