Vaid veidi aega tagasi ei kujutud ilmselt keegi meist ette, et keset Euroopat puhkeb suur ja täismahuline sõda. Nüüd on see sündinud ja iga tund toob meieni ärevaid teateid ning südantlõhestavaid kaadreid Ukrainast. See sõda tuletab meile meelde, kui habras on inimelu ja kui ebakindel on meie maailm.

Inimesed küsivad, mis ometi puhkes sõda Ukrainas. Inimlikult on kõik seletatav Vladimir Putini imperialismiga ja ajaloo- ning ühiskonnaprobleemides orienteeruv inimene ei peaks toimuva üle imestust tundma, mis sellest, et see puudutab valusalt hinge.

Kuid on inimesi, kes ei lepi poliitiliste seletustega ja kes küsivad, kas Jumal tõesti tahab sõda, milles hukkuvad süütud inimesed, sealhulgas väikesed lapsed. Teoloogi vastus sellele küsimusele on: "Ei".

Teoloogias tehakse vahet kahel mõistel: Jumala tahtmine ja Jumala lubamine. Tahtmine on aktiivne põhjustamine, lubamine aga sündmustel toimuda laskmine. Kristlik kuulutus ütleb meile, et Jumal on armastus ja Ta on hea ning seepärast ei taha ta kurjust ega kannatusi. Kuid mingil põhjusel Ta siiski lubab neid.

Nende põhjustajaks pole seega Jumal, vaid inimesed, kes teevad seda seepärast, et inimeksistents on allutatud patu ja kurjuse väele. Sellel "patul" pole midagi pistmist moralistide "pattudega".

Patt selle sõna tõelises tähenduses ei ole moraalne, vaid on eksistentsiaalne kategooria. See tähendab inimese võõrandumist oma tõelisest olemusest, milleks on headus (sest inimene on loodud Jumala näo järgi) ning langemist kurjuse ja teiste inimest hävitavate, moonutavate ja orjastavate vägede võimu alla.

Selle tulemusena pole inimene enam selline, nagu ta peaks olema ja võiks olla. Koos võõrandumisega Jumalast kui oma olemise alusest võõrandub inimene ka iseendast ja oma kaasinimesest ning sõda on üksnes selle nähtav väljendusvorm - mis sellest, et kõige julmem ja äärmuslikum.

Mis on kiriku ülesanne sel raskel ajal? Loomulikult aidata kannatanuid. Eesti kirikud võtavad seda ülesannet ülimalt tõsiselt, valmistades praegu ette mitmekülgset abi sõjapõgenikele. Kiriku üks ülesanne on olnud läbi aegade aidata hädasolijaid, kaitsta neid, kes on nõrgad ja haavatavad, seista kõigi eest, kes ise enda eest seista ei saa. Mahatma Gandhi on öelnud, et rääkida religioonist inimesele, kellel pole leiba, on kuritegu, ja kindlasti on tal õigus.

Me ei tohi rääkida inimestele Jumala armastusest, kui sellega ei kaasne meie armastust - enese panustamist nende heaks, kes seda vajavad ja kirikud on sellest hästi teadlikud. Kuid kirikul on veel üks ülesanne, mis peaks olema just praegu eriti aktuaalne: julgustada neid, kes kardavad.

Kardavad aga paljud, sest Ukrainas toimuv sõda seab ohtu kogu Euroopa, sealhulgas ka meie julgeoleku. Kiriku sõnum neil rasketel aegadel on, et vaatamata sellele, mis toimub, ei jää viimane sõna kurjusele, vaid headusele ja armastusele, mis on saanud nähtavaks Kristuses, kes andis oma elu meie eest.

Harva on inimestel võimalus anda oma elu teiste eest ja rahuajal on see võimalus veelgi haruldasem. Me näeme seda tegemas inimesi Ukrainas. Me ei saa ka oma suurimaid ohvreid võrrelda Kristuse ohvriga, kuid Kristuse elus ja surmas on antud meile teeniva armastuse eeskuju.

Üksnes teeniv armastus on see, mis suudab leevendada maailma kannatusi ning kiriku ülesanne on seda mitte ainult tegudes üles näidata, vaid ka kuulutada. Nõnda saab kirik olla inimestele toeks ka praegustel rasketel hetkedel ning praegu peaks see olema tema peamine ülesanne.

Jaan Lahe on teoloog ja religiooniloolane, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja, Usuteaduse Instituudi professor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna kaasprofessor ja Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning tõlkija.