Juba pikki aastaid on Eesti meedias toimunud omapärane ja kohati väga tuliseks kiskuv metsandusteemaline arutelu. Selgelt on välja joonistunud kaks erinevat arusaama, kuidas ja kas üldse, peaks Eesti metsandus olemas olema ja kuhu ning kuidas arenema.

Vastuolud on tekkinud metsaraievastaste- ja metsanduse organisatsioonide, Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste, linna- ja maainimeste jne vahel. Aruteludega on jõutud sinnamaani, et juba ammu ei huvita vastaspooli teise poole seisukohad ja argumendid.

Aina enam saavad sõna äärmusseisukohad ja järjest vähem on jäänud ruumi arukale ja teema tegelikele probleemidele lahendusi pakkuvale diskussioonile. Viimasel ajal on jõuliselt arutelusse sekkunud ka oma maha mängitud mainet või siis langevat reitingut päästa üritavad poliitikud. Metsadebatt on muutunud usuküsimuseks.

Kõige nähtavamaks lahinguväljaks on muutunud kahe ajalehe, Postimehe ja Maalehe, meediaruum.

Viimase nelja kuu jooksul on mõlema osapoole üle-eestilises meediaruumis ilmunud umbes 40 suuremat või keskmist metsanduseteemalist kirjatükki. Postimehe puhul võib öelda, et 35 nendest on metsade majandamise suhtes negatiivsed, kolm neutraalsed ja kaks on negatiivse loo vastulaused (kontserni piirkonna- ja maakonnaajalehtedes kirjutatakse metsandusest pigem neutraalselt).

Maalehel on vastavad näitajad: neutraalseid kirjatükke 30, positiivseid seitse ja negatiivseid kolm.

See on muidugi ühe metsandusharidusega hobiajakirjaniku subjektiivne jaotus. Postimehe ühekülgse teemakäsitluse üle on iroonilised olnud ka mitmed tippajakirjanikud. Viimati tegi seda Ekspressis Sulev Vedler, nimetades Eesti suurimat ajalehte metsakaitsjate lemmikleheks.

Kuidas on see võimalik, et kaks vaba ja iseseisva riigi ajakirjandusväljaannet käsitlevad ühte teemat nii erinevalt, võiks öelda suisa vastandlikult ja millised on kõige olulisemad ja suuremad lahkhelid? On kolm teemat, kus vastasseis on eriti suur.

Lageraie versus midagi muud? See küsimus on kogu metsavaidluse alus, mis annab võimaluse inimesi emotsionaalselt mõjutada. Eetikute (hea) ja esteetikute (ilusa) vaidlus. Maalehes on aastaid erialainimesed seletanud, et nii nagu me kaasaegses ühiskonnas proovime kõike teha võimalikult efektiivselt, arukalt ja teadust kaasates, siis täpselt sama teeme ka metsanduses. Seletatud on lageraie vajaduse teist poolt, mis tegelikult on sama oluline, kui metsade efektiivse majandamise läbi ühiskonna vajaduste rahuldamine.

Nimelt Eestis kasvavad puuliigid, uuenevad lagendikel-raiesmikel ehk siis kahjuks vana metsa all kasvavast alusmetsast uut metsa enamasti ei kasva. Kui me tahame järeltulevatele põlvkondadele pärandada sarnaseid metsi nagu meil praegu on, siis on lageraie kõige kindlam kui mitte ainuke võimalus!

Metsanduse osas toetub Postimees peaaegu eranditult Tartu Ülikooli teadlastele ja vilistlastele, koolile kus 80 aastat ei ole metsandust õpetatud! Postimehe peamised sõnasaajad on hakanud propageerima raiet, kus mets ei saa kunagi raiesmikuks ehk raiutakse metsa natukese haaval. Ehk vana mets ei tohiks kunagi otsa saada. Kagu-Eestisse on rajatud ka vastavasisuline õpperada, kus saab näha, kuidas oleks inimlik metsaga käituda.

Kahjuks on loodusseadused selle ilusa muinasjutu juba mõne aastaga paljus ümber lükanud. Midagi pole teha, rebane ja jänes ei saa metsas kunagi sõpradeks, isegi kui riigikogu vastava seaduse peaks välja andma. 

Teiseks oluliseks eriarvamuseks on metsade juurdekasv ja raiemahud. Eestis kasvavate puude arv on suurusjärgus sama, mis Ameerikas, Euroopas, Aafrikas ja Austraalias elavate inimeste arv. Kas paarkümmend teadlast suudaks väga täpselt kindlaks teha, palju on iga-aastane inimeste kogukaalu juurdekasv nendes maailmajagudes? See võrdlus iseloomustab, kui keeruline see osa metsateadusest on.

Sama lugu on raiemahtudega. On huvitav jälgida seda võistupakkumist, mida metsaraievastased ja osad poliitikud üksteise võidu raiemahtude osas teevad, omamata teadmisi ja arvestamata tausta. Metsade juurdekasvu ja raiemahtu ei ole kumbki ajaleht suutnud arusaadavalt kajastada. Postimehele käib selgelt üle jõu kõik, mis puudutab metsade vanuselist struktuuri ja sellest tingitud iga-aastaseid muutusi, tervikut ei osata hinnata. Maaleht aga on metsastatistika selgitused tihti liiga keeruliseks ja segaseks ajanud.

Kas seda osa metsandusest ongi võimalik väga lihtsalt kajastada? See vaidlus meenutab viimaste aastatel toimuvat arstide ja vaktsiinivastaste arutelu. Mõni eriala on nii keeruline, et pigem võiks need arutelud jääda teadusajakirjandusse, kus siis süveneda viitsivad huvilised sellega tutvuda saaksid.

Aga kui keegi, näiteks Postimehe või Õhtulehe  ajakirjanik, erialahariduseta arvajad või mõni endine ministrihärra tõesti on avastanud midagi, mis aitaks täpsemalt metsi mõõta ja metsastatistikat lihtsamalt ja selgemalt näidata, siis oleks õige need teadmised teadusasutustes ära testida, mitte oletusi ja süüdistusi teaduse pähe meedias levitada.

Ja kolmandaks, suhtumine metsandusse ja RMK-sse. Ka selles on ajalehtede nägemus väga erinev. Postimehe RMK ja metsanduse vastane tegevuse on pikaaegne ja ülesehitus lihtne. Palgale on võetud kaks propagandist-ajakirjanikku (kuidas muidu nimetada ajakirjanikke, kelle aastatepikkuses tegevuses on metsanduse teemakäsitlus 100 protsenti ühekülgne ja ühe huvigrupi (või inimese?) huvidest lähtuv), kelle juhtimisel kõik metsandust puudutav ajalehes ilmub.

Lugude ülesehitus on järgmine: pealkiri, mis ei võimalda kahtepidi mõistmist (niikuinii enamik inimesi pealkirjast edasi ei loe), seejärel kindlad, äraproovitud, aastast-aastasse samad arvajad ning mõnikord kõige lõppu lühike eriala inimese kommentaar (tasuta lugeja seda ju niikuinii lugeda ei saa), mis enamasti on täiesti vastupidine pealkirja mõttele, mis aga pealkirjades ei leia kunagi kasutust.

Mõned selle aasta stiilinäited pealkirjadest: "Puidutööstuse oligarhia on julgeoleku kriis", "Sõda looduse vastu tuleb lõpetada", "Puutüved pelletiks – euroametniku süda murdub, keskkonna minister kiidab taevani" jne.

Maaleht kasutab keerulisemate metsateemade puhul peaaegu eranditult eriala spetsialiste ja- teadlasi. Seda tehakse ka näiteks looduskaitseteemade puhul.

Muidugi on metsadebatis palju rohkem nüansse, mida võiks põhjalikumalt lahata. Näiteks viimaste aastate järjest suurenevad üraskikahjustused. Kui välk paneb metsa põlema, siis me ei ütle, et las loodus saab ise hakkama, üraskikahjustuste puhul KAH- (kõrgendatud avaliku huviga alad) ja kaitsealadel me millegipärast nii arvame.

Ammu on tundunud, et metsateema käsitlus on läinud liiga tõsiseks. Ühes Kuku raadio laupäevases jutu(meeste)saates, arvas üks saates osaleja, et metsa ei tohiks üldse raiuda, sest puidu saab väga lihtsalt vetikatega asendada. Esimese asjana võiks siis saateosalised ühe nädala WC-paberist loobuda ja järgmises saates anda ülevaate, kuidas siis asendusefekt õnnestus. Võib-olla ongi neil õigus, kõik loodust kahjustavad tegevused peakski ära lõpetama, lisaks metsandusele ka elektri tootmise, põllumajanduse, kalanduse, jahinduse. Poes on ju kõik vajalik olemas, milleks me peame tänapäeval loodust kurnama ja hävitama?