Tehnoloogia areneb, üha rohkem infot on liikunud arvuti- ja nutiekraanile, raamatuid müüakse e-formaadis, kuid vana hea lehitsetav paberraamat on ikka veel hinges. Seekordse jutu aluseks on Hispaania ajaloolase ja filoloogi Irene Vallejo raamat, paberist ja lehitsetav, nimega "Papüürus. Raamatute leiutamine antiikses maailmas" (Vallejo, Irene "Papyrus. The Invention of Books in the Ancient World", 2022 (2019)).

Kuigi üllitis on justkui pühendet raamatu esiajaloole, kujutab see tegelikult ekskursse läbi aegade ja peegeldab autori enese suhet raamatutega. Raamatuil meie mõistes või nende eellastel varasemates vormides on olnud inimest mõjutav, kujundav ja abistav roll juba kaugest minevikust alates. Makedoonia Aleksander kandnud sõjaretkedel alati kaasas "Iliase" koopiat, millest ta vajadusel nõu otsis. Ja nõu on raamatud oma eri vormides andnud inimesele pikki sajandeid, vahel rohkem, vahel vähem.

Eks üldiselt kujutab igaüks raamatu algaegu ise ette. Algul jäädvustati mingeid märke savitahvlitele või uuristati kivisse. Esimesed tinglikud öeldes raamatud olnudki umbes 20-sentimeetrise küljepikkusega saviruudud, mida pealekraabitu säilitamiseks põletati.

Kolmandal aastatuhandel enne meie aega avastasid egiptlased, et Niiluse kõrkjatest saab teha lehti, millele võib midagi jäädvustada. Tekkis papüürus, mis oli üks raamatute algaja läbimurdeist. Egiptlaste teadmised jõudsid ka Lähis-Ida rahvasteni. Sajandeid kirjutasid juudid, kreeklased ja hiljem roomlased papüüruserullidele. Seda materjali müüdigi rullides pikkusega harilikult 3,2 kuni 3,6 meetrit ja laiusega 13 kuni 30 sentimeetrit. Täiskirjutatud rullide pikkus oli erinev, nagu tänapäeva raamatutes lehekülgede arv. Pikim tekstirull asub Briti muuseumi Egiptuse kogus, algse pikkusega 42 meetrit.

Egiptuses asus ka maailma esimene suur raamatukogu, Aleksandria kuulus kogu, mida võiks nimetada entsüklopeediaks, kuhu koguti antiigiaja teadmisi ja väljamõeldisi, kaitsmaks neid kadumise eest. Makedoonia kreeklasest Egiptuse valitseja Ptolemaios Esimene laskis sinna kõikjalt teadaolevast maailmast teoseid kokku tuua, loomaks maailma suurimat kogu.

Selle raamatukogu suurust me ei tea, vanad autorid räägivad 49 000 kuni 700 000 papüüruserullist. Algne Aleksandria raamatukogu oli vaid teadlastele ja valituile mõeldud, kuid Ptolemaios Kolmas asutas ka avaliku kogu. Vaaraode ajal olnud ka varem kogusid, näiteks templite juures.

Papüürusel oli suur puudus kasutatavuse ja säilivuse osas. Järgmine samm oli pärgament ehk töödeldud õhuke loomanahk, mis oli võrratult vastupidavam, kuid ka kallim. 150-leheküljelise raamatu jaoks kulus 10 kuni 12 looma, Gutenbergi piibli ühe koopia jaoks aga mitusada. Ka pärgamendile kirjutati ikka käsitsi ja raamatute kopeerimine oli üks viis isiklikku omandisse mingit teksti saada.

Algne sõna oli inimese ajaloos siiski suuline, seda kuni 8 sajandi teise pooleni enne meie aega, mil tekkis tähestik. Paljud suulise sõna kandjad olid kirjutatu suhtes kaua skeptilised, kuna sellega jäädvustati igaveseks vaid üks versioon suulisest pärandist. Sokrates näiteks kartnud, et kirjutamisega loobuvad inimesed mõttepingutusest. Et teadmine usaldatakse tekstidele ja piirdutakse lugemisega, ilma loetut mõtestamata.

Käsikirjade harulduse tõttu oli neid enim ikka raamatukogudes, mis tekkisid ka Vana-Kreekas ja hiljem Roomas. Sel ajal olid juba olemas raamatutega kauplejad, kes tihti ühendasid sellega ka koopiate valmistamise. Suurim Kreeka raamatukogu olnud Aristotelesel, kes olnud kuulu järgi üks esimesi bibliofiile.

Raamatukogud vajasid tekstide leidmise mehhanisme ehk katalooge ja selleski osas olnud teenäitajaks Aleksandria raamatukogu, mille kataloogi pikkus olnud vähemalt 129 papüüruserulli ehk viis korda pikem kui "Iliase" tekst. Kataloogi loojat, Liibüast pärit poeeti Callimachust peetakse ka raamatukoguhoidjate esiisaks. Aleksandria raamatukogu teene on ka tähestiku kasutuselevõtt tekstide järjestamiseks ja paigutamiseks.

Papüüruse ajastul kirjutasid kreeklased ruumi kokkuhoiuks sõnavahesid ära jättes ja tulemuseks oli katkematu sõna, mis võis ulatuda tosina papüüruserullini.

Raamatuil on ka saatus ja Aleksandria raamatukogu on muuhulgas näide, kui raske see võib olla. Antud juhul oli üks saatuslik aeg ristiusu tõus.

Aastal 391 hakkas piiskop Theophilus jõuga rakendama kristlikke eeskirju. Tänavaile ilmusid kristlaste märatsevad jõugud, kes jälitasid paganaid, peksid segamini templeid, hävitasid skulptuure ja purustasid ka raamatukogu, hävitades enamuse selle hindamatust kogust. Viimased mainimised Aleksandria raamatukogust on aastast 642, kui araablaste kaliifi korraldusel asuti järelejäänud raamatuid saunaahjudes põletama. Raamatukogu hävitamisega alustasid kristlased ja selle viisid lõpule moslemid.

Roomas sõltus raamatute kultuur paljuski haritud kreeka orjadest. Kopeerimise ja ka teksti ettelugemisega tegelesid orjad. Nimelt oldi tollal veendunud, et inimese vaim elab tema hingeõhus ja täielikuks saamiseks peab iga tekst saama elava hääle. Ka üksi olles loeti raamatuid enamasti valju häälega, kuid üldiselt kasutati ettelugemiseks orje, sest vaba mehe jaoks ei olevat see sobilik tegevus.

Roomlaste ajast pärineb ka raamatute köitmine. Tekkis raamatu anatoomia tähtis osa, selg, kuhu sai ka nimetuse kirja panna. Rullid ja köited eksisteerisid siiski pikka aega kõrvuti.

Lugemisruumid tekkisid Roomas ka avalikesse saunadesse. Tollest ajast on näiteid tsensuurist ja kirjanike represseerimisest. Nii tsensuur kui ka trükiste hävitamine on kahjuks inimkonnale omane läbi aegade kuni tänapäevani välja. Ja raamatukauplejate elu on nüüdisajal sama ohtlik kui sajandeid tagasi, kasvõi praegusel Venemaal, kus nii mõnigi teos tuleb riiulilt kõrvaldada, et mitte võimude raske käe alla sattuda.

Igal juhul raamat elab ka paberil ja öeldakse, et mida pikem on mingi nähtuse minevik, seda püsivam on selle tulevik.