Anu Viltrop: iga abistaja pole tugiisik ja iga tugiisik pole sõber

On suurepärane, et Eestis leidub hulgaliselt inimesi, kes on ohjad enda kätte haaranud ning kõhklematult Ukraina sõjapõgenikele abikäe ulatunud. Empaatiast ja heast tahtest sündinud suhtluses tuleks aga kohe alguses omavahel kokku leppida abistamise eesmärk ja piirid, et vältida peidetud ohte ning teadmatusest kasu asemel kahju toomist, kirjutab Anu Viltrop Eesti Pagulasabist.
Pagulaste arv Eestis on varem olnud suhteliselt madal. Alates aastast 1997, mil Eesti ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga liitus, kuni 2021. aasta lõpuni sai Eestis kaitse veidi enam kui 600, sealhulgas mullu kõigest 46 inimest.
Tänavune iseseisvuspäev jääb eestlastele ilmselt eredalt meelde. Ukrainas eskaleerunud sõda on sarnaselt teistele riikidele hüppeliselt kasvatanud pagulaste arvu. Kokku on Eesti alates 27. veebruarist vastu võtnud 42 257 Ukraina pagulast. Paljudel neist puudub kohalik tugivõrgustik ja silme ees terendab teadmatus tuleviku ees. Uus reaalsus paneb proovile nii ühiskonna abivalmiduse kui erinevate teenuste võimekuse.
Pagulane on inimene, kes on põgenenud oma koduriigist, kuna teda kiusatakse seal taga rassi, usu, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu, ning ta ei saa seetõttu oma koduriiki naasta.
Pakutavad tugiteenused täna
Olenemata päritolust, ametlikust staatusest ning riigi poolt pakutavatest võimalustest tuleb pagulastel anda endast parim uues keskkonnas kohanemiseks. Eestis on loodud pagulaste kohanemise toetamiseks mitmeid teenuseid. Näiteks spetsiaalne inimese emakeeles toimuv kohanemisprogrammi koolitus, tasuta eesti keele õpe ning tugiisikuteenus. Kui nähtavad (nt keelebarjäär) ja nähtamatud barjäärid (nt ametniku stereotüübid ja eelarvamused) välja arvata, pääsevad kaitse saanud inimesed Eesti teenustele ja tööturule ligi nagu kõik teised Eesti elanikud.
Kuigi pärast 24. veebruari Ukrainast lahkunud põgenikele on loodud spetsiaalne ajutise kaitse staatus, mille menetlemine on lihtsam ja kiirem kui muidu tavaks olnud protsess, ei pääse need inimesed ülalloetletud teenustele ligi. Ukraina põgenikke on arvuliselt nii palju, et ükski riigi poolt seni tellitud teenuse lepinguline maht ei suuda järsult kasvanud vajadust katta. Riik küll plaanib ajutise kaitse saanud inimestele uusi võimalusi, aga põgenikud vajavad infot ja tuge uues keskkonnas orienteerumiseks kohe.
On hea, et meil leidub empaatilisi ja pealehakkajaid Eesti inimesi, kes on ohjad haaranud ning Ukraina kriisi valguses hädasolijatele kõhklematult abikäe ulatunud. Sellises suhtluses tuleks aga kohe alguses omavahel kokku leppida abistamise eesmärk ja piirid, sest mitte iga abistaja pole tugiisik ega iga tugiisik sõber.
Kes on tugiisik?
Tugiisiku eesmärk on pagulase esmase kohanemise toetamine ja võimalikult kiire edasise iseseisva toimetuleku tagamine uues elukeskkonnas ja igapäevases elukorralduses. Pagulase tugiisik aitab välja selgitada inimese vajadused, jagab kvaliteetset infot siinsete õiguste, võimaluste ja kohustuste kohta, aitab tal jõuda õigete teenusteni ning toetab liikumist uues elukeskkonnas seatud eesmärkide poole. See nõuab tugiisikult vaimset ja füüsilist kohalolu, professionaalset ettevalmistust, tugivõrgustikku ja valmidust olla pagulase jaoks olemas pikema perioodi vältel. Võiks öelda, et tugiisik ja tema klient tantsivad üheskoos justkui tangot: oluline on kokkulepitud koostööraamistik ja eesmärgid, mille poole ühiselt liigutakse. Samuti on tugiisikuteenusel selge algus ning - kui eesmärgid saavutatud - ka selge lõpp.
Kus on ohud?
Tugiisiku tegevusest või tegevusetusest oleneb siia saabunud inimese edasine elukäik. Kui tugiisik on liialt pealetükkiv, võib ta pärssida kaitse saanud inimese iseseisvust ja enesekindlust. Tuleb meeles pidada, et iga täiskasvanud inimene on ise oma elu ekspert ning teab, mis on talle kõige parem. Ta vajab julgustavat tähelepanu, kvaliteetset infot ning arusaamist oma võimalustest, et langetada enda ja oma laste elu puudutavaid otsuseid. Võib juhtuda, et eelteadmisteta abistaja surub peale oma maailmavaateid, põhimõtteid ja lahenduskäike või kipub otsuseid langetama pagulase eest. Samuti võib piiritlemata suhtlus kasvada ebatervislikuks sõltuvussuhteks, mis on vastand iseseisvusele ja tugiisiku eetikale.
Eelteadmisteta tugiisik, olgu nii heade kavatsustega kui tahes, võib teha hoopis karuteene. Jagades puudulikku või valeinfot, juhatatakse pagulastaustaga inimene valesse suunda ning pärsitakse tema kohanemist Eestis. On oluline, et tugiisik oleks korrektselt informeeritud ning vahendaks vaid kontrollitud informatsiooni.
Ohud tugiisikule
Praeguses olukorras ei pruugi kohalikel omavalitsustel pagulaste suure arvu tõttu jätkuda aega, inimesi ega raha, et pagulaste vajadusi hinnata ja neile tugiisikuteenust võimaldada. Seetõttu on aktiivsemad kogukonnaliikmed toetamise enda õlule võtnud. Vabatahtlike süstematiseerimata tegevus võib neil aga üle pea kasvada, sest vastava koolituseta ning täieliku ülevaateta on keeruline hinnata eesseisvat töömahtu. Samuti võib meelest minna ühiste eesmärkide kokkuleppimine.
Koolituseta vabatahtlikul on väga kerge kohustuste ja emotsionaalsete raskuste sisse ära uppuda. Keerulise taustaga inimeste toetamine on vaimselt kurnav ning nõuab järjepidevat emotsioonide juhtimise oskust. Kui pakkuda inimestele vabatahtlikkuse korras tuge oma töö- ja eraelu kõrvalt, tuleb õppida oma aega planeerima nii, et mitte läbi põleda. Kurnatud inimene ei ole võimeline pakkuma kvaliteetset ja pikaajalist abi.
Hoidmaks tugiisukuteenuse kvaliteeti, on oluline piiritleda, kes on tugiisik. Riigi poolt on vaja selgelt juhitud pagulastele suunatud tugiisikuteenust, mis kindlasti kataks ka rände, kohanemise ja lõimumise teemasid. Kohalikelt omavalitsustelt ootame pagulastaustaga inimeste vajaduste süsteemset hindamist. Küllap leidub igas kogukonnas pühendunud inimesi, kes tugisüsteemi abil on valmis tugiisiku rolli täitma. Iga pagulasstaatusega inimene soovib oma eluga võimalikult väärikalt edasi liikuda. Mõnel neist on aga kõrvale vaja väljaõppinud ja usaldusväärse inimese toetust.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi