Mind ärgitas seda lugu kirjutama suursaadiku ja Eesti alalise esindaja COREPER-i komitees Marten Koka arvamuslugu "Eesti metsamajandus ei saanud Euroopas "kammi turja"".¹ Niisiis on kõne all "Eesmärk 55" paketi üks eelnõu LULUCF², mis käsitleb maa- ja metsakasutust, et Euroopa Liidust saaks 2050. aastaks süsinikuneutraalne piirkond.

Kokk väidab: "Eesti loomulikult ei saanud endale Luksemburgist kuidagi ebaõiglast või suuremat eesmärki kui teised liikmesriigid. Valem, mille järgi neid eesmärke arvutatakse, on kõikidel liikmesriikidel samasugune. Täpselt ühesugune. /…/ Kõikide riikide puhul lähtuti eesmärgi seadmisel kõige viimastest teadaolevatest andmetest. Selleks olid aastad 2016–18."

Esiteks on mulle arusaamatu, miks peaksime üleüldse olema rahul sellega, et kolme suvaliselt valitud aasta 2016–2018 põhjal on Eesti riigile seatud eesmärk, mille poole pürime 2050. aastaks? Teiseks, miks peaks see kõikidel liikmesriikidel olema ühe vitsaga löödud, kui metsade seisukord, kooslus, nende tekkelugu jm on tegelikult igal maal väga erinev? Ja kolmandaks on ikkagi juhtunud nii, et meie metsamajandusele on "kamm turja" löödud.

Aga olgu. Asume samm-sammult Marten Koka õigustust analüüsima ja eraldi tahan toonitada, et järgnev arutlus ei puuduta põliseid, ennesõjaaegseid RMK metsi, mis oma pisut üle 840 tuhande hektariga moodustusid endistest mõisa- ja kroonumetsadest, vaid jutt käib ainult erametsadest.

Vaatame ajalukku

Olukorra paremaks mõistmiseks ja võrdlusvõimaluse loomiseks läheme ajaloos tagasi 1939. aastasse, mil väga lühikese aja jooksul hakkasid Eestimaal toimuma pöördelised sündmused.

Esiteks leidis Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel aset Nõukogude anneksioon ja 1941. aasta juunis saadeti esimene ešelon Eestimaa tublimaid põllumehi Siberisse. Seejärel laastas maad Teine maailmasõda, mil inimesed põgenesid oma kodudest maid maha jättes. 1944. aastal saabus meie õuele selline "õnn", mille käigus meid taas annekteeriti ja 1949. aastal veel alles jäänud tegijad Siberisse küüditati ning kolhoosid loodi.

Selle ajavahemiku, kõigest kümne aasta, jooksul jäi traagiliste sündmuste tagajärjel igapäevasest kasutusest välja meeletus koguses karja-, heina- ja põllumaid, mis loomulikult metsa kasvasid.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon näiteks ka arve. 1939. aastal toimus üldine ja väga suuremahuline põllumajandusloendus, mille käigus sai üle Eesti kirja 139 991 talundit ja registreeriti kogu nende vara alates maakasutusest, tööriistade, kanade ja tikripõõsasteni välja.

Selgus, et 1939. aastal oli talundite käes metsamaad 189,3 tuhat hektarit³ (kaasa arvatud Narvatagune ja Petserimaa, mida meil enam pole). Nagu teada, siis Nõukogude korra kehtestamisega talundite eramaad natsionaliseeriti ning need anti kolhooside, sovhooside ja mõnede väiksemate valdajate (näiteks kalurikolhoosid) kasutusse.

Lisaks saame tutvuda 1966. aasta üldise metsakorralduse arvestuse andmetega, kus on eraldi välja toodud ka ülalnimetatud alad ning millest näeme, et 1966. aastal oli metsaga kaetud metsamaad kolhooside, sovhooside ja muude valdajate käes 614,4 tuhat hektarit⁴.

Selgub, et 27 aastaga (1939–1966) suurenes metsa pindala üle kolme korra. Nüüdseks ongi kõne all olevad maad enamuses tagastatud ning neis raiutakse 2/3 kogu Eestimaa aastasest uuendusraiete mahust⁵.

Muuseas, kolhooside ja sovhooside likvideerimine ning maade tagastamise protsess 1990. aastate alguses andis metsamaa pindala suurenemisele omakorda lisa. Sealt on pärit need majandusmetsade 209 000 hektarit hall-lepikuid, mis on suhteliselt lühikese elueaga ja ei kõlba millekski muuks kui kütteks ning kus praegu kasvab peaaegu 30 miljoni tihumeetri jagu puid⁶.

Nüüd tulemegi tagasi suursaadik Marten Koka artiklis esitatud küsimuse juurde: "Miks selle taseme (2016–2018 – M.E) saavutamine või hoidmine nüüd nii keeruline on, peavad vastama metsanduse asjatundjad – aga küsimus tekib – kuidas Eesti kui väga metsarikas riik (enam kui 50 protsenti maast on kaetud metsaga) ei suuda tagada LULUCF sektoris täna isegi mitte tasakaalu kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vahel?"

Sellise küsimuse saab tõesti esitada inimene, kellel puudub sügavam teadmine metsanduse valdkonna põhialustest ja oskus seda ajaloolisse konteksti panna. Metsas toimuv on pika vinnaga ja eelpool mainitud kümne aasta (1939–1949) jooksul mahajäetud põllumajanduslike maade arvelt tekkinud võsa on raieküpseks metsaks saanud ning seetõttu ongi ka raienumbrid suured. Ei mingit imet, see on täiesti loomulik protsess. Seepärast ongi laest võetud tühised ja suvalised kolm aastat 2016–2018 Eesti metsade kontekstis mõttetud ja ei näita mingeid tendentse ega tegelikku olukorda. Selle sama kolmaastaku põhjal ongi meist täiega üle sõidetud.

Marten Koka artiklis peituvast hoiakust võib aga kahjuks järeldada, et Eesti riiki esindavatel läbirääkijatel, kes tuginesid arvatavasti keskkonnaministeeriumist saadud jutupunktidele, polnud pehmelt öeldes vähimatki aimu metsandusest laiemalt.

Ka Euroopa Komisjoni Eesti esinduse endise juhi Keit Kasemetsa Eesti ja Luksemburgi tingimuste võrdlus kommentaaris "Eesti sai "Eesmärk 55" läbirääkimistel pea kõik, mida soovis"⁷ ei ole pädev, sest need kaks riiki pole oma looduslike, ajalooliste ega majanduslike tingimuste osas mitte kuidagi võrreldavad.

Mis sellest kõigest siis nüüd saab?

Võib tunduda üllatav, aga tegelikult pole asi siiski liiga hull. Kuigi Eesti riik ei suuda ehk 2030. aastaks ajutiselt täita Luksemburgiga võrreldavalt oma kohustusi, suureneb vajalikuks ajaks – 2050. aastaks, mil peame olema süsinikuneutraalsed ja milleni on 27 aastat aega – meie metsatagavara taas vajaliku koguseni.

Just nii, nagu juhtus eelpool mainitud 27 aasta (1939–1966) jooksul, mil see suurenes kolmekordseks. Ja ma kahtlustan, et Luksemburg võib 2050. aastal tulla müts peos meie metsades paikneva süsinikupumba kvooti manguma. Raha neil vast ikka sel ajal ehk veel jätkub.

Selgitan oma väidet.

Esiteks tuletan meelde, et tüvepuidu kuivkaalust ligikaudu poole moodustab atmosfäärist seotud süsinik. Nooremapoolsed metsad on need, mis süsinikku seovad, sest nende aastane juurdekasv on kordi suurem kui küpsetes metsades⁸.

Teiseks, isegi kui me jätkaksime ka lähiaaastail majandusmetsade uuendamist samas tempos kui viimase paarikümne aasta jooksul, jõuaksid meie puistud 2050. aastal finišisirgele oma parimas süsinikusidumise eas.

Selle tõestuseks saame kasutada andmeid veel ühest metsade inventuurist, mis toimus seisuga 1. jaanuar 1973⁹ ja näitas, et võrreldes 1966. aastaga (kõigest seitsme aasta jooksul) oli tõusnud kolhoosi- ja sovhoosimetsade üldtagavara 30 protsenti. Seda analoogi kasutades saame öelda, et suudame süsiniku sidumise "plaani" oma metsades 2050. aastaks kindlasti täita ja ka ületada (kui muudel elualadel tossutamist mõistlikkuse piires vähendada) ning võime nii euroliidu Timmermansidele kui ka kogu ühise euroliidu rahva perele raporteerida oma tublidest töötulemustest.

Muidugi, kui maailm ise sellel ajal veel alles on. Mets on kindlasti!