"Viimasel ajal saab Eestimaal alati palju nalja. Oleneb muidugi kohast, igal pool küll ei saa." Nende naljakuule sobivate sõnadega alanud luuletuses räägib Juhan Viiding Türist ja Pärnust, aga ei sõnagi Viljandist. Kuidas ta olekski saanud ette näha meie anekdootlikku veekeskuse saagat või üle Eesti lõbu pakkuvat kuju- ja kastikomöödiat. See, mis 1. aprillil biolagunevate jäätmete kogumisega lahti läks, on aga juba täiesti uus aprillinali.

Kui nüüd täpne olla, siis lahti ei läinudki õigupoolest suurt midagi. Lihtsalt aprilli algusest oli kõigil korterelamutel, eramajadel ja peaaegu kõigil asutustel kohustus hakata biolagunevaid jäätmeid eraldi koguma, kui nad neid just oma territooriumil ei komposti. Nii nagu seda juba mitmes Eesti omavalitsuses tehakse ja nagu see üsna varsti kogu riigis kohustuslikuks saab.

Viljandi linnas oli avapäevaks umbes 6356 vajalikust konteinerist oma kohal aga vaid 108 ja mitte keegi ei saanud mitte millestki aru. Selle viimase väitega liialdan ma ainult õige pisut, sest isegi linnapea Madis Timpson ei teadnud, kas biojäätmete konteinerid on kohustuslikud või mitte, vaid suunas ajakirjaniku keskkonnaametniku jutule.

Isegi linnavalitsuse õilis plaan kodanikele biojäätmete konteinereid ja kompostreid soodsalt vahendada kukkus välja kummaliselt, sest taotlema sai neid hakata alles 11 päeva enne uue korra kehtima hakkamist ja kohale jõuavad nad ehk suvel.

Kas Viljandi upub nüüd prügisse? Kindlasti mitte. Esialgu viiakse biojäätmed koos ülejäänud olmeprügiga ära nagu varemgi ja küllap lähikuudel ka nõutud erikonteinereid juurde tuleb.

Vaadates aga toimuvat nii korraldusliku kui ka kommunikatsiooni poole pealt, võib Viljandi uue jäätmekäitluskorra liita terviseameti kobarkäki, Joala kuju kobarkäki, Euroopa energiajulgeoleku koletiskobarkäki ja teiste samaliigiliste perre, mille kohta võiks juba välja anda käkiliste välimääraja.

Kui Lev Tolstoi oleks elanud XXI sajandil, oleks ta ehk "Anna Karenina" asemel kirjutanud mõne juhtimisõpiku ja alustanud seda lausega: "Kõik edukad ettevõtmised on üksteise sarnased ja edutud sarnaselt edutud." Edukal ettevõtmisel on võimekas, asjast huvitatud vedaja, kes suudab teistele selgitada, mida ja kuidas teha, mõistetav meetod ja mõõdetav eesmärk. Mida rohkem komponente puudub, seda suurem on läbikukkumise võimalus.

Kobarkäkid on nagu lennuõnnetused. Harva piisab lennuki alla kukkumiseks ainult halvast ilmast, tehnilisest rikkest või sellest, et piloodiga midagi juhtuks. Kõik sellised riskikohad on enamasti mingi tagavaravariandiga maandatud.

Ent kui mitu õnnetut asjaolu kokku langeb — näiteks peab erakordselt tugevas tormis lennuki juhtimise üle võtma vähekogenud teine piloot, sest kapten saab südamerabanduse ja liiga hoogsalt sünnipäeva pidanud mehaanik oli jätnud lennuki varem korralikult hooldamata — saabubki katastroof.

Biojäätmete eraldi kogumisest võiksid kõik justkui huvitatud olla. Meie keskkond saab puhtamaks, jäätmetest toodetakse gaasi, mis võimaldab energiasõltuvust Venemaast vähendada ja tagatipuks hoiaks inimesed raha kokku, sest väikseima biojäätmete konteineri tühjendamise saab Viljandis tellida vaid kümne sendi eest. Kas teile meenub midagi, mille hind on vaid kümme senti?

Ent sellele kõigele vaatamata leidub alati kahtlejaid, kes loodavad, et küllap see uus hullus läheb varsti üle. Või kes lihtsalt ei viitsi asjaga tegeleda. Hästi läbi mõeldud ja ellu viidud projekt õnnestub säärastest vastalistest hoolimata. Kobarkäki puhul ei aita aga ka see, kui enamik on poolt ja motivatsiooni jagub. Kui isegi kogu asja ära ei käkita, siis vähemalt lükkub see edasi.

Lisaks saamatuse, hooletuse ja segasuse kolmainsusele on kobarkäkil definitsiooni järgi veel üks sage autor: keeruline olukord. Ja keerulisi olukordi meil viimasel ajal jagub. Seda kõike arvesse võttes võiks lausa rõõmustada, et meil käkke nii vähe kobarasse lendab ja et neid nii sageli ära siluda õnnestub. Ju vist pole lääneriikide valitsemise kvaliteedil kokkuvõttes häda midagi.

Ent mida rohkem me käkkidega lepime, seda enam me nendega harjume. Ja see on ohtlik tee. Seda, kui laastavalt aastasadade kaupa kestnud Potjomkini külade ehitamine, pulpulaatorite valmistamine ja muru roheliseks värvimine süsteemile mõjub, näeme praegu ilmekalt Venemaa sõjakäigust Ukrainas.

Vaenlase kobarkäkk on võimsam relv kui ükskõik milline Javelin või õhutõrjesüsteem. Seepärast peame me ise hoolega vaatama, et kobarkäkid meie rahvustoiduks ei muutuks. Retsept selle vastu on lihtne: vigu ei tule mitte ainult parandada, vaid ka tunnistada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.