Just Slovjanskis algas 2014. aastal sõda, kui linna vallutasid Venemaalt tulnud separatistid Igor Girkiniga eesotsas. Tol ajal osa elanikkonnast toetas neid.

"Veebruari lõpus nägin ise, kuidas need inimesed, kes ehitasid barrikaade 2014. aastal separatistidele, nüüd ehitavad barrikaade Vene tankide vastu. Inimeste arusaam on muutunud. Kindlasti mitte kõigil, aga valdaval enamikul küll. Eriti pärast seda, kui me nägime, mis toimub naaberlinnas Izjumis, samuti seda, mis juhtus Kiievis ja Harkivis. Siis muutsid oma suhtumist sõtta ja Venemaasse
isegi need, kellele varem Venemaa meeldis," rääkis Slovjanski linnaadministratsiooni asejuht Juri Podlesnõi praegusest olukorrast.

Nikolai kolis Venemaalt Ukrainasse 2015. aastal. 2019. aastal asus ta elama Slovjanskisse.

"Slovjanskist sai vabatahtlike keskus, mis abistas kõiki linnu konfliktitsoonis. Slovjanskit hakati kutsuma varjupaiga linnaks. See linn oli tulipunkt, siit algaski 2014. aastal sõda ja pärast selle vabastamist alustati just siit rahuliku elu taastamist," rääkis Nikolai.

Slovjanskis on elu rahulik, kui just õhuhäire kogu aeg ei üürgaks.

Samuti nagu naaberlinnast Kramatorskist, sai ka Slovjanskist põgenike läbimispunkt. Mõned pagulased jäävad isegi Slovjanskisse, lootes, et sõda varsti lõpeb.

"Inimesed saabuvad siia alates veebruari lõpust. Tänaseks oleme registreerinud oma linnas 587 pagulast. Pakume kõigile toiduabi," ütles Slovjanski sotsiaalameti asejuht Jekaterina Pasetšnik. Ta loodab, et linnas on ohutu.

"Loodame, et on ohutu. Inimesed usaldavad meid, me töötame nende heaks ja nad võivad loota meie peale," ütles ta.

Vene okupatsiooniväed asuvad Slovjanskist umbes 40 kilomeetri kaugusel.

"Ma püüan jääda siia lõpuni, et olla tunnistajaks sellele, mis juhtuma hakkab. Sõja kulgu pole võimalik ennustada, aga jään nii kauaks kui saan. Vaatlen ja kirjeldan toimuvat," sõnas Nikolai.