Julgeolek ja julgeolekuohud on Kasahstani ja Vene-Ukraina piiri sündmuste tõttu tõusnud eriti teravalt päevakorda. Ärme unusta, et endiselt on olukord ärev ka Läti, Leedu ja Poola piiridel Valgevenega, kus Lukašenka režiim on juba alates suvest kasutanud immigrante sisuliselt inimrelvana, et hübriidrünnaku abil legitimeerida enda diktaatorlik režiim ning lõhkuda ELi ühtsust.

Jah, Eestis on olukord jätkuvalt rahulik, mis aga ei tähenda, et me ei peaks valmistuma ja veelgi kindlustama liitlassuhteid mitte ainult jutupunktidega, vaid reaalsete tegevustega. Olgu need siis kahe- või mitmepoolsed suhted või läbi kuuluvuse rahvusvahelistesse (riigikaitse-) organisatsioonidesse. 

Olukorra rahunemine lähinaabrite juures võib olla pelgalt näiline ning seotud hoopis külmade ilmade saabumise või fookuse ajutise liikumisega lõuna suunas. Seda on praeguses väga keerulises ja pidevalt muutuvas rahvusvahelises olukorras keeruline täpselt öelda. Selge on, et ehkki meile vahetut ohtu praegu ei ole, on meie lähiregioonis kui ka maailmas tervikuna julgeolekuküsimused erakordselt suure tähelepanu all.

Arvamuste fookus on olnud sõjalisel riigikaitsel ja see on mõistetav ja ka õige, aga me ei tohi unustada kõike seda, mis samuti kaitseb riiki, aga ei ole sõjaline. 

Meie sõjaline kaitse peab olema reaalselt kasutatav ja heidutav. Võime öelda, et täna see nii ka on. Paigas on tulevik ehk välja töötatud reaalsed arengustsenaariumid ja kavad. Seda on vajadusel võimalik lugeda meie värskelt kinnitatud riigikaitse arengukavast.

Lühidalt kokku võttes, siis on oluline arendada kaitsevõimet, ennetada ning tõrjuda Eesti põhiseaduslikku korda ja iseseisvust ähvardavaid ohte ja ennekõike vältida sündmuste eskaleerumist sõjaliste tegevusteni.

Mida aga tähendab sõjalise tegevuse vältimine ja sellise olukorra jõudmise ennetamine? Siit jõuame laiapindse riigikaitse kontseptsioonini. Lihtsamalt öeldes - need on eelkõige mittesõjalised tegevused, kus kandev roll, aga mitte ainuke, on sisejulgeolekul. Lisaks on olulised ka sotsiaal-, justiits- ja majandusvaldkonnad ning välissuhtlus ja strateegiline kommunikatsioon. Kui nende valdkondade tegevused läbi kukuvad, siis on vaja riiki kaitsta sõjaliselt. Võin kinnitada, et meie võimekus sõda ära hoida on hea, aga alati saab teha veelgi paremini ja lisada kindlustunnet, et me saame hakkama ka mitmete samaaegsete kriisidega. Siinkohal on oluline riigikaitseks vajalike mittesõjaliste võimearenduste stabiilne rahastamine. Paneksin rõhu just stabiilsusele, sest sõjalise riigikaitse arendamisel on see ennast tõestanud. Nii peabki. 

On rida riike, kus näiteks kaitsekulude alla on arvestatud piirivalvamise kulud. Riigi turvalisus algab piirist ja meie piir peab pidama. Hästi valvatud piir on turvalisuse tagatis.  On hea meel kinnitada, et meie välispiiriehitus liigub heas tempos ning tänaseks oleme valitsuses otsustanud eraldada piiriehitusele täiendavad vahendid.

Oluline turvalisuse tagatis on lisaks tsiviil-militaarne koostöö. Ka siin on tehtud käega katsutav (mida päriselt ma teha muidugi ei soovita!) edasiminek lisaõppekogunemise käigus rajatud ajutise piiritõkke näol. Tagatis on see, et kokku on lepitud, et päästeamet korraldab Eestis evakuatsiooni, aga omavalituste roll on olla valmis evakueeritud inimeste vastuvõtmiseks ja majutamiseks. Mida ma tahan öelda- see kõik ongi laiapindne riigikaitse. 

Repliigina toon näite, et Saksamaa uus koalitsioon otsustas hiljuti, et riigikaitse kulud kasvavad vähemalt kolme protsendini SKP-st, täpsustamata, mis on täpselt kulude taga, aga osundades, et tegemist ei ole vaid sõjalise kaitse eelarvega. 

Kokkuvõtvalt. Kui räägime riigi kaitsmisest, siis palun mõtleme, aga veel parem, kui kirjutame mustvalgelt, et jutt käib laiapindsest riigikaitsest. Ja nii ka tegutseme. Ainult nii oleme tugevad ja suudame end kaitsta. Miks mitte võtta loomulikuna, et riigikogu riigikaitsekomisjon on tulevikus laiapindse riigikaitse komisjon. Kõlab ju hästi?