Harri Tiido: Winston Churchill ennustajana
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Winston Churchilli 1931 ilmunud kirjutis "Viiekümne aasta pärast". Churchilli lai huvidering ja haare näitavad, milline on riigimehe erinevus poliitikust, märgib Tiido.
Briti kunagine peaminister Sir Winston Churchill on tuntud enim ehk sõjaaegse briti poliitikuna, kuid ka viljaka autorina. Kui oma riiulil olevate raamatute järgi vaadata, siis on seal tema neljaköiteline "Inglise keelt kõnelevate rahvaste ajalugu", Esimese maailmasõja aega ja sellele eelnevat perioodi kattev kaheköiteline "Maailma kriis 1911-1918" ning kuueköiteline teise maailmasõja ajalugu. Pluss veel mitmeid muid üllitisi.
Lisaks ajaloohuvile peegeldasid Churchilli kirjutised ka laiemat huvi teaduse ja tehnoloogia arengu vastu. Ta luges nii Charles Darwinit kui ka füüsika aluseid ja üllitas möödunud 1920.-1930. aastatel mitmeid populaarteaduslikke artikleid.
Peaministrina oli Churchill esimene briti valitsusjuht, kes palkas ametisse teadusnõuniku. Lisaks oli tema valitsus üpris lahke laborite, teleskoopide ja tehnoloogia arengu rahastamisel. Valdkonnad ulatusid molekulaargeneetikast kuni röntgen-kristallograafiani. USA Rahvusliku Churchilli Muuseumi arhiivides on isegi üks vahetult sõjaeelsest perioodist pärinev käsikiri, mis jäi küll avaldamata, kuid mille pealkiri kõlab "Kas me oleme universumis üksinda?".
Võtan lühidalt jutuks aastal 1931 ilmunud Churchilli kirjutise "Viiekümne aasta pärast", milles ta vaatas tulevikku ehk möödunud sajandi kaheksakümnendatesse aastatesse.
Artikli kirjutamise ajal oli Churchill mõni aasta tagasi kaotanud valimised ega olnud veel peaminister. Väidetavalt oli Churchill tol ajal enam-vähem töötu, seega oli aega mõtiskleda. Kirjutise ajastus võis olla seotud 1933. aasta Chicago maailmanäitusega, mille deviis oli "Progressi sajand". Churchilli lugu ilmus algselt ajakirjas Maclean's ja kuu hiljem ajakirjas Strand.
Iga üllitis näib olevat pisut kohendatud. Kõige huvitavam variant ilmus aga ajakirjas Popular Mechanics ja sellisena läks see ka 1932 ilmunud esseede kogumikku. See versioon erineb teistest viimase lõigu poolest.
Churchill tõdes ajastu ja arengu märgina, et üha suurem hulk inimesi on astunud aktiivselt elus osalejate hulka. Üha enam rahvast on tõusnud kõrgemale pelga äraelamise tasemest ja hakanud tarbima kultuuri ja tehnoloogia saavutusi, ilma neile isegi mõtlemata. Nende mugavusteta ei kujutaks me elu enam ettegi, progress on kujunenud inimelu lahutamatuks ja loomulikuks osaks.
Inimkond on jõudnud liiga kaugele, et tagasi pöörduda ja ta liigub liiga kiiresti, et peatuda. Ja selle kõige põhjus peitub Churchilli sõnul teaduses.
Churchill märgib, et viimase sajandi vältel on inimkonna areng olnud nii kiire, et minevik ei võimalda meil isegi ähmaselt tulevikku ette arvata. Tuleviku ennustamisel ongi kaks teed: ajaloolase kombel minevikust sarnaste olude otsimine või teadlase kombel lähimineviku arengu tulevikku projitseerimine. See teine ongi Churchilli hinnangul õige, kuigi samuti piiratud lähenemine.
Ja mida siis näeb Churchill sel moel poole sajandi kaugusele ette vaadates?
Kõigepealt on ta veendunud, et senine areng näiteks tööstuses jätkub ja seda kiireneval moel. Ja kindlasti on areng üllatavam kui seni nähtu. Kui seni on inimest tohutul moel abistanud elektri kasutuselevõtt, siis praegu on juba jutuks uued energiaallikad, mis peatselt avastatakse ja kasutusele võetakse.
Jutt on tuumaenergiast, mis ületab mõõtmatult, miljonikordselt kõiki seniseid energiaallikaid. See oli juba olemas, seni oli puudu vaid tikk, et see tuli süüdata, või detonaator, et see plahvatama panna. Seega nägi Churchill nii tuumaenergiat kui ka tuumapommi juba selgelt ette.
Oma vaimusilmas nägi Churchill, et uus, pea piiramatu energiaallikas annab inimesele täiesti uued, kosmilised võimalused, mis võimaldavad mõjutada nii geograafiat kui ka kliimat. Ja uue energia rakendamiseks sünnivad mootorite jaoks uued materjalid, mis on kolmkümmend korda tugevamad kui tugevaim teras.
Maismaatransport muutub tundmatuseni. Sünnivad juhtmeteta telefonid ja televisioon, võimaldades inimestel suvalises punktis suhelda sama lihtsalt, nagu pead aknast välja sirutades ja rääkides.
Praegusest vaatevinklist vaadates ekslikult arvas Churchill, et inimeste koondumine suurlinnadesse muutub mittevajalikuks, sest sideühendused saavad olema sedavõrd head. Toidu osas nägi Curchill ette geneetiliselt muundatud organismide kasvatamise, mida ta arvas toimuvat tohututes keldrites kunstliku radiatsiooni ja uute mikroobide turvil.
Ette nägi ta ka robotite ilmumise, kuid ka võimaluse kunstlikuks viljastamiseks ja loote kasvatamiseks tehiskeskkonnas. Ning paraku ka inimese aretamise vajalike toimingute sooritamiseks. Selle kohta lisaski Churchill hiljem ühe hoiatava lõigu. Inimese arengu suunamine ja elusolendite loomine peaks olema kristliku tsivilisatsiooni seaduste kontrolli all.
Selline areng võib Churchilli sõnul anda äraspidise tulemuse näiteks Venemaa kommunistliku režiimi tingimustes. Võidakse luua sihtaretatud inimrobotid, kes sobivad kommunismi õudustäratavate teooriate elluviimiseks. Kommunistide filosoofias ei ole nimelt midagi, mis võiks seda arengut takistada, hoiatas Churchill.
Meenutame, et seda kirjutas ta 18 aastat enne Orwelli düstoopiat "1984" ja aasta enne Aldous Huxley "Uljas uus maailm" ilmumist. Mõtted liikusid ilmselt sarnasel hoiataval kursil. Churchilli lai huvidering ja haare aga ilmestab veel ühte asja, riigimehe erinevust poliitikust. Eks sellepärast Churchilli tsiteeritaksegi tänini, paljusid teisi aga isegi ei mäletata enam…
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
