Soomes tutvustatakse sel nädalal valitsuse tellimusel valminud analüüsi, missugused oleksid NATOga ühinemise ja ka ühinemata jätmise mõjud Soomele. Suurem osa oma seisukoha avaldanud parlamendipoliitikutest toetab NATO-ga liitumist.

Soome vanemad poliitikud on aastakümneid elanud Nõukogude Liiduga sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikkuse abistamise lepingu varjus. Nad on harjunud kohtlema Venemaad siidkinnastes ja meelsasti kasutama võimalust vait olla. Näiteks 2008. aastal, kui Venemaa ründas Gruusiat, julges selleaegne välisminister Aleksander Stubb öelda, et Venemaa kasutab relvi välispoliitika ajamiseks ja kutsus üles tähele panema, et Venemaa õigustab oma poliitikat kaasmaalaste kaitsmisega võõral pinnal. Talle langes osaks halvustamine ja iroonia. Veel 2014. aasta lõpus kiitis Soome parlament heaks Fennovoima aatomijaama rajamise koostöös Vene riikliku Rosatomiga, kuigi selleks ajaks oli Venemaa juba annekteerinud Krimmi.

Seega oleks NATO-ga liitumine Soomele ülisuur hoiaku muutus, aga praktilises elus ilmselt väga suuri muutusi tunda ei oleks: Soome on NATO rahupartner olnud juba ligi 30 aastat, kaitseväe väljaõpe ja varustus on juba aastaid olnud samasugused kui NATO-l. Näiteks ajateenijatele õpetatakse raadiokutsungi jaoks niinimetatud NATO tähestikku: mitte soomepäraselt Aarne, Berta Celsius, vaid nii nagu NATOs: Alfa, Bravo, Charlie.

Soome kaitsekulud on juba kümme aastat olnud peaaegu kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, nii nagu NATO-ski kokku lepitud, ja pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale on räägitud kaitsekulude suurendamisest kolme-nelja protsendini.

Õhuseiret täiendada või uusi radareid ehitada poleks suure tõenäosusega vaja, sest Soome õhujõududel on juba praegu väga hea ülevaade sellest, mis Soome ja lähipiirkonna õhuruumis toimub. Sõjaohu korral saaks NATO lisaks pakkuda moodsa AWACS-i eelhoiatuse ja seiretehnikaga varustatud sõjaväelennukeid. Hävituslennukitega on Soomel samuti hästi. Militaar-asjatundjate sõnul on Soomel rahvaarvu silmas pidades kolm korda rohkem hävitajaid kui näiteks Suurbritannial.

Veel mõni kuu tagasi olid Soome eksperdid ajakirjandusele antud intervjuudes seda meelt, et Soome pinnale alaliselt NATO vägesid ega sõjatehnikat ei tuleks. Ka Norral on selline kokkulepe, peale selle jäävad Norra territooriumil peetavad NATO õppused teatud kaugusele Venemaa piirist. NATO jõudude ajutine kohalolek Soomes võiks siiski lisada heidutuse jõudu, sest ründaja teaks, et seisaks Soome minnes kohe silmitsi ka NATO jõududega.

Niisiis on Soome NATO nõuetega enam-vähem kooskõlas. Seda on öelnud ka alliansi peasekretär Jens Stoltenberg. Tema hinnangul läheks Soome vastuvõtmine tavapärasest kiiremini ja liikmesriikidelt heakskiidu saamisel ei tohiks probleeme tulla.

Nüüd siis peavad otsuse tegema soomlased ise. Valitsuse tellimusel koostatud analüüsis ei anta otseselt soovitust, kas Soome peaks NATO-le liitumisavalduse esitama või mitte.

Eduskunta hakkab seda arutama pärast ülestõusmispühi, 20. aprillil. Opositsioonis olev paremtsentristlik erakond Kokoomus on ainsana aegsasti väja öelnud, et pooldab liitumist. Nädalavahetusel otsustas valitsusse kuuluva Keskusta volikogu, et kui valitsus peab NATO-sse astumist vajalikuks, siis Keskusta toetab seda. Peaminister Sanna Marin (sotsiaaldemokraatlik erakond) on siiani hoidunud oma seisukoha ütlemisest, aga on lubanud seda teha enne sotsiaaldemokraatide kongressi, mis peaks toimuma mai alguses.

Veel nädalavahetusel püüdis endine välisminister, peaministri erakonnakaaslane sotsiaaldemokraat Erkki Tuomioja veenda soomlasi, et piisaks sõjalisest liidust Rootsiga ja mingit NATO-t ei ole vaja. Tuomioja on aga pärit Nõukogude Liidu ning Soome vahel kehtinud sõpruse, koostöö ja vastastikkuse abistamise lepingu ajast, praegu juhib Soomet uus poliitikute põlvkond, kes selle lepingu varju ilmselt ei pelga.