Kobarkriiside, usalduse languse ning aina suurema polariseerumisega silmitsi seistes on paljudes seni tugevates demokraatlikes riikides tõusetunud vajadus demokraatia uuendamise ja tugevdamise järele. Uutmoodi demokraatia mõtestamisel on fookuses küsimused, kuidas luua suuremat sotsiaalset sidusust ja inimeste suuremat osalemist soodustavat ökosüsteemi.

Ilma nende küsimusteta tõepoolest enam ei saa. Seda tõestavad ka arutleva- ja osalusdemokraatia teemade jõudmine nišialgatustest demokraatiateemaliste tippkohtumiste, konverentside ja tervete riikide praktikatesse (head näited tulevad Iirimaalt, Soomest, Kanadast jm). Demokraatia pole vaid poliitika ja valimised, veel vähem otsuste pealt vaatamine. Demokraatia on osalemine oma pere, naabruskonna, kodukoha ja ka riigi elus.

See kõlab sellise "tore on" teemana, millest rääkida siis, kui olulised küsimused (majandus, elektrihind, sõda, inflatsioon) on korraldatud. Ent kui inimesed ei tunne oma naabreid, on üksildased või üksi jäetud, teiste ning riigi suhtes ebausaldavad, on see ka julgeoleku, süveneva eemaldumise ja kriisides (sh vaimse tervise kriisis) toimetulemise küsimus. Kui me ei tunne end üksteisega seotuna, ei saa ka demokraatia toimida.

Seega on demokraatia tervise huvides, et oleks võimalikult palju ja lihtsasti ligipääsetavaid kohti avalikus ruumis (nt külaplatsid, kogukonnaaiad, kogukonnamajad, külasaunad, ühisköögid, autovaba tänavaruum jm sotsiaalne taristu), aga ka organisatsioone (nt avalikud raamatukogud), mis toovad inimesi ja erinevaid vaatenurki kokku, soodustavad spontaanseid suhtlushetki, loovad suhteid ja dialoogi, kuulumist ja kogukonnatunnet.

Sellise kokkutoova, siduva ja empaatilise ruumina põlistatakse aina rohkemates riikides avalikke raamatukogusid. See väljendub ka nii riikide kui ka erafondide investeeringutes raamatukogudesse.

Nii nagu demokraatia pole vaid poliitika, pole ka nüüdisaegne raamatukogu vaid raamatute laenutamise koht. Uuema teaduskirjanduse valguses saab tõdeda, et 21. sajandil on vaja, et raamatukogu oleks kogukonna ankur, mis kaasab inimesi ja võimestab neid jätkusuutlikult elama ning loob naabruskondadele sotsiaalse heaoluruumi suhtlemiseks ja dialoogi pidamiseks*.

See on ideaal, mille poole ka Eestis püüelda. Paradigmamuutuseks on aga vaja valmisolekut nii sektori sees kui ka suhtumise muutumist ühiskonnas (sh otsustajate seas) tervikuna. Tänu lõppevale raamatukoguaastale on küll hakatud hoogsamalt rääkima kaasaegse raamatukogu laiemast rollist oma piirkonna elanike sh eriti haavatavate rühmade jaoks, ent ei osata seda loodavat väärtust ja kasu kvalitatiivselt veel mõõta.

Seetõttu oleme ikka veel olukorras, kus väikseid raamatukogusid tihtipeale ennatlikult suletakse. Lahendus ei ole aga alati sulgemises, vaid uutes või uuendatud funktsioonides, kohalike elanike vajaduste märkamises ja võimes nendele reageerida.

Kõik algab ikka sellest, mida inimesed vajavad. See ei saa edukalt kunagi toimida teistpidi. Kohaliku raamatukogu lakmuspaber on alati see, kas ta on kohalikele vajalik. Endiselt on paljude raamatukogude füüsiline ruum amortiseerunud ja ebamotiveeriv töötasu toob peagi kaasa kroonilise kvalifitseeritud töötajate puuduse. Ka Praxise hiljutine raport tõstab esile, et Eesti raamatukogud on alakasutamata potentsiaaliga riigi ja kohalikus arengus oluliste probleemide lahendamisel.

Kuidas siis saab raamatukogude suuremat potentsiaali avada? Üks hea viis selleks on süsteemselt arendada raamatukogude võimekust teha ka demokraatia- ja kogukonnatööd. Näiteks oskust ellu kutsuda ja läbi viia olulistel teemadel kohalikke dialooge. Rahulike struktureeritud vestluste eesmärk toetavas ja neutraalses demokraatlikus ruumis ei ole kiirete lahenduste leidmine ja konkreetsete otsuste tegemine, vaid üksteise märkamine ja kuulamine, koos mõtlemine, tekkiv sünergia, kogukonnatunne, lootus, tahe koos tegutseda.

Just need märksõnad tõid välja inimesed, kes osalesid tänavu suvel Eesti raamatukogudes toimunud esmakordsetel dialoogidel (katseprojektist saab lugeda Eesti Koostöö Kogu koostatud mõjuraportist). Katsetus näitas selgelt, et sellises sügavas ja rahulikus koosmõtlemist soodustavas vormis konkreetsete teemade lahkamine on meie kogukondadele väga vajalik. Tagasisidest ilmnes, et niimoodi arutades ei vastanduta üksteisele ega toimu ka tavapärast "ärapanemist". Lausa 98,5 protsenti vastanutest hindas dialooge oma kogukonnale väga vajalikuks.

Dialoogioskusi, üksteise kuulamist ja erinevuste mõistmist on vaja rohkem kui kunagi varem, et teha õiglaselt ja kogukondi arvestavalt rohepööret, kaitsta Eesti loodust ja kultuuri, suurendada sotsiaalset innovatsiooni ja kodanike usaldust üksteise, omavalitsuste ja riigi vastu. Aga ka selleks, et olla inimestena vaimselt tugevamad ning tulla erinevate kogukondadena paremini toime muutuste ja kriisidega.

Hea arutelukultuur ja dialoog ühiselu korraldamise ühe viisina loob empaatilisemat ühiskonda ja paremat elukeskkonda.

* Tilga, Kairi; Lepik, Krista; Linno, Merle. Raamatukogu kui kogukonna ankur: kvalitatiivne kirjandusülevaade. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat 2021.