Paljudel meist on oma Ukraina. Minu Ukraina nimeks on Ivankiv. Sattusin sellesse suurde külasse ehk väiksesse linna aastal 2001. Valgustasin siis ajakirjanikuna Tšornobõli katastroofi 15. aastapäeva. Ivankiv on nimelt viimane suurem asustatud paik enne radioaktiivselt saastatud maad.

Ajakirjanikuna Ivankivisse jõudes olin vapustatud seal mulle osaks saanud ülisoojast vastuvõtust. Selle põhjuseks oli asumisse Eestist jõudnud reaalne abi, modernne arvutiklass. Ja korraga olin mina, ainumas eestlane linnas ukrainlaste jaoks kogu me Eesti sümboliks, keda tuli tänada vaesesse ja paljukannatanud paika saabunud arvutiklassi eest. Tundsin ennast oodatuna kui kodus.

Sain teada, et ukraina noored õppisid seal klassis kui hullud, sest neil oli kiire. Keegi neist ju ei teadnud, kui palju on neile Tšornobõli kiirituse tõttu elupäevi antud. Nii püütigi hariduselt võtta kõik, mis võimalik. Abiks Eestist saadetud arvutid.

Oi kui paljud ukrainlased alates rajooni ja rahvamaja ja kooli juhtidest tahtsid Ivankivis minuga koos tänutäheks ning Ukraina kombe kohaselt gorilkat ehk Ukraina viina võtta. Ikka esimene pits lahkunute mälestuseks. Teine, et lapsed elaksid. Ja kolmas armastuse nimel. Ja mida kõike me Tšornobõli murega toonitud päeva jooksul ära rääkisime! Ka Eesti poiste kiiritamise sealsamas kandis ja linna surnuaia ennenägematu laienemise. Nii sai Ukraina mure mu südames enesele kindla koha ja kindla nime: Ivankiv.

Viis aastat hiljem olin taas samas paigas, nägin vabadusele sammuva Ukraina lootust. Nägin usku paremale tulevikule. Mis sest, et kiiritushaiguste rohke asumi ainsama haigla voodilinad olid tumehallid ja paigatud, vaesusest ja vanusest.

Küla vahel kohatud seitsmeaastane hanekarjus Alina aga rääkis mulle oma unistustest saada sama kuulsaks lauljaks kui Ukrainale Eurolaulu võidu toonud Ruslana. Ta pidi peagi hakkama õppima eestlaste saadetud arvutite abiga, mis olid jätkuvalt töös. Mis on nüüd, 15 aastat hiljem saanud Alinast oma unistustega, ei tea.

Küll aga tean seda, et Vene okupandid tungisid Ivankivisse 25. veebruaril. Vastupanu käis kaks päeva. Kõige lõpuks pani Vene armee põlema kohaliku koduloo- ja kunstimuuseumi. Hävis 25 Ukraina naiivkunsti tähe Maria Pryimachenko tööd. Valu võis olla sama suur, kui keegi põletaks Eestis Konrad Mäe või Eduard Viiralti loomingut. No kellele need lõuendid Ivankivis ette jäid, ei tea. Ukraina kultuuriminister igatahes nõudis seepeale Venemaa UNESCO-st välja heitmist.

Kõik need mälestused ja kurbus kokku toovad taas meelde gorilka ja toosti. Esimene pits lahkunute mälestuseks. Teine, et lapsed elaksid ja kolmas ... armastuse nimel. Kust seda leida?

Siitsamast Eestist. Praegu kasvavad üle Eesti külades, alevikes ja linnades Ukraina heaks annetatava kraami kuhilad. Paneme kokku nimekirju kohtadest, kus põgenikud peavarju leiavad. See on meie hoolimise märk.

Kunagi ei tea, millal ja mis tingimustes me oma abiga taas kohtume. Mõnele ukrainlasele äkki jääb meelde väike sinimustvalge lipukene abisaadetise juures. Või uus ajutine elupaik Eestis. Ja see, mis minu südames on Ivankiv võib tulevikus ukrainlasele olla hoopis Kadrina, Uhtna, Võsu, Aasukalda, Purtse, Tapa, Koeru, Lüganuse, Maidla, Sonda, Sadala, Torma, Palamuse... Paik, kus kosub headus, sünnib uus lootus.

Hiigelsuur maailm on imepisike. Headus jõuab alati miskit kanti mööda heategija juurde tagasi. Peaasi, et lahkunute mälestus oleks hoitud, et lapsed elaksid ning armastust jätkuks.

Слава Україні!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.