X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Villu Kõve: õigus- ja kohtusüsteemi arengust

Villu Kõve.
Villu Kõve. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kriitilisemad inimesed väljendavad aeg-ajalt kõhklust kohtunike kallutatuse ja usaldusväärsuse teemal. Samas aga kinnitavad iga-aastased üleeuroopalised võrdlustabelid, et Eesti kohtumenetlus on Euroopa Liidu liikmesriikide seas üks tõhusamaid, kirjutab Villu Kõve.

Oleme viimastel aastatel keskendunud õigusemõistmise tagamisele kriisiolukorras. Käesoleva aasta alguses oli lootust, et koroonaviirus hakkab taanduma ja sellest tulenevalt saavad kohtud pöörduda igapäevaste küsimuste juurde, millega tegeleti enne pandeemiat.

Paraku šokeerisid meid veebruarikuus uudised sõjast Euroopa pinnal, mistõttu on ilmne, et vajame kriiside jaoks hoopis uut ning teistsugust plaani – arutelud koroonaviiruse teemal on asendunud aruteludega selle üle, kuidas korraldada kohtute tööd sõjaolukorras.

Erinevate kriiside taustal seisab Eesti kohtunikkond silmitsi laiaulatusliku põlvkonnavahetusega, mis tähendab, et peame üha enam pingutama uute kohtunike värbamise ja kohtunikuks saamise eelduseks oleva juriidilise hariduse kvaliteedi tagamisega.

Samavõrd oluline on teadvustada, kuhu ja milliseks on arenenud kohtunikuamet nüüd, kui möödub 30 aastat taasiseseisvunud Eestis kohtute loomisest ning 20 aastat kohtute töökorralduse aluseks oleva kohtute seaduse vastuvõtmisest.

Kohtunikud ja õigusõpe

Eesti kohtusüsteem sai 2022. aasta aprillis juurde kuus kohtunikukohta, mistõttu on nüüd kokku ajutiselt 249 kohtuniku ametikohta.1 Praeguse seisuga on nendest täidetud 240. Esimeses ja teises kohtuastmes vabanevate kohtunikukohtade täitmiseks kuulutati aasta jooksul välja neli konkurssi kokku 23 kohale. Konkurss on veel käimas kuuele Harju maakohtu, ühele Pärnu maakohtu, kolmele Tartu maakohtu ja ühele Tallinna halduskohtu kohtuniku kohale.

Järjest enam uusi kohtunikke on seega kohtusüsteemi sisenemas ja põlvkonnavahetus ei näita raugemise märke. Ehkki ametis olevate kohtunike keskmine vanus on 2022. aasta alguse seisuga 49,3 aastat, tekib praeguse seisuga lähema viie aasta jooksul õigus pensionile jääda lausa 69 kohtunikul.

Suurel osal nendest tekib pensioniõigus juba 2023. aastal – siis täitub 1993. aastal ametisse nimetatud kohtunikel 30 aastat teenistust kohtunikuna, mis annab õiguse kohtuniku väljateenitud aastate pensionile olenemata vanusest.

See tähendab, et kohtuid ootab ees väljakutse leida kvalifitseeritud kandidaadid ja täita kohtunikukohad. Vaatamata sellele, et kohtunikkond on saanud täiendust kohtujuristide seast, lihtsustatud on advokaatide ja prokuröride liikumist kohtusüsteemi ning seni on kohtunikukonkurssidel kandidaate jätkunud, on tõenäoline, et varsti seisame silmitsi kõrgelt kvalifitseeritud juristide puudusega, mis on tingitud nii kohtuniku ameti vastu huviliste vähenemisest kui ka ebaühtlasest õigushariduse kvaliteedist.

Pidevalt on vähenemas ka meeste osakaal kohtunike, juristide ja õigusteaduse üliõpilaste hulgas. Viimaste hulk on kohati juba alla kümne protsendi, millega tuleks soolise tasakaalu olulisust arvestades kindlasti tegeleda.

On igati mõistetav, et üliõpilastele antakse võimalus valida erinevate huvipakkuvate ja tänapäevaste õppekavade vahel ka õigusteaduse valdkonnas, kombineerides neid muude valdkondade õpingutega. Samas on küsitav, kas need teadmised on piisavad, võimaldamaks töötada nn klassikalistel õiguselukutsetel, nagu näiteks kohtuniku, prokuröri, advokaadi, aga ka notari või kohtutäiturina.

Olen korduvalt oma avalikes esinemistes seadnud kahtluse alla õigusõppe kvaliteedi ja lõpetajate teadmiste taseme ning arvan jätkuvalt, et lõpetada tuleks probleemi eitamine ja vastutuse üksteisele veeretamine, millega olen kahetsusväärselt kokku puutunud.

Tegemist on riikliku probleemiga – oleme olukorras, kus õigusemõistmise, süüteomenetluse, õigusnõustamise ja avaliku halduse valdkonnas on puudus heal tasemel juristidest. Kurb on vaadata pealt, kuidas õigusteadus on rahvusteadusena hääbumas.

Ei tohiks lubada kogu õppe suundumist tasulistele kaugõppevormidele, mis ei võimalda piisavalt õigusteadmiste omandamist muu töö kõrvalt. Vastupidi, akadeemiline õigusharidus peaks põhinema ülekaalukalt päevasel, süsteemse programmi ja rangete hindamiskriteeriumitega kontaktõppel, kus on kombineeritud iseseisev töö rühmatööga ning üliõpilased saavad keskenduda täielikult õppimisele.

Seejuures võiks riik finantseerida üksnes akadeemilise kõrgkvalifikatsiooniga juristide ettevalmistamist, loobuda tuleks ka 3+2-õpetamissüsteemist ja minna üle viieaastasele integreeritud põhiõppele. Kriitilisemalt tuleks suhtuda välismaiste õigusalaste diplomite tunnustamisse võrdsena Eesti magistrikraadiga, mh läbitud õppeainete osas.

Kahtlusi õigushariduse kvaliteedi suhtes kinnitab asjaolu, et aastatel 2017–2020 tegi kohtunikueksamit 131 inimest, kellest esimesel korral sooritas eksami positiivselt vaid 35 ja teisel korral kaheksa. Seejuures on järjepidevalt vähenemas ka kohtunikueksamit teha soovivate inimeste hulk: 2017. aastal soovis eksamit teha 58, 2018. aastal 37, 2019. aastal 35 ja 2020. ning 2021. aastal 29 inimest.

Samasugune trööstitu statistika vaatab vastu ka teistel õiguselukutsetel korraldatavate eksamite tulemustest. Seega vajab kõrge kvalifikatsiooniga juristide leidmiseks lahendamist ühest küljest õigushariduse probleem, teisest küljest tuleks aga üle vaadata juristide kutseeksamite killustatus.

Kõikide õiguserialade eraldiseisev eksamikorraldus tuleks asendada ühtse juristieksamiga, et lõpetada liiga varakult ja liigselt spetsialiseerumine ühele kutsealale, samuti üksteise dubleerimine ning ressursside raiskamine.

Justiitsministeeriumi eestvedamisel on valmimas eelnõu, mis sätestab juristieksami kui ühtse riikliku eksami, millega hinnatakse õiguselukutsesse pürgijate võimet rakendada oma töös Eestis kehtivat õigust.

Kohtusüsteem

Kuidas aga läheb praegu kohtusüsteemil? Kui avalikkuses räägitakse kohtutest ja kohtumenetlusest, tehakse seda sageli pigem laitvas toonis. Juurdunud on arusaam, et kohtuveskid jahvatavad aeglaselt ning asjade menetlemine venib.

Kriitilisemad inimesed väljendavad aeg-ajalt kõhklust kohtunike kallutatuse ja usaldusväärsuse teemal. Samas aga kinnitavad iga-aastased üleeuroopalised võrdlustabelid, et Eesti kohtumenetlus on Euroopa Liidu liikmesriikide seas üks tõhusamaid.

Õigusemõistmise tõhususe tulemustabel2, millega hinnatakse kohtusüsteemide sõltumatust, kvaliteeti ja efektiivsust, asetab näiteks Eesti esimese astme kohtud tsiviil- ja haldusasjade lahendamiseks kuluva aja võrdluses Euroopa Liidu liikmesriikide kohtutega võrreldes teisel kohale, meid edestab vaid Taani.

Kokkuvõtvalt on Eesti kohtumenetluse kiirus kolmes kohtuastmes tsiviil- ja kaubandusasjades viiendal ning haldusasjades neljandal kohal Euroopas. Samuti paistab Eesti kohtusüsteem silma nüüdisaegsete infotehnoloogiliste lahendustega. Edasiminek on toimunud ka lapsesõbraliku menetluse väljaarendamisel nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluses.

Ka Euroopa Komisjoni raportites õigusriigi kohta3 märgitakse, et Eestis kasutusele võetud digitaalsed lahendused aitavad tagada hea juurdepääsu õigusemõistmisele ja paindlikkuse kohtusse pöördumisel.

Need lahendused osutusid iseäranis kasulikuks pandeemia ajal õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamisel, võimaldades sujuvalt üle minna isiklikku kohalolu eeldavalt kohtupidamiselt kaugistungitele ja jätkata kohtute tööd ilma suuremate katkestusteta. Kohtute sõltumatuse, kvaliteedi ja efektiivsuse kategooriates pole raportites midagi Eesti kohtusüsteemile ette heidetud.

Välisvaate kõrval võiks riigisisestest hinnangutest kohtusüsteemile esile tuua 2021. aastal tehtud institutsioonide usaldusväärsuse uuringu, mille kohaselt usaldab Eesti kohtuid koguni 71 protsenti vastanuist, aasta varem oli sama näitaja 63 protsenti.4

Samuti on kõnekas eelmisel aastal tehtud menetlusosaliste rahulolu uuring5, kus tõusis esile just professionaalsete menetlusosaliste rahulolu kohtunike tööga – Eesti kohtusüsteemi peab usaldusväärseks koguni 97 protsenti vastanutest, nendest omakorda 34 protsenti peavad kohtusüsteemi väga usaldusväärseks.

Kohtulahendi saanud mitteprofessionaalsete menetlusosaliste sihtrühmast peab kohtusüsteemi usaldusväärseks 58 protsenti, ent siinkohal tuleb arvestada asjaoluga, et vastanute seas oli rohkelt ka neid, kes on saanud enda vaatest negatiivse lahendi. Eeltoodud sihtrühmade kokkuvõtlikuks kohtusüsteemi usaldusväärsuse hinnanguks on 78 protsenti. On positiivne, et üldine usaldus kohtusüsteemi vastu on kasvanud.

Samal ajal ei tee kohtunikud oma igapäevatööd sugugi rahvusvaheliste tabelite või riigisiseste uuringute nimel. Kohtumenetluse kiirusest on iseenesestmõistetavalt olulisem asjade lahendamise kvaliteet – esmatähtsad on õiged, põhjendatud ja arusaadavad lahendid, mis tehtud mõistliku aja jooksul. Seega ei saa positiivsete ja tunnustust väärivate näitajate juures jätta märkimata mõnd kohtusüsteemi varjukülge.

Kohtute menetlusstatistika6 kinnitab jätkuvalt kohtuasjade arvu üldist kasvu nii maa-, haldus-, kui ka ringkonnakohtutes. 2021. aastal saabus maakohtutesse lahendamiseks 34 251 tsiviilasja, mida on ligikaudu 600 asja rohkem kui aasta varem. See tähendab, et ühel maakohtunikul tuleks aastas keskmiselt lahendada 360 tsiviilasja (tõsi, koormus erineb maakohtute lõikes).

Kuigi maksekäsu kiirmenetlusasjade arv mõnevõrra vähenes, on neid võrreldes 2019. aastaga siiski 4253 võrra rohkem. Möödunud aastale oli iseloomulik ka täitmisasjade arvu järsk suurenemine täitemenetluse lõpetamiseks nõude aegumise tõttu.

Samuti on kasvanud rahvusvahelise õigusabi asjade hulk (16 protsenti). Märkimisväärselt on kasvanud halduskohtutele esitatud kaebuste arv – võrreldes 2020. aastaga on neid koguni 14 protsenti rohkem.

Seda saab eeskätt selgitada koroonaviiruse takistamiseks kehtestatud piirangute ja ettekirjutuste vaidlustamise, aga ka keskkonna-, maksu-, sotsiaal-, välismaalaste, ning ehitus- ja planeerimisõigust puudutavate vaidluste arvu kasvuga.7 Süüteoasjade arv on pisut vähenenud, kuid oma olemuselt on need mahukamad ja keerukamad.

Oma rolli mängib siinkohal kindlasti kriminaalasjade üldmenetluse regulatsiooni jäikus ning kohmakus. Sarnaselt maakohtutega võib ka ringkonnakohtutes täheldada võrreldes varasema aastaga tsiviil- ja haldusasjade arvu kasvu (vastavalt üheksa ja 20 protsenti). Kuna seejuures pole oluliselt muutunud esimeses kohtuastmes tehtud lahendite vaidlustamise protsent, on asjade arvu kasv tingitud eelkõige üleüldisest kohtuasjade arvu suurenemisest.

Seega on kasvav töökoormus kohtunike jaoks üha suuremaks probleemiks, mis väljendub ka asjade menetlemiseks kuluvas ajas. Nii näiteks on Harju maakohtus tsiviilasjade menetlusaeg murettekitavalt ja järjepidevalt pikenenud ning nii oli see 2021. aastal 46 protsenti pikem kui 2017. aastal.

Sellist tendentsi võib aga oodata kõikides kohtutes, kui kohtutele ei eraldata täiendavaid kohtunikukohti ega mõelda tervikuna koormuse püsivale ühtlustamisele ja menetluse optimeerimisele. Menetlusstatistika näitab, et senised pingutused, nagu täiendavate kohtunikukohtade loomine ja asjade ühekordne ümberjaotamine, pole veel olukorrale leevendust toonud. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et täiendavad kohtunikukohad kaasnevad enamasti seadusmuudatustega, mis suurendavad kohtute töökoormust veelgi.

Käesoleva aasta alguses valmis Eesti Kohtunike Ühingu töökoormuse küsimustik8, millele vastanutest ligikaudu 71 protsenti hindas oma igapäevast töökoormust pidevalt või enamasti ülemääraseks. Ühtlasi peetakse liigset töökoormust kõige demotiveerivamaks aspektiks kohtunikuameti juures (ligikaudu 80 protsenti vastanutest).

Küsimustiku kokkuvõttest nähtub, et ülemäärase töökoormuse tõttu töötab enam kui 40 tundi nädalas igal nädalal 61,3 protsenti kohtunikest. Nädalavahetustel ja väljaspool tavalist tööaega töötab igal nädalal 55,9 protsenti vastanutest. Ligikaudu pooled vastanutest märkisid, et neil tuleb ühe nädala jooksul kirjalikke materjale läbi töötada keskmiselt üle 500 lehekülje, lisaks kulub aega istungite pidamisele.

Eeltoodud näitajad on murettekitavad, muu hulgas jäid kõlama ka väited, et töökoormus ja sellest tulenev stress avaldab mõju kohtunike isiklikule elule ja paneb neid mõtlema ametist lahkumisele.

Seega tuleb mõelda, kuidas nii ametis olevaid kui ka tulevasi kohtunikke motiveerida kohtunikutööd tegema. Vastutusrikkal ja pingelisel tööl on kahtlemata olulisel kohal sotsiaalsed garantiid. Kahetsusväärselt otsustati 2013. aasta töövõimereformiga kaotada kõik kohtunike eripensionid, sealhulgas töövõimetuspension.

Töövõimetoetus, mida kohtunikele makstakse 2016. aastal jõustunud töövõimetoetuse seaduse alusel, on aga tunduvalt väiksem võrreldes varem sätestatud pensionimääradega ja selle suurus ei ole seotud kohtuniku varasema sissetuleku ega teenistusstaažiga.

Seega puudub praegu kohtunikul võimalus väärikalt ametist taanduda, kui ta on tervise tõttu kestvalt võimetu oma tööülesandeid täitma või ta pole võimeline täitma tööülesandeid täies mahus. Selleks, et kuidagi ületöötamise võimalikke tagajärgi leevendada ja motiveerida puuduva töövõimega kohtunikke väärikalt ametist taanduma, peab olema loodud töövõimetoetuse süsteem.

Vastav ettepanek jõudis ka kohtute seaduse jt seaduste muutmise väljatöötamiskavatsusse9, ent justiitsministeerium otsustas selle hilisemas etapis eelnõust välja jätta. Riigikohus tegi sel aastal ettepaneku töövõimehüvitise regulatsioon siiski eelnõusse lisada, kuivõrd see on oluline kvaliteetse õigusemõistmise tagamiseks. Kavatseme selle eest seista ka siis, kui eelnõu jõuab riigikokku.

Kui praegu saavad kõik sama astme kohtunikud vaatamata nende kogemusele või staažile võrdset palka, siis võiks pikalt ametis olnud kohtunikke motiveerida staažist sõltuva lisatasuga. Samuti oleks ametipensioni saavate kohtunike ja hiljem ametisse asunud kohtunike vahelise ebavõrdsuse tasandamiseks õiglane teha lisamakseid teise või kolmandasse pensionisambasse selle aja eest, kui inimene on ametis.

Vastupidisel juhul võib kohtuniku ametivanuse ülemmäära täitumise korral ühel hetkel tõstatuda küsimus tema ametist vabastamise põhiseaduspärasusest. Pensionimaksed võiksid olla oluliseks stiimuliks ka uutele, kvalifitseeritud ja kogenud juristidele kohtusüsteemi sisenemiseks.

Tegelema peaks kohtusüsteemis vertikaalsete ja horisontaalsete arenguvõimaluste loomisega. Vaheldust ja arenguvõimalust võiks pakkuda näiteks suurtes kohtutes täiendavate juhtimisstruktuuride – osakondade – loomine ja võimalus end seeläbi teostada.

Samuti on oluline pakkuda ajakohaseid koolitusi ja võimaldada kohtunikel ulatuslikumalt ning lihtsamalt teiste kohtute, täitevvõimuasutuste, haridusasutuste või rahvusvaheliste organisatsioonide juures ajutiselt töötada. Seni on erinevaid roteerimisvõimalusi kasutatud vähe: paaril korral justiitsministeeriumis, üks kord riigiprokuratuuris; rohkem on tulnud ette rahvusvahelistes kohtuinstitutsioonides töötamist või stažeerimist riigikohtus.

Seaduses sätestatud avalik- õiguslikku ülikooli roteerumise võimalust pole kasutatud kordagi, kuivõrd praktikas tegeletakse ülikoolis õpetamisega lisaülesandena põhitöö kõrvalt. Roteerumise keskseks takistuseks on kolleegidele lisanduv töökoormus ja ametisse tagasipöördumise ebakindlus.

Ka võib öelda, et praegune roteerumise regulatsioon töötab juhuslikult ja juhtumipõhiselt, mistõttu pole täielikult selge, kas kohtunik saaks ajutiselt töötada lisaks ministeeriumile ka näiteks õiguskantsleri kantseleis, presidendi kantseleis või riigikontrollis.

Tänuväärselt tõi kohtunike koolitusnõukogu need küsimused eelmisel aastal kohtute haldamise nõukoja ette ja vastavad ettepanekud on jõudnud kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõusse.10

Viimaks tuleks mõelda, kas kohtunikele seatud tegevuspiirangud on liiga ranged ja vajaksid ülevaatamist. Just nooremad kolleegid on avaldanud arvamust, et kohtunikel võiks võimaldada erandlikel puhkudel äritegevuse, sealhulgas investeeringutega, tegeleda ja seeläbi võimalikku pensionilisa teenida.

Kohtute seaduses on kohtunikuametiga kokkusobivaks peetud üksnes õppe- ja teadustööd, kuid praktikas muutub ka selle kõrvaltegevuse ulatus üha avaramaks ning ei piirdu sugugi akadeemilise või õigusteaduse õpetamisega.11

Seejuures on ka kohtunike eetikanõukogu märkinud, et ametikitsenduste eesmärgiks pole keelata mis tahes tulu teenimine, kuivõrd kohtunik on aktiivne ühiskonnaliige, kelle kaasalöömine erinevates tegevustes on piiratud vaid niivõrd, kuivõrd see läheb vastuollu õigusemõistmise huvidega.12

Samas on väga keeruline hinnata, millisest ametivälisest tööülesandest alates on kohtunik haavatav ehk teisisõnu hakkab kõrvaltegevus segama kohtuniku tegevust õigusemõistmisel – et see ei näiks sõltumatu ega erapooletu.

Kokkuvõtvalt peavad kohtunikule pandud kohustused ja ametikitsendused olema proportsioonis tema palga ja sotsiaalsete tagatistega. Kvaliteetse ja sõltumatu õigusemõistmise aitab tagada ametikitsenduste ja sotsiaalsete tagatiste terviklik süsteem.

Kriisid

Nagu mainisin, on alates 2022. aasta veebruarist hakanud pandeemiaga seotud kohtukorralduslikud küsimused mõnevõrra tähtsust minetama. Värskemad arutelud keskenduvad Ukrainas toimuva sõja mõjule ja õppetundidele.

Enne sõda tegi kohtusüsteem ettevalmistusi ka Valgevenest ähvardava pagulaskriisiga toimetulemiseks, ent seegi probleem on asendunud mõnevõrra fundamentaalsemate küsimustega, nagu kuidas tagada õigusemõistmise korrakohane toimimine sõja ajal.

Kas kohtusüsteem vajab kriisitöötajaid või -korraldajaid või muid spetsialiseerunud organeid? Kes ja mis alusel jaotab kohtuasju, kui kohtukoosseisudes või tööpiirkondades toimuvad muutused? Millised tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjad on kriisi ajal prioriteetsed? Mis saab kohtusüsteemi omavalitsusorganitest?

Riigikantseleis on ettevalmistamisel kriisideks valmisoleku seaduse eelnõu, ent see ei kätke eriregulatsiooni õigusemõistmise korraldamiseks. Seetõttu valmistas justiitsministeerium ette kohtute seaduse muudatused, milles pakutakse välja lahendusi õigusemõistmise tagamiseks erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal.

Kavandatava regulatsiooniga püütakse tagada kohtute ja kohtusüsteemi omavalitsusorganite otsustusvõimelisus ja toimimine, kui kohtunikel ei ole võimalik füüsiliselt koguneda. Nii antaks eelnõu kohaselt erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohtute üldkogude volitused üle kohtute esimeestele, kohtute haldamise nõukoja volitused aga Riigikohtu esimehele.

Samuti arutatakse selle üle, kas kohtute esimehed võiksid õigusemõistmise tagamiseks anda kohtunikule juhiseid töökorralduse kohta. Loomulikult tekitavad kõik need ettepanekud rea küsimusi, sealjuures põhiseaduslikkuse kohta. Muu hulgas peaks igasugustel meetmetel olema kindlaks määratud selge ja range ajaline piir.

Korralduslike küsimuste kõrval on Ukrainas toimuva sõja mõjud jõudnud kohtutesse ka konkreetsete kaasustena. Kiireloomulisematest asjadest on kohtud hõivatud Ukrainast vanemateta saabunud lastele ajutiste eestkostjate määramisega. Lastele on eestkostjaid vaja nii lasteaias või koolis koha taotlemiseks kui ka toetuste või arstiabi saamiseks.

Selliseid eestkosteasju on jõudnud Eesti kohtutesse 213 ja need puudutavad 248 last. Laiemalt on tekitanud mitmeid küsimusi Eesti-Vene õigusabilepingu täitmine, täpsemalt tsiviilkohtumenetluses elatisvõlgnikele dokumentide kättetoimetamine, sanktsioneeritud äriühingute nõuete tunnustamine ja sissenõudmine ning venemaalastest korteriomanike kommunaalvõlgade sissenõudmine. Praeguses olukorras on küsitav ka Venemaa kohtulahendite ja haldusotsuste tunnustamine eelnevalt mainitud lepingu alusel.

On ilmne, et eri- või sõjaolukorraks valmistudes pole võimalik ette näha ja reguleerida kõiki nüansse. Õigupoolest pole see ka vajalik, olulisem on paika panna orientiir, mis võimaldaks tagada inimeste õiguste kaitse ka kõige keerulisemates olukordades. 

Kommentaar põhineb kohtunike täiskogul 3. juunil peetud ettekandel.


1 30. septembril 2021 jõustusid justiitsministri 27. oktoobri 2005. a määruse nr 47 "Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja jagunemine kohtumajade vahel" muudatused, mille kohaselt on lubatud juhul, kui kohtunik on pikemat aega teenistusest eemal, nimetada ametisse täiendav kohtunik. Kohtunike arvu võib sel põhjusel ajutiselt suurendada Harju Maakohtus kuni viie ja Tartu Maakohtus ühe võrra.
2 2022. aasta Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabel (EU Justice Scoreboard 2022). Arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/info/policies/justice-and-fundamental-rights/upholding-rule-law/eu-justice-scoreboard_en (25.05.2022).
3 2020. aasta aruanne õigusriigi kohta (Rule of Law report). Arvutivõrgus: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52020SC0305&from=EN (25.05.2022) ja 2021. aasta aruanne õigusriigi kohta – https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021SC0708&from=EN (25.05.2022). 2022. aasta aruannet pole veel ajaks avalikustatud.
4 Institutsioonide usaldusväärsuse uuring 2022. Arvutivõrgus: https://www.kohus.ee/ajakirjanikule/uudised/uuring-kohtuid-usaldab-71-protsenti-eestimaalastest.
5 Menetlusosaliste rahulolu uuring 2022: professionaalsed menetlusosalised ja kohtulahendi saanud menetlusosalised. Arvutivõrgus: https://www.kohus.ee/leia-kiirelt/olulised-eesti-viited (25.05.2022).
7 Allikas: kohtute infosüsteem ja halduskohtud
8 Eesti Kohtunike Ühingu 2021. aastal tehtud töökoormuse küsimustik esimese ja teise astme kohtunikele. Arvutivõrgus: https://www.ekou.ee/mat/Kohtunike-koormuse-kysitluse-tulemused_2022-01-20.pdf (01.06.2022).
9 Kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus. Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/204114d1-1d48-4627-b486-4546495918e0#aUCceaqv (25.05.2022).
10 Kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/449654fe-be39-43e2-92c6-d57d79b54024#Zw1h1b6z (25.05.2022).
11 Vt nt eetikanõukogu arvamust treenerina spordiklubis töötamise kohta. Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/et/kas-kohtunik-voib-tootada-treenerina-spordiklubis (25.05.2022).

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: