Teisipäeval toimus riigikogu saalis Ukraina abistamise teemaline eriistung. Sel riiklikult olulise tähtsa küsimusena käsitletud istungil osutus tähtsündmuseks MTÜ Slava Ukraini juhi Johanna-Maria Lehtme ettekanne. Istung katkestati, sest Lehtme ei suutnud isiklike läbielamiste tõttu (sõbranna ja tema lapse surm eelneval ööl) küsimustele vastamist jätkata enne riigikogu kodukorra järgi ette nähtud kümneminutilist pausi.

Veelgi kõnekam oli aga Lehtme ettekandele eelnenud välisministri Eva-Maria Liimetsa sõnavõtt, milles keskenduti toiduabi edastamise logistilistele probleemidele. Mokaotsast nimetas välisminister Ukraina Euroopa Liiduga liitumise perspektiivi. NATO-ga liitumise võimalusest ei tehtud ka küsimuste-vastuste voorus juttu, seda hoolimata asjaolust, et Soome ilmselt otsustab lähiajal liituda NATO-ga ja sellega kaasneb sõjalise konflikti oht Venemaaga ka Balti riikidele.

Küsimuste-vastuste voorus keskenduti sellele, kas välisminister nimetas õigesti Ukraina kütusevajadust, sest Liimets, kes ettekande ajal korduvalt puterdas, ajas segi suurusjärgud.

Mitte kordagi ei nimetanud välisminister sõna "genotsiid" või isegi "genotsiidikahtlus". Räägiti sõjakuritegudest ja Ukraina rahvale õiglase kohtupidamise tagamise vajadusest. Genotsiidi mainimine oleks liiga kompleksne. Lihtsam on rääkida kaisukarudest ja kütusest.

Ma ei taha rääkida sellest, millele Lehtme oma ettekande avasõnades viitas: et ta oli tulnud eelmisel õhtul Ukrainast, et esineda riigikogu ees, aga riigikogu saalis valitses tema ettekande ajal tühjus.

Samuti ei vääriks nii raskel ajal kajastamist fakt, et Peeter Ernits suutis teha ka nii tõsisel teemal peetava arutelu käigus EKRE-le omaseks saanud labase trolliva märkuse selle kohta, kuidas üks riigikogu liikmetest kuulis seljataga hääli ja vajanuks seetõttu (vihjamisi järeldan) arstlikku ravi. Ja et Ukraina lipuvärvid on pooles ulatuses ka Reformierakonna värvid.

Loomulikult ei jätnud Ernits, kel ilmselgelt on juba küdemas mingi eriti toksiline ja pikaks veninud keskeakriis, mainimata Ukrainast lähtuvat laastavat põgenikeohtu Eesti ühiskondlikule sidususele.

Riigikogu istung veikles praegusele riigikogule tavapäraselt halva teatrietenduse ja tõsise, emotsionaalse arutelu piiril. Vabandust väljenduse eest, aga teisipäevane istung oli üks täielik klounaad.

Mis riigikogu arutelust tervikuna kõlama jäi, oli nii moraalse kui ka füüsilise abituse tunne. Ja see on lääne abitus, mis meie riigikogu liikmete suu läbi saalis kõlas. Sest meie olemegi lääs. Eestil (loe: läänel) puudub Ukraina sõja suhtes strateegia, puudub ka paljuräägitud "ühtsus". Selle asemel on "ühtsuse" egiidi all viljeldav abitus.

Jens Stoltenberg kuulutas enne viimast NATO tippkohtumist, et keemiarelva kasutamine muudab konflikti olemust ka NATO jaoks. Ootame nüüd NATO järgmisi samme selle olemuslikult muutunud konflikti lahendamisel. Mida võtab NATO või lääs (tahtekoalitsioonina) ette juhul, kui info Mariupolis läbi viidud keemiarünnaku osutub tõeks?

Johanna-Mari Lehtme ettekande põhiteema oli tegelikult võrgustumisvõime, mis on MTÜ-de maailma vaste kollektiivkaitsele. MTÜ-d on hetkel maailmasõjas Vladimir Putiniga, samal ajal, kui meile seni arusaamatutel põhjustel Ukrainat piisavalt ei aidata ka relvastusabiga.

Üks asi sai riigikogu arutelust selgeks. Käsitleme Ukraina sõda kui mittetulundussektori teemat, päästesündmust (riigikogus räägiti pikalt Ukraina metsapõlengutest). Ometi käib Euroopas teise maailmasõja järgselt faktiliselt kõige suurem sõda.

Mis on pildil valesti?

Esiteks, Eestil ja ka teistel NATO liitlastel puudub Euroopa kaitse strateegia. Ainsana paistab see olevat Ukrainal.

Teiseks, MTÜ-d vajavad otserahastust lisaeelarvest, sest Eesti riik ja lääs tervikuna on suutmatud olukorra leevendusse midagi panustama. Upume protseduurilistesse täpsustustesse ja selle agressiooni alguspunktis häälekalt väljendatud abitusse, mida miskipärast nimetame "ühtsuseks".

Kolmandaks, kolmapäeval esineb riigikogu ees Ukraina president Volodõmõr Zelenski. Ja mul on juba ette häbi selle pärast. Sest Zelenski raiskab kolmapäeval oma väärtuslikku aega. Ja riigikogul pole talle tegelikult midagi sisukat vastu öelda. Meie vastusest aga sõltub kõik: mh Eesti tulevik. 

Neljandaks on meil on tegelikult häbi ja me ei suuda seda isegi tunnistada.