Peatselt ühe kuu vanuseks saava 2022. aasta on kultuuriministeerium kuulutanud raamatukogude aastaks. Sisuliselt tähendab see seda, et 12 kuu jooksul pööratakse tavapärasest rohkem tähelepanu sellele, millega tegelevad raamatukogud kui kogukonnakeskused ja raamatukogud kui kultuuri- ja kirjanduskeskused ning mida kujutavad endast raamatukogud ratastel. Aasta lõpus suunatakse pilk aga sellele, milline võiks olla tuleviku raamatukogu.

Kokkuvõttes peaks aasta jooksul raamatukogud meie rahvale rohkem tuttavaks saama. Algus on igal juhul paljutõotav, mul käis üks sõber hiljuti esimest korda raamatukogus ja talle täitsa meeldis, midagi ta küll esimese hooga ei laenutanud, aga vaatas niisama ringi ja oli meeldivalt üllatunud, et ongi selline koht päriselt olemas.

Raamatukogu kui kontseptsioon ei vasta muidugi tänapäevasele maailmanägemisele. Kui raamatukogusid ei oleks, küllap oleks hirmus keeruline nende nullist loomine. Kuidas sa lähed riigikokku või valitsusse ja seletad, et looks maksumaksja raha eest üle Eesti umbes 900 asutust, mis täitsa tasuta ja rikastele ning vaestele ühtemoodi raamatuid lugemiseks annaks. Käegakatsutavat kasu justkui pole, ainult kulud.

Valitsusliidus hakkaksid selle peale pikad vaidlused, et kas see on ikka see lahendus, kui n-ö helikopterilt kõigile ühtemoodi aime- ja ilukirjandust jagada; kas raamatutega ei levi ka kahjulikud mõtted; ja üleüldse, ei ole arusaadav, kuidas sobituvad raamatukogud turumajandusse. Need vaidlused tooksid kaasa palju poliitilisi piikidemurdmisi, solvumisi, leppimisi, vabandamisi, võib-olla isegi koalitsiooni lagunemise ja sellele järgneva idee panna raamatukogude vajalikkus rahvahääletusele.

Õnneks midagi sellist me taluma ei pea, sest raamatukogud on olemas ja mitte lihtsalt olemas, vaid ka pidevas arengus. Näiteks ei ole raamatukogud ammu enam lihtsalt teoste laenutamise ja kohapeal tarbimise jaoks. Paikuse raamatukogus on näiteks avatud õmblemistuba. Esmapilgul tundub see veider, aga tegelikult on õmblemine samasugune meditatiivne ja arendav tegevus kui lugemine.

Võimatu on ennustada, kuivõrd üle-eestiline teema-aasta, mis paratamatult veidi loosunglikult kõlab, raamatukogude populaarsust suurendab, loodetavasti see muidugi juhtub, aga eks see ole ka põhjus raamatukogudel endil korra endale otsa ja tulevikkugi vaadata.

Minu jaoks on raamatukogu aasta tegelikult iga aasta alates varasest lapsepõlvest, mil isa sabas väikeses haruraamatukogus käisin. Algul haarasin lugemist lastekirjanduse riiulist, hiljem noolisin juba neid raamatuid, mis isa oli endale võtnud ja viimaks sain ise raamatukogus käimise ja raamatute laenutamisega hakkama, siiani saan.

Raamatukogudel on mitu eelist raamatute koju ostmise ees, kuigi sellestki patust ei õnnestu lõplikult vabaneda.

Laenutades ei pea raamatuid riiulisse laduma, seda enam, kui rohkemate raamaturiiulite paigutamine polegi korterisse enam füüsiliselt võimalik, samuti jääb laenutades hulk raha kulutamata ja selle eest saab elektri- ja küttearvet tasuda. Laenutatud raamatut, kui see ei meeldi, ei pea ka vägisi läbi lugema, võib selle lihtsalt tagasi viia, seevastu ostetud, kuid pooleli olev raamat jääb aga aastateks riiulisse pilku riivama nagu elav etteheide.

Raamatukogus võib tänapäeval käia raamatute, mängude, pillide, näituste, ürituste ja saja muu asja pärast, õmblemine ja miks mitte tulevikus ka puutöö kaasa arvatud. Nii et kui tahaksid kuhugi minna, aga ei tea, kuhu, siis raamatukokku võib ikka suunduda, kasvõi niisama, eriti kui kodus tuleb olude sunnil valgus ja küte välja lülitada, sest raamatukogus on alati valge ja soe.

Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru ütles "Plekktrummis", et raamatukogu on kõige demokraatlikum asutus, sest keegi ei küsi ukse peal, et millised on sinu dokumendid ja kas sul üldse sinna asja on. Tõepoolest, kui üldiselt pole meie demokraatia suurem asi, siis raamatukogudes see töötab küll.

Juhtisin kunagi üht raamatukogutöötajate konverentsi ja tutvustasin end neile häbenematult kui kõige tähtsamat inimest saalis: lugejat. Raamatukoguaastal soovingi kõigile Eesti raamatukogudele jõudu ja jaksu, kuid eelkõige seda, et neil jaguks kõige tähtsamaid inimesi, lugejaid, sest palju rumalusi jääks selles maailmas tegemata, kui mõni otsustaja või tegija enne otsustamist ja tegemist või hoopis nende asemel mõne raamatu läbi loeks või siis raamatukogu õmblemistoas õmblusteta ühiskonna valmis nikerdaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.