31. märtsil oli muusikarahvas parajasti Eesti muusikaturu fookuspäeval, kui rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus avalikustas lisaeelarve kava. Hetk peale seda, kui olime just arutlenud teemal "raha ja rahu", lugesime kolmest sambast, millele toetub Eesti lisaeelarve plaan:

1. Sõjalise ja elanikkonna kaitse tugevdamine.
2. Vahetute sõja tagajärgedega seotud kulud. Sealhulgas Eesti haridussüsteemi tugevdamine. Puudutab muuhulgas nii täiendavate lasteaiakohtade kui üldhariduse kohtade rahastamist, aga ka keelekümbluse rahastamise suurendamist. Täiendav raha keeleõppele. Huvi eesti keele õppimise vastu on oluliselt kasvanud. Kultuuriministeerium on lubanud kasutusele võtta kõik õpetajad, kes keeleõpet pakkuda suudavad. Lisaeelarvest anname keeleõppe jaoks täiendavalt ligi kümme miljonit eurot. Lisaraha läheb ka eesti keele õpetajate täiendavaks koolitamiseks.
3. Energiajulgeolek. Võimaliku hinnamullistuse leevendamine. Sealhulgas inimeste toimetuleku toetamine.

Kõik on õige. Ma olen möödunud kuu jooksul pidevalt Eesti valitsuse ja ametkondade südikuse ja suurepärase töö üle uhke olnud. Aga lisaeelarve kontseptsioonist on midagi puudu. Eesti elanikkonna kaitse tugevdamise plaanist on hariduse ja keeleõppe kõrvalt välja jäänud kultuur.

Mõtleme möödunud kuu peale

24. veebruar: tähistame iseseisvuspäeva ja oleme šokis, sest Ukrainas on alanud sõda. President Alar Karise kõne pakub inimestele pidepunkti ajal, kui Eesti inimesed on kogunenud televiisorite ette, et leida vastuseid, koondada mõtteid, püüda mõista. Meid ühendab presidendi rahulik, kindel ja selge sõnum, aga ka kontsertetendus lavastaja Jüri Naela ja dirigent Mihhail Gertsi juhtimisel. Lugude, muusika, kunstilise eneseväljenduse toel leiame taas ühise rütmi ja ruumi ja võimaluse koos olla. Vajame inimestena ühiseid kogemusi, mis toetavad ja aitavad koos edasi minna.

26. veebruar: 30 000 inimest üle Eesti kogunevad Tallinnasse Vabaduse väljakule. Kõlavad kõned ja laulud. Seda ilusat ühist hetke saadavad muusika ja laulud, mis meid liidavad.

16. märts: heategevuskontsert "Slava Ukraini". Muusikasektor tuleb kokku, kõik panustavad tasuta: kriisis räsida saanud Alexela Kontserdimaja, tehnikafirmad, produtsendid, operaatorid, helindajad, valgustajad ja armastatud Eesti muusikud. Nad ei küsi töötasu. Me kõik vaatame ülekannet, pisarad jooksevad ja annetame Ukraina heaks ligi 800 000 eurot, mis olla suurim summa, mis Eestis taolise kampaania korras iial kogutud. Ukraina toeks astus üles taas kultuurisektor, mis oli pandeemias räigelt räsida saanud.

Sellest ajast praeguseni on toimunud lugematu arv heategevuskontserte, aktsioone, kultuurisektor on korraldanud heategevusüritusi, välja on mõeldud tegevusi Ukraina lastele ja noortele, appi on sööstetud vabatahtlikena, Ukraina sõjapõgenikele on tasuta avatud muuseumid, kinod, kontserdid. Valdkond püüab toetada nii Eesti ühiskonda kui ka Ukraina inimesi.

19. märts: globaalne seltskond äripartnereid ja ajakirjanikke tantsib Dubai EXPO-l, Araabia Ühendemiraatides Noepi saatel. Uhkusega teevad sellest postitusi nii Eesti äridelegatsioonid kui ka ministrid. Eestit esindab võimsalt taas muusika, Noep näitab laval Eesti muusikaekspordi maailmaklassi, aga taustakaadrites ka põlevaid maju Ukrainas, sest muusikud mõistavad, et me peame ühiselt kandma hoolt, et Ukrainat ei unustataks. Lehvivad Eesti lipud, räägitakse, et Eesti on tegija. Uhke tunne nii Dubais kui ka kodus.

Kultuuri jõud on luua meelsust, aga ka esindada ja tutvustada, ehitada üles kontekst ja meeleolu, mis võimaldab sõnumi paremini kohale viia. Võimsaim on aga kunstivormide ligipääs meie emotsioonidele ja hingeseisundile, asi, mida üks kõne, ammugi pressiteade üksinda alati ei suuda. Olla foon, mis innustab ja häälestab, mõtestab ja kaasab. Sidusliim ka kriitilistel hetkedel. Katalüsaator, mis motiveerib inimesed liikuma, mis aga - nagu kahjuks selgub - jääb otsustaval hetkel taas jälle märkamata.

Ma ei näe lisaeelarves Eesti kultuuri

Esimest korda selle viimase kuu jooksul olen ma sügavalt pettunud. Et otsustajad endiselt ei mõista, mis jõud on me valdkonnal toetada ühiskonda kriitilisel hetkel. Et endiselt kasutatakse kultuuri ära kui mingit dekoratiivelementi, et ikka veel ei saada aru: see ei ole hobitegevus ja harrastus, vaid elukutse ja professionaalne valdkond, kes ei tule heategevuskontserdiks kokku, sest muud pole teha.

Ei, need on inimesed, kes jätavad oma tööd ja kohustused kõrvale ja tõttavad appi. Samuti ei sünni need inspireerivad üritused puhtast juhusest nii kenad ja köitvad, nende taga on tipptegijate töö, mõte, pingutus ja tihti ka isiklik rahaline panus. Sest see on inimlik ja õige. Sest me ise tunneme, et inimestel on meid vaja. Sest me oleme aastaid treeninud, oma loomingusse ja töösse investeerinud ja suudame kriitilisel hetkel ühiskonna heaks seni õpitu mängu panna.

Ei ole ilus jätta kultuurivaldkond üksi

Statistikaameti andmetele tuginedes kaotas kultuurivaldkond 2021. aastal oma käivetes pandeemiapiirangute tõttu 115 miljonit eurot. Käibelangus oli 2020. aastal 48 protsenti, 2021. aastal 42 protsenti.

Kui pandeemia alguses said kahjud sarnaselt teiste Euroopa riikidega kenasti kaetud, siis 2021. aasta suve ja sügise kahjud on Eesti kultuurivaldkonnale siiani katmata. Öelda, et möödunud aasta teiseks pooleks pole kompensatsioone vaja, sest valdkond oli avatud, on silmakirjalik ja ignorantne.

Paljalt 1. novembrist 2021 kuni märtsini 2022 kehtinud kella 23 piirang oli fataalne ettevõtluspiirang osadele sektorist, mille tulemus tuleb kenasti välja ka toimumiskohtade (kontserdimajad, muusikaklubid) ja kinode EMTAK-i koodide järgi. Kui toimumiskohtade 2020. aasta käibelangus oli 49 protsenti, siis 2021. aasta käibelangus oli 66 protsenti.

Tsiteerin kallist sõpra, klubi Hall omanikku Elena Natalet: "2020. aastal olid toetused, aga 2021. aasta lõpp on olnud rets. Ei saa nii, et viskad mingi seltskonna ühte patta, loobid sinna kuhjaga reegleid ja piiranguid ja ütled, et saagu ise hakkama. Igaüks on väärtus!"

Võite ju öelda, et piirangud on nüüd maas, milles mure? Lubage ma räägin, kuidas suur osa valdkonnast selle aja üle elas. Laenates sugulastelt-sõpradelt või müües maha isiklikku vara. Suured miinused on aga ees ja uuele kriisile, olgu see küttehindade tõus või rahvusvaheliste esinejate-külaliste arvu langus, niimoodi vastu minna ei saa.

Hapnikumask kõigepealt endale pähe

Teate ju küll, et lennukis soovitatakse kõigepealt hapnikumask endale pähe tõmmata, sest siis saad ka teisi aidata. Nii ka siin. Kui ise enam ei saa ega jaksa, pole võimalik ka teisi toetada. Rahaliste raskustega võrdselt teeb haiget ka see, kui sind ei kuulata. Hetkel tunnevad kultuurivaldkonna esindajad, et meid on ignoreeritud. Ignoreerides probleemid enamasti ei kao, vaid süvenevad.

Kas igaüks on väärtus? Jah! Kui Eesti kultuurisektor on väärtuslik partner, et toetada ühiskonda, sotsiaalset sidusust ja vaimset tervist, et käivitada ja motiveerida majandusprotsesse, innustada inimesi ning tuua neid kokku ühtsuse nimel Tallinnas, Narvas, Kuressaares või Valgas, siis ei ole aus, õiglane ega ilus jätta valdkonda kriisiga üksi. Ei, kultuurivaldkond ei saa omal jõul hakkama uue kriisiga olukorras, kus 2021. aasta kahjud on katmata ja osa meist on kohe-kohe reaalselt pankrotti vajumas.

Mõni võib arvata, et naiivne jutt, aga ütlen, sest olen kogu elu näinud sellele tõestusmaterjali, et kultuuris on jõud, mis puudutab iga kuulaja ja vaataja isiklikku kaitsetahet inimesena ning ühendab meid sidusaks kogukonnaks. Toetab ühtsust ja lõimumist ning aitab loodetavasti ära hoida kärisemise. Kogesime seda nii 1980. aastatel Nõukogude Liidust end vägivallata lahti rebides ning loodetavasti kogeme ka nüüd. Juhul kui valdkond pole sunnitud pankrotti või "tasuvamale tööle" minema.

Asi on tõsine. Ja iseenesest see ei lahene. Karta on, et raskem seisab tegelikult veel ees. Esimese sõjakuu vältel oleme näinud koostööd ja tundnud ühtsuse jõudu, aga selge on see, et jaksu peab jätkuma mitte hoogsaks kampaaniaks, vaid vastupidavust nõudvaks matkaks. Selleks on vaja varusid täiendada meil kõigil.

Eesti valitsus! Kultuurile on vaja leida koht lisaeelarves, et tugevdada meie toimetulekut uuele kriisile vastu minnes, et meil oleks jõudu aidata jätkuvalt Eesti inimesi ja Ukrainat. Üks kõigi, kõik ühe eest!