"Kaose keskel on ka võimalus!"

Sun Zi

Eesti ei ole sõjas, kuid pandeemia on muutnud meie ühiskonna toimimist ja elukorraldust. Olukord on erinev meie harjumuspärasest elulaadist ja väljakujunenud heaoluühiskonnast, kriisieelne uinutav olek on loonud pettekujutluse isetekkivast progressist ja isetäituvatest eesmärkidest.

Õnneks on praeguse kriisi eripäraks see, et selle lahendamine sõltub suures osas ühiskonna käitumismustrist ning riigi juhtimise korraldamisest ja tõhususest. Praegust täbarust ei ole esile kutsunud meie põlisvaenlane ega juhi mõni vana vihamees, vaid viirus, millel ei ole poliitilist tegevuskava.

Iga kriis tuleb ära kasutada

Iga kriis, selle juhtimine ja eriti juhtimisel tehtud vead, tuleb ära kasutada. Eksimine on inimlik, andestamine jumalik, õppimine vajalik. Tihti õpitakse vigadest rohkem kui eduloost. Praegust kriisi tuleb võtta võimalusena luua toimiv süsteem, mis oleks võimeline toime tulema laiapindsete tulevikukriisidega ka juhul, kui seda teeb mõni ebasõbralik režiim.

Alustada tuleb olukorra ausast hindamisest, saadud õppetundide analüüsist, vigade tunnistamisest ja parandusest, eesmärgiga sõnastada realistlik, rahvuslikel väärtustel põhinev julgeolekustrateegia ning sellest johtuvad riiklikud riigikaitse laia käsitlusega tegevuskavad.

Vaid sel viisil hoiame riigi ja rahvana initsiatiivi, suudame mobiliseerida ühiskonda ja konsolideerida liitlaste võimeid ühiste eesmärkide kaitsmiseks ning oleme valmis rahuks, sest parim heidutus on hästi juhitud monoliitne ühiskond.

Tõsi, leidub ka riigiametnikke, kes oma avalikes esinemistes samastavad pandeemiat meie generatsiooni ilmasõjaga. Kas selle väite põhjus on egoistlik vajadus silma paista, rõhutada oma positsiooni tähtsust, vähene lugemus või napp elukogemus, ei olegi oluline. Oluline on hoopis see, et taolised loosungid võivad viia valede järeldusteni ja juhtida tähelepanu kitsale valdkonnale ning eirata probleemide terviklikkust.

Eesti geopoliitiline kultuuride eraldusjoonel olev asukoht ei loo eeldust isekestvaks rahuks ilma omapoolse tegevuseta.

Jälgides Leedu, Poola ja Läti vastu suunatud migratsioonisurvet saame aimu, milliseid võitlusvahendeid kasutatakse asümmeetrilises, intellektuaalse üleolekuga ja odavalt teostatud hübriidoperatsioonides – sõjalaadses seisundis, mida Venemaa õpetlane Vladimir V. Serebrjannikov kirjeldab järgmiselt: "Sõja lahutamatu osa on relvastatud võitlus, selle puudumisel saame võimuvõitluse teisendunud vormi, mis on sõjalaadne, kuid mitte sõda".

On see siis sõda või sõjalaadne tegevus, selle ühisosa on eesmärk rünnata ühiskonna tavatoimimist, nõrgendada juhtimist ning luua lõhe rahva ja valitsuse vahele. Vastane jälgib tähelepanelikult meie otsustamisprotsessi, avalikku kommunikatsiooni, sotsiaalmeediat, ühiskonna dünaamikat ning seadusandlust. Võib olla kindel, et iga meie viga ja kohmakus kasutatakse ära meie lõhestamiseks ja vastase eesmärkide saavutamiseks.

Mõni meie poliitik on püüdnud vastasseisu eitada või vähendada, kuid paraku on see reaalsus, mille kadumine on lähitulevikus ebatõenäoline.

Läbi Eesti Vabariigi ajaloo oleme tunnetanud ja tundnud naaberriigi suurriikliku (deržavistliku) ambitsiooni füüsilist ja vaimset mõju. Ei ole alust arvata, et võimalikud muutused Kremli võimuladvikus kutsuvad esile kannapöörde, sest deržavistlik lähenemine on idanaabri rahvusliku identiteedi alus ja seega ideoloogia osa. Impeerium on langenud, kuid imperialistlik mõtlemine mitte.

Sõja puhkemine on vähese tõenäosusega, kuid seda ei saa välistada, eriti kui me ei oska oma eeliseid kasutada või pakume oma rumala või kohmaka tegevusega vastasele võimalusi ja kiusatust.

Kremli poliitikakujundajad ja võimuladvik on oma käitumismustri aluseks võtnud omaaegse Preisi marssali Friedrich von Bernhardi väite, et sõda on inimkonna bioloogiline vajadus, loodusseadus, mis on nii tugev, et kõik teised loodusseadused alluvad sellele.

Kuna naabreid ei saa valida, siis peame olema teadlikud nende ambitsioonidest ja mõttemaailmast, peame aru saama, et tegemist on kultuuride kokkupõrkega, peame teadlikult ja tõhusalt toimima moel, mis võimaldab säilitada meie eluviisid.

Peame olema sedavõrd head, et suudaksime järgida kaks ja pool aastatuhandet tagasi väejuhi ja strateegi Sun Zi sõnastatud põhimõtet: "Sõjakunsti kõrgeim aste ei ole mitte lahingute võitmine, vaid sõja võitmine lahinguteta". Tänapäeval on see saavutatav vaid laiapindselt, kogu ühiskonna moraalse, intellektuaalse ja füüsilise ressursi koondamisega, juhtides targalt mõtestatud tegevusi.

Moskva eest, nagu väideti pealiskaudselt vabariigi aastapäeva kõnes, ei kaitse meid mitte ainult kaitsevägi ja NATO, vaid põhiseaduse §54 kohaselt ikkagi eelkõige rahvas, kellel on kohustus ning õigus oma riiki ja inimesi kaitsta. Mitte kellelgi ei ole õigust ära võtta kodanike õigust oma riigi ja rahva kaitseks, nii nagu praegu on eesliinil meedikud, õpetajad, ettevõtjad, kes väärivad lisaks tunnustusele eelkõige tarka ja tõhusat juhtimist.

Kuidas oleme seni hakkama saanud?

Paljud ametikandjad on oma esinemistes väitnud, et oleme olukorraga hästi toime tulnud, isegi paremini kui meie naabrid ja partnerid. Vahetult pärast neid väiteid hüppas Eesti oma nakatumisnäitajatega esikohale.

Hiljuti tõdes riigisekretär, et olime kevadel üsna kuristiku serval. Ebakõla? Edu ja selle suhtekorralduslik esitamine õnnestumise pähe on loomulikult meie enda määratleda, kuid sellisel juhul võib isetäituda kuningas Pyrrhose ajalukku läinud tõdemus, et järgmine võit roomlaste üle paiskab meid täielikku põrmu ehk siis järgmist edulugu ei pruugi meie ühiskond üle elada.

Tõde võib olla valus, kuid petmine ja eriti enesepetmine hävitav. Endel Lippmaa on kunagi öelnud, et mitte alati ei ole tegevustel tulemusi, kuid alati on tegevustel tagajärjed.

Aus oleks tunnistada, et riigina ei saanud me koroonapandeemia lahendamisega kõige paremini hakkama ja otsida vastust küsimusele "miks?".

Tõenäoliselt on algpõhjus mantrana esitatud enesekindla Eesti olemuses. Enesekindlus, mida ei ole sisustatud kompetentsidega, on ohtlik, äraspidine. Hea näide ajaloost on esimese ilmasõjaaegne Prantsuse vägede ülemjuhataja kindral Joseph Joffre, kes oli poliitikutele mugav sõjaväelane, aga paraku ei küündinud tema oskused ja ettevalmistus strateegilise taseme juhtimiseks.

Prantsuse sõjavägi ei loobu kunagi punastest pükstest ja pealetungivaimust, oli kindral Joffre enesekindel juhis taanduvatele Prantsuse vägedele. Tema põhiline probleem seisnes selles, et Saksa väed keeldusid tema plaane järgimast, Joffre elas kunstlikus reaalsuses, mis ei vastanud tegelikkusele. Rindel tõelist olukorda hinnanud ja lahinguid juhtinud kindralid nagu Charles Lanrezac ja Augustin Dubail olid need, kes Joffre enesekindlust eirates hoidsid ära Prantsuse armee kokkuvarisemise.

Kujutame ette enesekindlat maletajat, kelle tase piirdub vaid malendite käikude tundmisega. Milline võiks küll olla partii tulemus, isegi kui suurmeister mängib liputa? Teisisõnu, Eestil on maailmatasemel malendid ehk teadlased, ettevõtjad, arendajad, analüütikud, kuid kui puudub üleüldine strateegiline mänguplaan, tegevuste ja väljundite nii üleilmne kui ka riigisisene kombineerimine, siis malendite tulejõudu kasutavad heal juhul meie partnerid ja liitlased, aga mitte me ise.

Mis tulu on reoveeuuringutest, kui neid kasutatakse vaid selleks, et kaks nädalat hiljem uhkelt tõdeda, et me teadsime, et olukord muutub halvaks? Võib eeldada, et teadlased, kes selle meetodi välja töötasid, pidasid silmas seda, et see annab juhtidele piisava eelhoiatuse õigete ja õigeaegsete otsuste langetamiseks, halvema vältimiseks.

Kuidas toimub poliitika elluviimine ja otsuste langetamine? Definitsiooni kohaselt on poliitikal võime mõjutada teiste käitumist. Riiklik strateegia suunab riigi täitevvõimu teostamise vahendite kooskõlastatud rakendamist riikliku poliitika elluviimisel. Seetõttu tegeleb sellega poliitiline juhtkond, peaasjalikult valitsus peaministri juhtimisel, keda omakorda nõustavad eksperdid ja nõunikud ning kellele annab juhtimistoetust riigikantselei.

Eesti riigi julgeolekupoliitika alused on targalt koostatud, kuid sellest ei piisa, vajame ka strateegiat. Strateegia loob sünergiat ja tõhusust, kirjeldab protsessi. Strateegia koostamine on keeruline, eeldab süsteemide toimimise tundmist, erinevate eluvaldkondade oskusteabe lõimimise oskust suurte eesmärkide, riiklike huvide tagamiseks ja rahvuslike väärtuste kaitsmiseks. Strateegiat Eestil ei ole ja paraku ei ole seda ka lähiajal tekkimas.

Kriisiga toimetulek vajab juhtimist ja justnimelt juhtimist, mitte juhatamist, sest õigeaegsed otsused on edu alus. Kunagine USA staabiülemate komitee esimees ja välisminister, hiljuti lahkunud erukindral Colin Powell on öelnud: "Ma ei vaja kiireid otsuseid, ma vajan õigeaegseid otsuseid".

Loomulikult on koalitsioonipõhisel valitsuskabinetil keeruline muuta oma konsensuslikku otsustusprotsessi ja viia juhtimine kooskõlla valitseva olukorraga. Vajalike muutuste asemel loeme juhtivpoliitiku sotsiaalmeediast, et Teise maailmasõja aegne Winston Churchilli juhtimismudel ei ole meile kohane, Eestile on omane tolleaegne Prantsuse demokraatlik ja liberaalne juhtimine.

Siinkohal peame meenutama, et Prantsusmaal ei läinud sõja alguses kuigi hästi, riik vajas oma iseseisvuse taastamiseks kindlakäeliselt juhitud demokraatliku Suurbritannia abi. Viirus ei ole liberaalne, ükski kriis ega sõda ei ole vabameelne, need on seisundid, mis kätkevad endas ohtu ja ebakindlust ning vajavad selget, ratsionaalset ning kindlakäelist juhtimist.

Õigeaegsest otsustamisest ei piisa, otsused peavad ka olema õiged. Oma kõnes USA mereväe akadeemia lõpetajatele ütles reservkindral, kaitseminister James Mattis: "Ühe oma keerulisema lahingolukorra otsuse langetasin ma kolmekümne sekundiga… kuid kui mult küsiti, kui kaua võttis mul aega, et otsuseni jõuda, vastasin: see võttis aega kolmkümmend aastat. Ma valmistasin kolmkümmend aastat ennast ette, et olla valmis tegema otsust kolmekümne sekundiga". Seega ei saa me üle ega ümber pädevuse vajadusest.

Pädevust ei määra parteiline positsioon või korporatiivne kuuluvus. Pädevus ehitatakse üles elukestva õppe ja praktiliste kogemustega. Juhtivad riigiametnikud peavad valdama enda juhitud valdkondade võtmekompetentse, kuid loomulikult ei saa keegi olla kõikide elualade ekspert. Selleks on olemas nõunikud.

Nõunik peab olema võimeline andma kvaliteetset nõu. Nõuannete kvaliteedi hindamiseks saab kasutada avalikes allikates saadavat informatsiooni. Selleks, et hinnangut anda, peab olema, millega võrrelda. Antud eksperimendi taustsüsteemiks valime naaberriik Soome, mille kriisiohje ja ühiskonna arengud üldiselt on meie näitajatest paremad, mis eeldatavalt on õigete ja õigeaegsete otsuste tulem.

Eesti avaliku teenistuse nõunike keskmine vanus on 34 aastat. Eluloos mainitakse reeglina haridust, mis on kas magistrikraad või siis ka magistriõppes osalemine. Üksikutel juhtudel mainitakse ka erakondlikus noorteühenduses osalemist. Juhtimiskogemust reeglina mainitud ei ole.

Soome nõunikud omavad magistri- või doktorikraadi, nende keskmine vanus on 56 aastat. Tegemist on tippspetsialistidega teaduse, eraettevõtluse, suurte ettevõtete juhtimise, rahanduse, diplomaatia jne kogemusega.

Kui tinglikult jagada otsustamine kolme kategooriasse, mis võiksid olla lineaarne-, komplitseeritud- ja kompleksne tasand, siis lineaarne situatsioon nõuab jah/ei vastuseid, komplitseeritud olukord peab toimetama keskkonnas, mille tunnusküsimus on: aga kui/sellisel juhul. Komplekssus on oluliselt keerulisem ja kirjeldab süsteemikäitumist koos sellega kaasnevate muutujatega, sealhulgas inimfaktorit koos selle reaal- ja imaginaarosaga.

Kindral Mattisel kulus kolmkümmend aastat, et teha kompleksseid otsuseid. On raske eeldada, et 34-aastane inimene omab sama kvaliteeti. Tihti asetuvad meie nõunikud ja paljud ametnikud – sh tippametnikud ning poliitikud – lineaarsele, Soomes komplekssele otsustustasandile. Siit ka erinevus otsustamise kvaliteedis.

Enesekindel ebakompetentsus on laastav ja ohtlik, aeg oleks ka tegelikult eeskuju võtta pika iseseisvuse ja selle jooksul ülesehitatud heaoluga riikidest. Asjadest tuleb rääkida nii, nagu need on. Kui noorpoliitikuid seatakse nõunikeks selleks, et neile anda poliitikategemise praktikat, siis ei ole nad nõunikud, vaid praktikandid. Ühiskondliku õiglustunde tagamiseks peaks olema ka nende töötasu kooskõlas praktikandi pädevusega.

Kindlakäeline juhtimine ei ole iseenesest isikuõiguste piiramise sünonüüm, see on pigem ühiskonna turvalisust tagavate meetmete rakendamise, ühiskondliku empaatia ehk ligimesearmastuse ja strateegilise kommunikatsiooni kunst, mis peab jõudma iga elanikuni.

Olematu strateegiline kommunikatsioon ja kohmakas juhtimine

Üks meie mõjukas poliitik on kunagi öelnud, et otsustamist ei tohi anda rahva kätte, sest 70 protsenti eesti rahvast on rumal.

See ei ole kindlasti tõsi, sest enamikul Eesti elanikest on säilinud terve talupojamõistus. Pigem on poliitiline eliit kaotanud sideme rahvaga ega oska oma tööandjaga suhelda. Ametniku küsimusele: "Ma ei saa aru, miks Eesti elanikud ei käitu soovitustele vastavalt?" on tavaliselt lihtne vastus. Eeskuju on nakkav ja kui tippametnikud vastupidiselt soovitustele täiesti avalikult reisivad suusakuurordisse ning osalevad massiüritustel, siis miks ei või tavakodanik seda teha? Või on tegemist härja ja Jupiteriga?

Poliitikute avaldused stiilis "viirus restoranis ei levi" või "viirus levib koolis õpetajate kaudu" on mõtlematud või ka solvavad. Õpetajatele lohutuseks võib öelda, et enamik meie inimesi sellist asjatundmatust ei jaga, oleme tänulikud selle tohutu pingutuse eest luua iga päev targemat Eestit.

Terve mõistus ütleb ette, et viirus levib seal, kus on see võimalik. Meelevaldsed avaldused viitavad pigem huvigruppide ja erahuvide kaitsena ning poliitiliste positsiooni tugevdamisena. Juhtimisotsused peavad olema riigimehelikud mitte poliitilist profiiti tagavad. Poliitiline otsus teenib erakonna või poliitiku huve, riigimehelik otsus ühiskonna huve.

Riigimehelikkus võib kaasa tuua isiklikke tagasilööke, nagu juhtus Churchilliga, keda peale võidukat sõda enam peaministriks ei valitud, kuid britid valisid Sir Winstoni sajandi suurimaks suurmeheks.

Olematu strateegiline kommunikatsioon ja kohmakas juhtimine on viinud olukorrani, kus ühiskonna ühtsus on nõrk, ning era- ja üksikisiku huvid prevaleerivad ühiskondlike üle.

Praegust olukorda iseloomustab isikuõiguste ja erahuvide eelistamine. Maskivastaste loosungile "Mul on õigus hingata!" ei saa vastu vaielda, seda enam, et seda on toetanud ka õiguskantsler. Loomulikult on õigus hingata, kuid ka neil inimestel, kes on haiglas hapnikuaparaadi all, on õigus hingata ja isegi elada.

Inimkonnal on suurepärane kogemus vaktsiinidega, hulk surmavaid tõbesid on kadunud, ometi ei ole suudetud seda teadmist kõikide inimesteni viia. Ehk ei olegi maski- ja vaktsiinivastasus niivõrd maski- ja vaktsiinivastane ülesastumine, kuivõrd võimalus näidata välja rahulolematust, paljastades lõhe valitseva eliidi ja rahva vahel?

Oleme avanud ukse ka välistele mõjudele ja peame tunnistama, et idanaaber on olnud edukas oma "Sputniku vaktsiinidiplomaatia" rakendamisel. Meie enda narratiiv jäi naabrite jõulisele esinemisele alla. Sellest ei piisa, kui peaminister kutsub poliitikuid, kes suhtlevad vene keelt kõnelevate Eesti elanikega, neid teavitama.

Strateegiline kommunikatsioon peab olema niivõrd tõhus, et see kõnetab kõiki riigis elavaid kodanikke, residente, rahvusgruppe, liitlasi ja vastalisi. Kõik poliitikud peavad olema võimelised suhtlema kogu Eesti elanikkonnaga, ka neil teemadel, kus ei ole konsensust, esitades oma argumente veenvalt ja argumenteeritult.

Loomulikult ei ole juhtimine isetekkeline. Iga juht, eriti strateegilise taseme juht vajab professionaalset juhtimistoetust. Peaminister rõhutas ametisse astudes, et kriisiga toimetulemiseks vajame plaani. Koroonakriis oli kestnud selleks momendiks aastajagu.

Oleks eeldanud, et esimesel tööpäeval tutvustab riigisekretär või äärmisel juhul tema määratud isik uuele valitsusele kriisiplaani, annab ülevaate tegevustest ja saab uusi juhiseid. Kuid kas on plaan või ei ole plaani, selles on küsimus. Kui plaani ei ole, siis miks ei ole ja kuidas on siis siiani tegutsetud? Kui plaan on, siis kus see on ja miks ei ole see leidnud rakendamist?

Tegelikult on avalikkust teavitatud, et riigikaitse laia käsitluse teostamiseks on riigikantselei juhtimisel koostatud riigikaitse tegevuskava, kus loogiliselt on sees pandeemiast põhjustatud stsenaarium ja selle likvideerimise kontseptsioon. Seega midagi peaks olemas olema.

Põhiprobleem on see, et plaani koostamisest ei piisa, isegi kui selle on välja töötanud riigi parimad planeerijad. Plaani jõustamine ja kaasajastamine on oluline ja see on juhtimisabi põhiolemus, mida peab oskama. Seega ei jää muud üle, kui järeldada, et antud olukorras ei saa valitsuskabinet riigikantseleilt piisavat toetust. Seal on strateegiabüroo, kuid strateegiat ei ole, kommunikatsioonibüroo, kuid strateegiline kommunikatsioon on nõrk.

Üks tippametnik väitis mõni aeg tagasi, et kuna Eesti on õhuke riik, siis ei ole me võimelised sajaprotsendilisteks lahenduseks. Sellega ei saa ja ei tohi nõustuda, sellisel puhul ei teki meil kunagi juhtimist ega juhtimisabi, see viib paratamatule langusele. Kui me ei tee sooritust sajaprotsendiliselt, siis lõpuks ei tee me midagi.

Mõned soovitused

Pandeemia mõjude vähendamiseks ei pea tegema palju. Mõned eemalseisja lihtsad soovitused.

Näiteks, kui on väikegi võimalus, et meede parandab ühiskonna turvalisust, siis seda tuleb jõustada, mitte soovitada. Me ei pea ootama Euroopa Liidu regulatsioone, me saame ise kehtestada oma reeglistiku. Ükski suitsetaja ei nõua oma õigust avalikus kohas suitsetada, miks ei või siis sama printsiip laieneda pandeemiaga võitlemisele? Kui ilma piletita kinno ei saa, siis ei peaks saama ka maskita avalikus ruumis liikuda.

Riigi kestlikkuse valem on lihtne, samas keeruline. Riigi palgal olevate ametnike määramine peab minema erasektoriga samadele, kompetentsipõhistele alustele. Ebapädev juht on vaenlasele õnnistuseks. Feldmarssal Paul von Hindenburg naeris kogu esimese ilmasõja jooksul vaid ühe korra, siis, kui talle teatati, et punaarmee etteotsa määrati lipnik Nikolai Krõlenko. Feldmarssali naer teisenes kiiresti Saksa edukateks operatsioonideks idarindel.

Pädevuse määravad haridus, teadmised, oskused ja elukogemus, mida võimendavad isikuomadused. Ei ole väga keeruline kehtestada riigisektori ametnikele, sealhulgas ka ministritele ametikoha nõuded, mis on kooskõlas juhtimistasandi, eluvaldkonna ja sotsiaalse küpsuse nõuetega. Vaid siis saame kindlad olla, et meile tekib kriitiline kogus juhte, kes on võimelised vajadusel õigeid otsuseid langetama ka kolmekümne sekundiga.

Kuigi põhimõte on lihtne, siis selle juurutamine seevastu keeruline. On naiivne arvata, et ebapädevatel juhtidel tekib üleöö vastutustunne ja julgus tunnistada oma asjatundmatust. Juhtivaks emotsiooniks on saanud hirm kaotada võim ja hirm isikliku tuleviku ees. Hirm on reaktsioon, julgus aga otsus. Paraku vajab ühiskond julgeid, otsustusvõimelisi ja kompetentseid juhte.

Kompetentside saavutamine võiks olla erakondadevaheline kokkulepe. Kompetentsiga tekib strateegia, juhtimine, juhtimisabi ja areng. Siis saame väita, et oleme rahuks valmis.

Teema lahtimõtestamiseks on kasutatud avalikke allikaid, avaliku elu tegelaste väljaütlemisi nii pressikonverentsilt kui ka kõnedest, mööda ei saa ka vaadata strateegilise kommunikatsiooni põhielementidest, eeskujust ja tegudest.

See kommentaar ei ole seotud ametikoha ja teenistusülesannetega, vaid peegeldab autori, Eesti Vabariigi kodaniku mõtteid.