3. detsembri pärastlõunal kraapis Jüri Ratas ihuüksi Viljandi raekoja ees auto esiklaasi puhtaks. Ma ei tundnud teda esimese hooga äragi. Eks mitukümmend meetrit jäi ju meie vahele ka, aga see ei oleks tavaliselt määravaks saanud.

Ma lihtsalt ei osanud endist peaministrit ja praegust riigikogu esimeest, keda tavaliselt ümbritsevad maakonnavisiitidel turvamehed, autojuhid ja nõunikud, nii inimliku toimetuse juures ära tunda. Muidugi, me kõik mäletame teda Facebookis palki kandmas, aga see oli ilmselge reklaampostitus ja kaugelt liiga leninlik, et kuskilt otsast loomulikuna mõjuda.

Tol detsembripäeval polnud viga Jüri Ratases, vaid minu alateadlikes eelarvamustes. Kuid ma ei ole mingi erand. See, et poliitikuid ei osata näha ega sageli ka võtta inimestena, on pigem üldine avalik hoiak. Kui isiklik elu pole just hoolika meediaplaaniga ja korralikult retušeeritult seltskonnaajakirjanduse lehekülgedele asetatud, tekitab selle avalikkuse ette toomine reeglina paksu pahandust. Tipp-poliitikutel ei ole lubatud inimesena esineda ega võib-olla isegi inimesena elada.

Ma ei suuda näha mingit muud loogikat pahameelelaines, mis tabas Kaja Kallast pärast lausekildu, et tema vanemad ei vaja elektritoetust. Isegi kui sa Kallaste suguvõsa peale vimma kannad ja arvad, et Siim Kallasel on kümme miljonit dollarit tagaaias maasse kaevatud, peaksid sa ju kahe käega poolt olema, et talle kõrge elektrihinna eest toetust ei makstaks.

Ah et see ei olnud kohane võrdlus? Miks siis mitte? Vaesuse piiril virelevate kõrval on ju suure sissetulekuga pensionäre küll ja veel. Ja ega ka kõigil nendel, kes rikkuses ei suple, elektri hind üle pea kasvanud.

Kui Andrus Ansip Euroopa Komisjoni digivolinikuna rääkis, et tema abikaasa ei saa Brüsselis olles Kanal 2 seriaali "Sajandi armastus" vaadata, sadas talle internetikommentaarides kaela samuti tõeline kirgede torm. Mida Ansip õige mõtleb! Niikuinii saab seal igatsustasu, aga naine tahab veel mingit seepi vaadata!

Murust madalamaid vaimseid huvisid heitsid Ansipitele ette kõige rohkem need, kes suutsid Jaan Tatika kombel rohkete vigadega oma nime kirjutada. Ammugi ei mõistnud nad, et Ansip püüdis keerulist digitaalset ühisturgu lihtsa näitega lahti seletada. Paljude jaoks oli see liiga isiklik. Liiga inimlik.

Jõuamegi poliitikutele inimeseks olemise keelamise esimese ohuni. Kui me ootame neilt lihtsate eluliste näidete asemel ainult ümaraid üldistusi ja võimalikult keerulist sõnasnobismi, siis on varsti mitte ainult osa, vaid kõigi poliitikute jutt sama arusaamatu nagu tegevuspõhine riigieelarve.

Teiseks kaoks poliitikute veelgi suurema distantseerimisega võimalus kontrollida, kas nende arusaam maailma asjadest klapib tegelikkusega. Palju enam oleks ju olnud muretsemiseks põhjust siis, kui Kaja Kallas oleks pidanud vajalikuks ka oma vanemate elektriarve kompenseerimist või Ansip leidnud, et "Sajandi armastust" ei taha keegi isegi Eestis vaadata.

Ent mingi grupi dehumaniseerimises peitub veel palju suurem risk. Näiteks hakkasid trumpistid Ameerika ajakirjanikke füüsiliselt ründama, sest Donald Trump alavääristas ajakirjanikke järjepidevalt ja isiklikult ning nimetas rahva vaenlasteks. Veel hullem on teisel pool rindejoont olevatest poliitikutest ebainimliku kuvandi loomine, sest see ei tekita mitte ainult viha nende, vaid ka riigi enese ja valitsusinstitutsioonide vastu.

See, millist poliitilist jõudu keegi eelistab, mõjutab muidugi ka palju tema suhtumist. Ent nagu üks hiljuti USA-s avaldatud uuring näitas, ei ole vähemalt sealses ühiskonnas erilist vahet, kumba liini toetatakse. Nii demokraadid kui ka vabariiklased pidasid teist poolt nii-öelda mõtlevast inimesest halvemaks, keskmiselt lausa 42 protsendi võrra.

Veelgi huvitavamaks läks asi siis, kui teadlane palus vastajatel mängida eestlaste lemmikmängu ehk pakkuda, mida teine pool tema partei toetajatest arvab. Nagu selgus, kahtlustati, et vastasmängijad peavad neid isegi kaks korda vähem inimesteks, kui nood tegelikult tegid.

Sellised andmed ennustavad meile üsna hirmutavat spiraali, sest arvamus, et teise poole esindajad pole inimesed, vaid tõprad, kes peavad meid veelgi suuremateks tõbrasteks, külvab viha, hirmu ja soovi vastastega midagi ette võtta. Maksku see või tükike demokraatiast, sest kui teised saaksid, küllap nad teeksid kaks korda hullemini. Kuumale kerisele viskavad oma sahmaka leili nii erakondlik meedia kui ka sotsiaalmeedia kajakambrid.

Poliitikute seisukohtadega võib mitte nõustuda, kõigiga neist ei saa ega tohigi nõustuda. Mõni poliitik võib olla inimesena ebameeldiv või lausa vastuvõetamatu, kuid selleks, et jääda ise inimesteks, peame me ka neid nägema inimestena. On lubamatu, et poliitilist vastuseisu laiendatakse riigijuhi lähedastele, nagu juhtus näiteks Martin Helme koolikiusu alla sattunud lastega.

Seda, et vastaspoole poliitikute ebainimlikuna kujutamine pole erandlik, võime näha kohe, kui mõne temaatilise kommentaariumi avame. Kui palju oleme kuulnud, et poliitikud paremal juhul ei tee midagi, halvemal juhul aga teevad seda meie raha eest või lausa meie raha varastades? Et nad on kellegi kinni makstud, rumalad, laisad ja hoolimatud?

See kõik on juba vana jutt. Nüüd loeme ka näiteks: "Kas see euroemis aru ka saab, mis virtsa ta lõgemete vahelt välja ajab?" ja "See töllmokk tuleb ruttu rattaga kaldasse kinni taguda", kui mõni vähemate roppustega, kuid absoluutselt lubamatu kommentaar hiljutiste poliituudiste juurest välja valida.

Samal ajal ei usu ma hästi, et isegi sellised verbaalsed lintšijad tahaksid ühel päeval ärgata riigis, kus nii Kaja Kallast kui ka Martin Helme lapsi sunnitaks maha salgama oma vanemaid. Sellises riigis ei saaks keegi piiramatut sõnavabadust nautida. Ega üldse mingit vabadust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.