Lauri Vahtre: Ameerika abordisõja tagamaadest

Lauri Vahtre
Lauri Vahtre Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kõigi inimõiguste suhtes valitseb aupaklik, kui mitte lausa sakraliseeriv hoiak. Kuigi see on täiel määral laest võetud. Inimene on sotsiaalne olend ja tal on üksnes need õigused, mida bioloogia, gravitatsioon jms talle võimaldavad ja mida sootsium talle annab, kirjutab Lauri Vahtre.

Kõigepealt kinnitan, et ma ei agiteeri ei abordi lubatavuse ega abordi keelamise poolt. See on vastuoluline ja valus küsimus ning häid lahendusi siin pole, on üksnes halvad ja veel halvemad. Kummalgi veel küljes mööndus: "ehkki teisest küljest…" Lisaks on siin tegu küsimusega, kus meesterahval tõesti ei sobi ülearu sõnakas olla, erinevalt mõnest teisest pere-eluga seotud küsimusest, mille juurest mehi ebaõiglaselt eemale peletatakse.

Kirjutan hoopis häirivast sõnast "abordiõigus", mis oma näilisest neutraalsusest hoolimata on ideoloogiliselt laetud ja püüab vaidlust lahendada juba enne vaidluse algust. Selle sõna kasutajad annavad mõista, et on olemas üks teatud õigus, mida keegi tahab kelleltki ära võtta. Mis on ilma pikemalt arutamata kahetsusväärne ja tagurlik. Nii esitletult taandub kogu probleem kiirelt dilemmaks: kuidas võita ära Ameerikas pead tõstnud tumedad jõud, kes püüavad ajalooratast tagasi pöörata, naisi ahistada jne.

Mis ei vasta tegelikkusele. Ameerikas ei keelatud aborte ära, isegi mitte selliseid, mida tehakse ilma mistahes meditsiiniliste põhjusteta, üksnes naise soovil. See küsimus jäeti lihtsalt osariikide otsustada. Ning osariikides otsustavad neid küsimusi osariikide parlamendid, kes on valitud rahva poolt. Prognoositav tulemus on, et osa osariike keelustab – või pigem piirab – aborte, teised mitte. Seega tuleks abordi tegemiseks võtta ette lühem või pikem reis sinna, kus need on lubatud. Kõigil pole see alati võimalik, tekib nurgatohtrite taasilmumise oht ja muud komplikatsioonid, kuid siin jõuame juba "ühest küljest nii, aga teisest küljest naa"-valdkonda ja jäägu see läbi sõelumata.

Et aga probleemist saaksid argumenteeritult rääkida need, kes selleks kõige õigemad ja sobivamad on, kes teemat tunnevad ja ei põe seejuures mõnd ideoloogilist palavikku, oleks vaja kõrvaldada seesinane osutus "õigusele" või täpsemalt sellega kaasnev ebamäärane eeldus, et tegemist on mingi kõrgemalseisva inimõigusega, mis teadupärast on võõrandamatu ja aegumatu ja mis kõik veel. Sellist õigust saab üksnes rikkuda, teda polegi vaja anda, ta lihtsalt on olemas ja tuleb jõustada.

Selline religioosselt aupaklik, kui mitte lausa sakraliseeriv hoiak valitseb kõigi inimõiguste suhtes. Kuigi see on täiel määral laest võetud. Inimene on sotsiaalne olend ja tal on üksnes need õigused, mida bioloogia, gravitatsioon jms talle võimaldavad ja mida sootsium talle annab. Karm, aga paratamatu. Seda reeglit võib eirata vaid teatud määral, teatud aja jooksul ja teatud olukorras, kuid mitte lõputult ning üldkehtiva printsiibina. Vastasel korral saame juba liiga palju neid seadusi, mis on sootsiumi enamusele vastukarva, kuid midagi pole teha – seadus nõuab, sest et konventsioon nõuab, sest et põhimõte, mille keegi kuskil välja mõtles, nõuab. Näeme seda meiegi. Kui Eesti püüab seadusse panna täiesti mõistlikku ja vajalikku klauslit võimaliku massilise immigratsioonisurve tõrjumiseks, ilmub välja mingi Kõrgem Kogu ja teatab, et see on inimõiguste vastane. Miks, mille poolest? Vastus: sest et nii on.

Miks sellest üldse rääkida? Oleks nagu tegemist Ameerika probleemiga, mis meid ei puuduta. Kuid nõnda see siiski ei ole. Tegemist on kogu Läänt vaevava palju suurema nähtuse ühe, ehkki keskmisest teravama ilminguga. Selle nähtusega on inimkond kohtunud võib-olla sadu kordi ja sellele võib sada nime anda. Näiteks: vägisi õnnelikuks. Või: meie teame, mis teile hea on. Nii nagu ristisõdijad tegid eestlasi vägisi õnnelikuks, nõnda üritavad tänapäeval sedasama mitmesugused progressivistid ja aktivistid. Neil ei ole aega ega soodumust inimesi veenda, vaid progressiivne kord tuleb kehtestada jõuga.

Siin jõuame tagasi Ameerika Ülemkohtu otsuse juurde. Vaevalt jõudis kohus otsustada, et abordi piiramise küsimus jääb osariikide pädevusse, kui käivitus ülemaailmne kampaania selle regulatsiooni tühistamiseks ükskõik mis moel. Loogilisem ja traditsioonilisele demokraatiale kohasem olnuks alustada neis osariikides, kus on oodata abordi keelamist/piiramist, kampaaniat, et osariigi esinduskogu seda ei teeks. Ei. Selle asemel üritatakse "keelamist ära keelata", aga mitte rahvaesinduse otsusega, vaid mingi juriidilise või poliitilise nipi abil. Nagu juhtus Eestiski, kus "progressiviste" ähvardas rahvahääletus abielu küsimuses. Selle asemel, et keskenduda rahva veenmisele progressiivsete väärtuste paremuses, keskenduti võitlusele rahvahääletuse ärajätmise nimel.

Mis seal ikka. Ka nii võib. Inimkond on näinud mitmesuguseid despootiaid, türanniaid, oligarhiaid, teokraatiaid ja partokraatiaid. Kuhu kalduvad ameeriklased, saame näha ilmselt peagi, kuid üldiselt ei lõpe kummagi poole püha üritus veel selle tulekahjuga. Mistõttu oleks igaühel arukas endale selgeks teha, kelle või mille poolel ta seisab.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: