Alljärgnev kirjatöö on koostatud lähtudes eeldusest, et Euroopa Kohtus (laiemalt ka Euroopa Liidus) kasutatav keele ja tõlkimise praktika üle avalik ja mitmekülgne arutlemine aitab kaasa võimalikult otstarbeka, kulutõhusa ja kiire ning osalejaile sobivaima lahenduse leidmisele.

Samuti peaks arutelu arvestama reaalse elu arenguid ning aitama kaasa liikmesriikide ning euroopa kodanike võimalikult võrdsele kohtlemisele, seejuures oluliselt kahjustamata juba saavutatud taset. Kui see nii ei ole, siis on raske näha ettevõtmise põhjendatust.

Multilingvistiline olukord

Pole kahtlust selles, et multilingvism on väärtus, mis rikastab erinevate riikide, rahvaste ja kultuuride ühiskondlikku elu. Seda nii avalikus elus, inimeste vahelises otsesuhtlemises kui ka oma õiguste ja vabaduste kaitses õigussüsteemi kaudu.

Euroopa on seda mõistnud ja avaralt kasutanud. Euroopa Liidu toel oleme saanud mitmekeelsust praktiseerida ja nautinud selle vilju mitu kümnendit. On igati mõistlik ja ootuspärane, et üldistes huvides see protsess jätkuks, areneks ja läheks kaasa üldiste arengutega Euroopas.

Multilingvismi kaudu tekkiva koostöö, sünergia, üksteise mõistmise ja suurema haldussuutlikkuse toetamiseks on igati kohane selle üle avalikult arutleda. Et hinnata olemasolevat, pakkuda välja ideid arenguks, võimalikke lahendusi praeguste probleemide kõrvaldamiseks ja efektiivseks edasiliikumiseks.

Tulemuslik ja edasiviiv mõttevahetus peaks toimuma võimalikult eelarvamuste, hoiakute ning erahuvide vabalt. Nii, et diskussioonis väljendatud erinevaid või isegi kriitilisi seisukohti või pakutud lahendusi ei tõlgendata multikeelsusele vastu seismisena või veel halvemalt euroskeptitsismina.

Meenutame, et Euroopa Liit loodi riikide poolt nende ühiste huvide väljendamiseks, neist lähtuvate eesmärkide seadmiseks ja nende praktiliseks teostamiseks. Lisaks üldistele ehk riikide (meta)huvidele taotleb Euroopa Liit ka euroopa inimeste ühiselu ja tegevuse sujuvamat korraldamist.

Neid olulisi eesmärke ei tohiks kahjustada ühiselu keerulisemaks tegemine, ülemäärane kulukus või üle pea kasvav bürokraatia ning kallis ja keerukas haldus. Nii võib Euroopa valijale jääda kergelt mulje, et süsteem töötab iseenda heaks ja tarbeks.

Paraku saame tõdeda, et nii bürokraatia immanentsetest (sisemistest) seaduspärasustest tõugatuna kui ka asjaosaliste poliitilistest rivaliteetidest ning huvist lähtuvalt on Euroopa Liit sisenenud enneolematult keerukasse, jäika ja kulukasse haldus- ja õiguskorraldusse. Kuid mida keerulisem ja mahukam on haldus ja suurem sellega kaasnev bürokraatiakulu, seda rohkem on ruumi kriitikale ja euroopa maksumaksja skeptitsismile. Eelmainitut tuleb arvestada ka EL-i õigusraamistiku, selle elluviimise ja kaasnevate õigusvaidluste lahendamise puhul.

EL ja selle õigussüsteem on teatavasti olemuselt sui generis (omapärane) nähtus. Seetõttu ei saa selles automaatselt rakendada või temasse üle võtta osalisriikides kasutusel olnud või olevaid põhimõtteid ja praktikaid. Mida algusaegadel siiski paratamatult tehti, sest polnud võtta mõne teise Euroopa Liidu laadse organisatsiooni kogemust.

Et Euroopa Liit ei ole riik, siis tuleb pigem vaadata teiste analoogsete (rahvusvaheliste) institutsioonide poole. Kuid seegi saab anda meile ainult üldist laadi abi, sest teised rahvusvahelised võrreldavad institutsioonid, välja arvatud ehk ÜRO, on reeglina spetsiifilise (valdkonna) pädevusega. Ja ehk peamine: nende teiste ja Euroopa Liidu mahuline suurus on pea võrreldamatu.

On kahtluseta selge, et Euroopa Liidu eesmärgipäraseks käigushoidmiseks on vaja õigusraamistikku, asjakohast normistikku ja selle kohaldamisel tekkivate vaidluste lahendamise institutsioone ja protseduure. Et süsteem toimiks eesmärgipäraselt ja efektiivselt on iga jurisdiktsiooni conditio sine qua non (vältimatu tingimus) selles kasutatava õigusnormistiku ja sellest lähtuvate otsustuste, sh kohtulahendite, ühetaoline mõistetavust, asjassepuutuvaile arusaadavus ja juurdepääs.

Euroopa Liidu kohtusüsteemis on suuremeelselt järgitud igaühe õigust suhelda kohtuga ühes selle ametlikus keeles ning saada selles keeles ka vastuseid. See iseenesest väga demokraatlik ja inimesekeskne süsteem on loodud kaheldamatult parimate kavatsustega.

Praegune praktiline seis keelelises mitmekesisuses on see, et Euroopa Liidul ja vastavalt Euroopa Kohtul on 24 ametlikku keelt (see number võib suureneda). 24 ametlikku keelt annavad 552 võimalikku keelte kombinatsiooni. Tõlkimiseks töötab ca 600 kõrge kvalifikatsiooniga juristi-lingvisti ja 70 sünkroontõlkijat. Kohtu asjaajamise käigus luuakse ca miljon lehekülge tõlketekste aastas.

Väidetavalt kulub Euroopa Liidu halduseelarvest ligi kolmandik tõlkekuludele. See on üüratu summa, mis õigustab küsima, kas kulutused ja seeläbi sündiv kasu on õiges ja mõistlikus tasakaalus ? Kas on vältimatult vajalik ja mõistlik samal kujul jätkata, või saab midagi muuta ökonoomsemaks ja efektiivsemaks? Või vajab kogu senine süsteem radikaalset ümberkorraldust, säilitades samal ajal multikeelsuse tüvisisu.

Võib-olla on asjakohane alustada multikeelsuse uuest mõtestamisest, tarvidusel ka ümber mõtestamisest. Kas liikmesriikides õigustatult kasutatav kohtule juurdepääsu garanteeriv igaühe õigus pöörduda kohtusse selle riigi ametlikus keeles on samavõrd ja samal kujul ülekantav ja rakendatav ka 24 ametliku keelega institutsiooni?

Siinkirjutajale tundub, et ei saa. Või täpsemalt, saab, aga see on tarbetu keerukuse ja ülemääraste kulukusega, mis ei ole adekvaatses proportsioonis taotletava eesmärgi ja üldise hüvega.

Üldistavalt näib küsimus taanduvat sellele, milliseid väärtusi millise hinnaga eelistada. Võimalikud stsenaariumid võivad olla järgmised.

1. Olemasolevaga jätkamine, säilitada süsteemi status quo ja modus operandi (olukord ja tegutsemisviis).

Nii toimides peetakse multilingvismi endiselt Euroopa Liidu ja tema kohtusüsteemi üheks alustalaks. Kahtlemata on mitmekeelsusel omad eelised ja selgelt nähtavad positiivsed küljed. Neiks on Euroopa Kohtu tegevuse ja lahendite suurem tuntus kõigis liikmesriikides ning seeläbi kujunev lahendite arusaadavus, suurem mõju ja aktsepteeritavus liikmesriikides.

Oluline on ka see, et kohtus töötava juristide-tõlkide professionaalse korpuse kaudu on võimalik kujundada juristikas väga tähtsat Euroopa Liidu õiguse ühtset mõisteaparatuuri jmt. Selgelt kasulik oleks senise praktika jätkamine väikeriikidele, millel endil napib rahalisi ja tasemel oskustega inimressursse tõlgeteks.

Kuid olemasoleva senisel kujul säilitamisel on ka omad selgelt nähtavad puudused. Olemasolevaga jätkamine eeldab siiski, et süsteemi nõuete ja ootuste kohaseks käigushoidmiseks tuleb seda muuta efektiivsemaks, sh andes sellesse juurde veel rohkem inim- ja finantsressursse.

On selge, et praegune süsteem on töö- ja ajamahukas ning ka väga kulukas. On tõsiasi, et valmis kohtulahendid peavad pikka aega ootama avaldamist, sest tõlkeid ei jõuta valmis. Mille taga omakorda seisab omakorda otsuste kuulutamine. Seda olukorda markeerib ingliskeelne juurasentents: justice delayed, justice denied (õiglus on edasi lükatud, õiglusest on keeldutud).

2. Olemasoleva parendamine, seda ökonomiseerides ja efektiivistades.

See suund eeldab vähevajaliku ärajätmist, valikute tegemist selles osas, mida ja mis ulatuses tõlkida, samuti senisest laialdasemalt masintõlke kasutamist jmt. Et selles suunas hinnanguid anda ja ettepanekuid teha, peaks hästi tundma süsteemi seestpoolt.

Siinkirjutaja ei ole töötanud Euroopa Liidu Kohtus¹, sestap ei soovi ta võtta ka hindaja ja soovitaja positsiooni. Siiski saab kahtluseta esile tõsta, et digiareng ja tekstide masintöötlus (tõlge) on valdkond, mis võib oluliselt kergendada ja kiirendada tõlketööd.

Läbi võiks mõelda, arutada ja kokku leppida sellegi, kas on ikka vaja Euroopa Kohtu kõik lahendid ja otsused tõlkida kõikidesse keeltesse? Probleemid ja neist lähtuvad kohtuvaidlused võivad olla liikmesriigiti väga erinevad, vaidluste aines väga tehniline ja riigi spetsiifiline.

Selles kontekstis võib kaaluda, kas kohtujurist ja ka kohtud võiksid oma hinnanguis ja otsustes teha soovituse ka lahendi tõlkimise asjus, lähtudes kohtuasja ja selle menetluse ning lahendi üldise kaalukuse, võimaliku pretsedenti loova tähenduse ja üldise huvi asjus.

Kohus või kohtujurist võiks anda ka hingu näitaks ka selles kas tõlkida kogu tekst kõikidesse keeltesse või jätta see ainult kohtuasja lähtemaa keelde ning tõlkida lahend ainult Euroopa Liidu kolme töökeelde (inglise, prantsuse ja saksa) ning teiste keelte tarvis teha lühikokkuvõtte asja sisust ja õiguslikust tähendusest.

Sellise kokkuvõtte puhul saavad asjast huvitatud leida neid huvitava lahendi ja korraldada selle tõlke, kui nad seda vajalikuks peavad. Silmas tuleb pidada siiski seda, et väikesed ja piiratud ressurssidega riigid ei satuks info kättesaadavuses ebavõrdsesse olukorda suuremate ja rikkamate riikidega võrreldes.

Vaadeldavas kontekstis võib olla kasulik Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) praktika, mis on Luxembourgi kohtutele eelduslikult teada ja tuttav. EIÕK kasutab ametlike (official) keeltena ainult kahte keelt – inglise ja prantsuse keelt. EIÕK-se võib pöörduda kõikide Euroopa inimõiguste konventsiooni 47 osalisriigi keeltes. Kuid kohtusisene menetlus toimub ja kohtu lahendeid tehakse ainult neis kahes keeles.

Teistesse Euroopa Nõukogu või nende väliste keelte tõlgete kvaliteedi eest EIÕK vastutust ei kanna, kuigi avaldab need oma andmebaasides (HUDOC) koos asjakohaste selgituste ja nõudmistega. Seega, EIÕK-s kohtuasja algataja keel ei määra kohtu menetluskeelt.

3. Olemasolevate tõlkimise põhimõtete ja süsteemi radikaalne muutmine.

Ettepanek laiemalt oleks viia kogu süsteem institutsiooni sees üle ühekeelsusele, võttes kasutusele Euroopa Liidu juba de facto lingua franca². Lahendus võib tunduda ehmatavana ehk isegi pühaduseteostusena ja vastuolus olevana kogumiku taotlusega.

Siiski, ideest a priori loobumine enne poolt ja vastuargumentidega tutvumist, nende analüüsimist ja nende üle arutlemist, oleks selgelt ebamõistlik. Sestap järgnevalt mõned olulisemad põhjused, miks see lahendus vääriks arutlemist ja võiks olla üldistes huvides.

Momentum muutuseks on sobiv. Olemasolev multilingvismi süsteem on kulukas, aeganõudev ning vajab reformi. Praegune asjakorraldus on saanud õigusemõistmise tõhususele koormavaks takistuseks. Küsimus siinkirjutaja arvates ei ole mitte selles, kas muuta, vaid mil määral muuta.

Fakt on, et Suurbritannia lahkumise järel Euroopa Liidust on sellel suurühendusel tunnustatud üks ühine keel, mis ei ole ühegi suurliikme ametlik keel ja mis on samas kõige tuntum ja levinum keel Euroopa Liidus. Seejuures on see keel ametlikuks keeleks ainult ca ühele protsendile Euroopa Liidu liikmesriikidest (Malta ja Iirimaa). Seega võiks Euroopa Liidu õigusemõistmine (nagu ka Euroopa Liit tervikuna) üle minna ainult inglise keelele kui avaliku suhtlemise, asjaajamise, sh õigusemõistmise lingua francale.

Inglise keele eelised

Ühine keel Euroopas on tuntud ja kasutusel olnud läbi aegade. Lingua francaks on saanud suur keel, mida on kasutanud koosluse paljud inimesed. Nagu teame, on seda rolli antiikajal täitnud kreeka keel, hiljem, Rooma riigi aegadel, ladina keel. Hilisaegadel on selleks kujunenud inglise keel. Iseloomulik on, et lingua franca on olnud reeglina võimu (kiriku, kaubanduse, juhtimise ja valitsemise) instrument.

Inglise keelt räägib 1,3-1,4 miljardit inimest maailmas, kusjuures emakeeleks on see vaid ca 350 miljonile. Põhjused selliseks levikuks on nii keelevälised kui keelesisesed. Keelesisesteks põhjusteks on selle suhteline lihtsus. Näiteks puudub inglise keeles grammatiline sugu, praktiliselt puuduvad käänded ja kogu grammatika on lihtne.

Keeleline lihtsus on viinud selleni, et inglise keelest on saanud praktiline ja demokraatlik suhtlusvahend, selgelt domineeriv suhtlemiskeel. Pole oluline, kas üldise leviku tõukejõuks tänapäeval on olnud globaalne kaubandus, popkultuur, domineerivates võimudes kasutamine või internet. Tähtis on, et ühest keelest on saanud üldtunnustatud dominant.

Inglise keel on olnud Euroopa Liidu poliitilisel tasandil suhtlemiskeeleks mitu aastakümmet. Seda näitab ka Eurobaromeetri uuringud, mille kohaselt aastal 2012 rääkis või valdas suhtlusvahendina inglise keelt 51 protsenti eurooplastest. Sama uuringu kohaselt ainult 32 protsenti oli võimelised kasutama saksa keelt ja 26 protsenti prantsuse keelt.

Enamik inglise keele rääkijaist ei olnud sünnipärased keele kasutajad. On üsna tõenäoline, et inglise keel on Euroopa Liidu noore põlvkonna hulgas veelgi rohkem levinud. Sünnipäraseid inglise keele kasutajaid on Suurbritannia lahkumise järgses Euroopa Liidus ainult üks protsent.

Inglise keelel on suhtlemiseks, administreerimiseks ja õigusemõistmiseks vajalik suur ja rikas eri tasemetele vastav sõnavara, mis võimaldab rikast ja täpset sõnumi edastamist. See on võrdselt kehtiv nii ajaloolise (õigus)keele, kui tänapäevase digitehnoloogiale tugineva info edastamise osas.

Eelkirjutatu puudutab otseselt ka õiguskeelt, sest nagu teame, on juristika kaasaegne õigusterminoloogia ja doktriin siiani suurel määral mõjustatud ladina keelest, rooma-, kaubandus- ja üldõigusest. Ka kaasaegsed lisandused õigusesse on valdavalt inglise keele põhised.

Antud kontekstis on väga oluline asjaolu, et inglise keel Euroopa Liidu lingua francana asetaks kõik suhtluspooled võrdsesse positsiooni. Nii ajalugu kui ka praegune elu on veenvalt näidanud, et erinevate rahvaste suhtlus on oluliselt kergendanud olukord, kus kasutatav keel pole ühegi poole emakeeleks.

Taolises olukorras pole keegi emakeele kasutajana priviligeeritud olukorras ja teised ei pea end tundma keeleliselt piiratuna või isegi diskrimineeritud võrreldes emakeele kasutajatega. Seega, lahendus näib optimaalseimana ühinenud mitmekesisuse (EL) kõigi osapoolte võrdses kohtlemises.

Euroopa Liidus kasutatakse 23 erinevat keelt. Ainult kolme neist käsitatakse "töökeeltena". Seda staatust omavad inglise, prantsuse ja saksa keel. Fakt on, et Euroopa Liidu poliitilise tasandi kohtumistel ja konverentsidel, sh Euroopa Parlamendis kasutatakse esmajoones inglise keelt. Siit võiks järeldada, et kui EL õigusloome toimub esmajoones inglise keeles, siis oleks asjakohane, et ka õigusvaidluste lahendamine toimuks keeles, milles õigus loodi.

Multilingvismi puhul ei ole küsimus mõistagi ainult keeles või ratsionaalsuses. See on poliitiline küsimus. See on au, uhkuse, staatuse ja võimu teema, kus ratsionaalsus ja faktid alati ei toimi. Seepärast, kui minna ühe või mitme suure Euroopa liikmesriigi keele kasutamise teed, siis ei saa üle ega ümber küsimusest, kas Euroopa Liitu moodustavad liikmesriigid on keeleküsimuses ikka võrdsetes positsioonides.

Kõigele eelosundatule lisaks ja lõpetuseks maksab silmas pidada, et multilingvism ei kao Euroopa õiguse loomises ja õigusvaidluste lahendamises kuhugi. See taandub, nagu ka EIÕK-s, liikmesriikidesse.

On küsitav, kas mõistliku asjakorralduse puhul peaksid liikmesriigid kogu üüratut euroopa liidu õigusmassiivi rahvuskeelde tõlkima. Osalisriikides saaks toetuda lingua francale ja rahvusriiki puudutava kohtulahendi puhul (kvaliteedis sertifitseeritult) ja EL-i nõuetele vastavalt rahvuskeelde tõlkida.