Tööõnnetuste vältimiseks peaksime mõtlema oma käike mõne sammu ette ja hindama riske, mida üks või teine tegevus endaga kaasa toob. Paraku esineb hulgaliselt juhtumeid, kus käitutakse justkui lastena, kel ei ole teo ja tagajärje omavahelisest järgnevusest veel eriti head aimu. Jagan teiega ühe tööõnnetuse lugu, mis oleks võinud jääda toimumata, kui töötaja oleks tööd tehes arvestanud oma tervislikku seisundit ning tööandja oleks oma kohustuste täitmist tõsiselt võtnud.

Sel suvel olid juulikuised ilmad erakordselt kuumad ning ühel päeval saabus tööinspektsiooni teade raskest tööõnnetusest, mille puhul võis arvata, et seekord on kuumus nõudnud esimese ohvri.

Töö oli käinud parasjagu katusel, kui üks meestest kurtis teisele, et tal on halb olla. Paarimees jõudis kolleegile veel öelda, et mingu too siis katuseluugist sisse, kui kehvasti tundja teadvuse kaotas ja katuselt alla kukkus. Paraku oli kukkumistee kaheksameetrine ja noor töötaja sai väga rängalt viga.

Järelevalveosakonna juhatajana suunasin tööõnnetuse juhtumi uurimisele ning tööinspektor-uurija tegi oma tööd tavapärase hoolsusega. Uurija sai teada, et tööõnnetusse sattunud töötajal olid lapsepõlvest saadik seletamatud minestushood, mille põhjust arstid ei suutnud välja selgitada. Kaitseväeteenistuseks oli mees kõlbmatu. Ilmselgelt oli töötaja ise teadlik oma tervisest ning minestushoogude esinemise võimalusest.

See teadmine aga ei takistanud töötajal minna tööle katusetöid tegevasse firmasse, kus kõrgusest alla kukkumise oht on igapäevane kaaslane.

Tööandja tunnustuseks tuleb märkida, et ta oli arvestanud võimalusega, et katusetöödel on töötajate kukkumisoht reaalne, ning väljastas kõikidele töötajatele kukkumiskaitsevahendid; töötajad olid juhendatud ning läbinud asjakohased koolitused. Kahjuks aga ei pidanud tööõnnetuses raskeid vigastusi saanud töötaja vajalikuks kasutada kukkumiskaitsevahendeid ning juhendamisel-koolitusel räägitu oli ilmselt ununenud. Tulemuseks oli, et saatuslikul päeval vedelesid elupäästvad ohutustraksid autokabiinis ja nõnda olidki loodud soodsad tingimused tööõnnetuse juhtumiseks.

Ka tööandja on rängas tööõnnetuses vastutav – katusetöid tegeva ettevõtte juhina oleks tööandja pidanud teadma, et kõik töötajad ei pruugi oma tervise tõttu sobida kõrgustes töötama ning töötervishoiukontroll oleks saanud selle välja selgitada. Töötajate tervisekontroll oli aga tööandjal suisa korraldamata. Küll aga oleks töötaja tervisekontrolli tegevale arstile olnud digiloo kaudu nähtav eespool mainitud terviseprobleem, mis töötaja isegi kaitseteenistuseks kõlbmatuks muutis, ning töötervishoiuarst oleks saanud oma otsuses märkida, et kõrgtöö ei ole töötaja jaoks sobiv.

Kaastöötaja, kes nägi, et noor kolleeg töötab ilma elupäästvate isikukaitsevahendita, ei teinud seda märkamagi. Lisaks sellele, et tuleb olla hooliv enda elu ja tervise suhtes, tuleb seda olla ka teiste suhtes. Eriti, kui tegemist on noorema kolleegiga, kes võib-olla ei adu ohte piisava tõsidusega.

Mis on selle kurva loo moraal? Töötaja, sinu tervis on eelkõige sinu enda hoida! Palun mõtle, kas töö, mida tegema asud, sobib sulle või on olemas ka ohutumaid töid, mida tehes tervis alles jääb. Isikukaitsevahend võib päästa elu. Kaheksa meetri kõrgusel töötamine on igal juhul väga suur oht ning siin ei saa olla küsimustki, kas kanda kukkumiskaitsevahendeid või mitte.

Tööandja, sina peaksid teadma, et mõned tööd on ohtlikumad kui teised ja seetõttu peab olema kindel, kas töötaja tervis sobib konkreetse töö tegemiseks, konkreetsete ohtudega kokku puutumiseks. Selle kindlustunde saab anda eelkõige töötervishoiuarst ja tööandja peab arvestama võimalusega, et vahel on vaja töötajate tervist kontrollida just töö ohtlikkuse seisukohast ja kõik töötajad ei sobi kõiki töid tegema.

Kommentaar ilmus algselt tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.