Oleme ära harjunud, et koalitsiooniläbirääkimiste käigus tehakse palju ja olulisi meie igapäevaelu mõjutavaid poliitilisi otsuseid. Kokkulepped sünnivad seejuures sageli kinniste uste taga, lühikese ajaperioodi jooksul, läbipaistmatu protsessi käigus. Koalitsioonilepingud on läinud ajas üha üksikasjalikumaks. Varem lepiti kokku pigem põhimõttelistes programmilistes seisukohtades, eesmärkides. Nüüd kiputakse paika panema ka täpsed viisid ja vahendid soovitud eesmärkide saavutamiseks. Koalitsioonilepingu täitmise kohta peavad riigiasutused täpseid tabeleid. Ja on neidki, kes leiavad, et valitsev koalitsioon ei tohikski teha midagi väljaspool kokku lepitud punkte.

Kas selline riigiasjade ajamise viis pole mitte üsna ebademokraatlik?

Põhiseadus ütleb, et olulised riigielu küsimused tuleb otsustada seadustega (mitte koalitsioonilepingus). Ja seadused peab vastu võtma riigikogu läbipaistva õigusloomeprotsessi käigus, järgides mõjude analüüsi, põhiseaduspärasuse kontrolli ja osapoolte kaasamise reegleid.

Volitus koalitsioonilepingu sõlmimiseks tulenebki üksnes viimasel ajal palju kõneainet pakkunud peaministrikandidaadi ülesandest teha riigikogule ettekanne tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Aga pole seatud mingeid tingimusi, milline see ettekanne või dokument olema peaks. Üheski muus rollis põhiseadus ega teised seadused koalitsioonilepingut ette ei näe.

Koalitsiooniläbirääkimised ja selle tulemusena sõlmitav koostöökokkulepe on mitmeparteilistes proportsionaalse valimissüsteemiga parlamentaarsetes demokraatiates tavapärane nähtus. Pannakse paika poliitilise päevakorra prioriteedid ehk millega hakatakse esmajärjekorras tegelema, kirjeldatakse ühiseid sihte ja põhimõtteid.

Probleem tekib siis, kui üsna juhusliku koalitsiooniläbirääkimiste protsessi käigus pannakse olulised küsimused detailides lukku. Kui koalitsioonilepingust saab justkui seaduste seadus ning kogu demokraatlik õigusloome protsess kaotab mõtte. Kui parlament muutubki üksnes kummitempliks, mis peab vormistama koalitsiooniläbirääkimiste laua taga sõlmitud kokkulepped. Paraku näeb sellist suhtumist üha enam. Koalitsioonilepingu muutmist peame väga erakorraliseks sündmuseks. Ent ometi ei pruugi kõik sinna tihti kiiruga kirja saanud mõtted väga targad olla. Vähemalt peaks säilima võimalus, et hiljem tuleb teadmisi ja tarkust juurde.

Eriti kummalises olukorras oleme praegustes koalitsiooniläbirääkimistes. Järgmiste korraliste parlamendivalimisteni on töist aega jäänud veidi üle poole aasta. Maksimaalselt nii kaua saab kokku pandav valitsuskoosseis oma tööd teha. Poole aastaga on võimalik palju korda saata. Aga selleks on vaja väga efektiivset ja pühendunud tegutsemist. Eriti keeruline saab olema selle ajaga midagi ära teha neis valdkondades, kus asub ametisse uus minister.

Pealegi tekib üha enam küsimus, kuivõrd on poliitikud koalitsioonikokkuleppeid sõlmides seotud oma valimisprogrammidega? Või millal peaks tähtsates küsimustes valijatelt uut ja selget mandaati taotlema? Kas valimistel ligi kolmekümneprotsendilise toetuse saavutanud erakond tohikski painduda umbes kümneprotsendilise toetusega erakondade soovide järgi?

Otsisin üles eelmiste riigikogu valimiste programmid, et vaadata, mida peamiseks tüliõunaks kujunenud peretoetuste küsimuses koalitsiooniläbirääkimisi pidavad erakonnad valijale tegelikult lubasid. Reformierakond ei küsinud universaalsete peretoetuse tõstmiseks mandaati. Nad saavad läbi rääkida vajaduspõhiste toetuste teemal. Sotsiaaldemokraadid lubasid esimese ja teise lapse toetuse tõsta sajale eurole kuus. Isamaa pakkus välja lastelt arvestatava täiendava maksuvaba tulu suurendamise ning lastetoetuste kasvu vastavalt elukallidusele. Ma ei leidnud, et kolmandate ja järgnevate laste täiendava toetuse tõusuks oleks ükski erakond oma programmides valija mandaati küsinud. Seetõttu on üsna loomulik, et selles küsimuses ei saagi välja pakutud kokkulepet sündida. Vähemalt siis, kui erakonnad valijatele antud lubadustele truuks jäävad. Kas demokraatlik lähenemine poleks mitte see, et neis küsimustes peagi ees ootavatel valimistel rahvalt uut selget mandaati küsitakse?

Ei maksa seega valitsuskoalitsiooni läbirääkimisi pidavaid erakondi hurjutada, et kokkuleppeid ei sünni. Meil on valitsus ametis. Pole ohtu, et koalitsioonilepingu puudumisel elu seisma jääks või valitsus tegevusetult istuks. Ja vaidlused saab maha pidada parlamendis, nii nagu demokraatlikule õigusriigile kohane.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.