Riigisekretär Taimar Peterkopi juhitud terviseameti külmlao uurimiskomisjoni silmapaistvaimaks tulemuseks oli emakeelse uudissõna "kobarkäkk" kasutuselevõtt. Isegi avalikkuse nördimus miljonikahjudest lahtus, sest mis sa ikka sellisel puhul peale hakkad.

Lühikese aja jooksul ilmnes, et selle sõnaga võib tähistada tervet rida juhtumisi Eesti elus. Kõiki iseloomustab üks ühine joon – suur hulk osapooli ajab oma paremast äranägemisest lähtudes justkui õiget ühist asja ja tulemus on ... paras käkk.

Mulle meenub sellega seoses lapsepõlves loetud muinasjutt kümnest hiina targast. Viimased otsustasid korraldada ühise söömaaja, millele igaüks pidi teistega jagamiseks pudeli riisiviina kaasa võtma.

Mõtles siis esimene tark, et ajad on rasked ja kui igaüks toob korraliku riisiviina, siis võin mina ju veidi kokku hoida ja lihtsalt pudeli vett ühisesse kannu valamiseks kaasa võtta. Kes seda ikka märkab. Ja ega teised targad rumalamad olnud. Kui ühisest kannust riisiviina maitsema asuti, oli tarkadel mõtlemist kuhjaga.

Niimoodi lihtsalt juhtub, ikka ja jälle ja juba mitu tuhat aastat järjepannu. Muidugi võib igal konkreetsel juhul asuda süüdlasi otsima, ent võib ka mõelda, miks niimoodi juhtub. Vahest on võimalik niisuguseid olukordi vältida?

Kui hiina targad oleks kogunenud ühe targa kutsel, poleks kobarkäkki juhtunud, sest tema (teener) oleks ühise keelekaste eest vastutustundlikult hoolitsenud. Just samamoodi nagu eesti talumees hoolitses külvivilja ja loomade talvise ninaesise eest. Asi, millega kolhoosikord põhimõtteliselt hakkama ei saanud.

Sellistes olukordades on lihtne süüdistada inimesi, sest nad ongi ekslikud ja loomuldasa omakasupüüdlikud. Kolhoosikorra väljamõtlejad nõnda talitasidki ja asusid inimesi Siberisse küüditama, lootes probleemi lahendada uue ja isetu nõukogude inimese kasvatamisega. Kasu ei midagi ja mõistliku lahenduse võimalus saabus hoopis kolhoosikorra lõpuga.

Lihtsalt, ka ilmselgete ühishuvide korral on inimeste endi ja ühishuvide vahel pinge, mida eduka ja kõigile kasuliku koostöö tagamiseks tuleb targalt maandada. Maanduse mehhanismiks on inimeste sisemisele motivatsioonile üles ehitatud vastutus ja selle vältimatu elemendina lõppvastutus: kellelgi peab olema "suur pilt" ja vastutus sellel pildil toimuva eest.

Külmlao puhul seda polnud. Ei olnud seda ka vaktsineerimiskaoses ja üha enam on selge, et energiakriiski liigub samal trajektooril. Teame üldiselt, mida soovime saavutada, ent ei oska tulemuseni viivat ühistegevust läbimõeldult korraldada, lootes naiivselt elu ja kõigi asjaosaliste ideaalsusse. Päris elu on aga täis ootamatusi, erihuve ja inimlikke eksimusi ka siis, kui kõik asjaosalised heas usus talitavad, saati veel siis, kui ühishuvid omakasust ajendatult ohvriks tuuakse.

Seetõttu ei piisa kunagi pelgalt eesmärgi sõnastamisest ja tööjaotuse kokku leppimisest, vaid vaja on selgeks teha ka vastutuse jaotus. Ja sellestki ei piisa, vaja on ka lõppvastutajat, kes hoolitseks selle eest, et midagi kahe tooli vahele maha ei kukuks ning lõpptulemus saavutataks ka väliskeskkonna võimalike ebasoovitavate muutuste korral. Igale ettevõtmisele on vaja juhti, kes mõisa köit lohisema ei lase ja koorma koju toob.

Sellise pilguga Eesti avaliku sektori korraldusele otsa vaadates tuleb tunnistada, et hea, et niigi on läinud. Meie seadused-määrused-korraldused näevad ette hulgaliselt õigusi, üldjuhul ka kohustusi nende õiguste tagamiseks, kuid harva sätteid selle kohta, mis juhtub, kui kõik ei lähe nii nagu loodetud ja kes selle eest vastutab. Võib-olla on see meie riigi ja halduskorralduse suurim probleem.

Vastutuse endeemiline vältimine erinevail juhtimistasandeil toob endaga kaasa veel ühe päevakajalise probleemi, lahenduseta probleemide kuhjumise ja kriisideks arenemise, mis kõik lõpuks maanduvadki peaministri lauale. Ja siis ei jäägi muud üle kui kurta, et kriis kriisi otsas ja valitseda ei saagi.

Mõelda võiks teistpidi: mis on valitsemisega valesti, et kriisid ja kobarkäkid üldse nii kaugele arenevad. Vahest on ka meie oma targad riisiviinaga leidlikult ringi käimas.