Toomas Peterson: riigi kulude juhtimine vajab pööret

Toomas Peterson
Toomas Peterson Autor/allikas: ERR

Oleme kuhjuvate reaalsete ja illusoorsete kriiside situatsioonis silmitsi uue koalitsiooniga. Poliitiline kokkulepe toob maksumaksjatele lisakulusid. Veel enne uue aasta majandusprognoosi loovad poliitikud tulevateks aastateks suuri püsikulusid. Selmet eelmine koalitsioon oleks piirdunud 250 miljoni eurose peretoetuste paketiga, võtab sündiv koalitsioon kohustusi juba ligi miljardi.

Aga meie ja meid ümbritsev maailm on imeline, kui mitte öelda ulmeline. Eestis oli inflatsioon juunis Eurostati andmetel 22 protsenti versus eurotsooni keskmine 8,6 protsenti. Sõja tingimustes peame järsult suurendama kaitsekulusid ja kindlustama oma piiri. Meil on süvenev vaesus ning regionaalne varanduslik diferentseerumine. Praeguses turumajandusfaasis kapital koguneb väheste kätte ning üle poole elanikest elab suhtelises vaesuses.

Eurotsooni liikmena peame arvestama, et euro on vajunud võrreldes dollariga sügavasse auku. Vale strateegiaga rohepöörde järelmid on kohutavad. Bütsantslik Venemaa vilistab läänelikele väärtustele. Sügisel ilmselgelt vanad ja uued viirused tõstavad uue hooga pead.

Euroopa Keskpank ilmselt lõpetab ülisuures mahus eurode emiteerimise riikide võlakirjade ostmise näol ning juulis suurendab baasintresside määrasid. Aga mida Euroopa Keskpank ja tema filiaal siin - Eesti Pank meile ei räägi, on see, et eurotsooni suure inflatsiooni peamine põhjus on Euroopa Keskpanga viimaste aastate massiivne rahatrükk ehk kvantitatiivne lõdvendamine (quantitative easing). Ilmselgelt mindi taotluses tõsta inflatsioon keskmiselt kahe protsendini üle ääre ehk raha pakkumine ületas tuntavalt raha nõudlust. Ja lõpuks jõudis see raha läbi finantssüsteemi kanalite reaalmajandusse.

Inflatsioon lööb eelkõige vaesemaid ja juurde trükitav raha koguneb sinna, kus seda juba on ehk vaesumine süveneb ja varaline diferentseerumine suureneb. 

Kõik need kuhjuvad kriisid summa summarum loovad globaalse majanduskriisi, mille ilmingud on iga kord uued. Sisenedes üleüldisse majanduskriisi peame leidma tasakaalu riigieelarve kulude ja tulude vahel ning mõistlikult suurendama riigivõla määra.

Aga kuidas toimetada meie majandusega edasi? Kuigi Maastrichti kriteeriumid ei kehtinud enam isegi enne tervishoiukriisi, siis peaksime liikuma jõuliselt lähemale eurotsooni keskmisele laenukoormnusele, mis on ca 70 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Olgugi, et suured majandusriigid ei suuda enam kunagi lõplikult laene tagastada, vaid lihtsalt teenindavad laene, peame targalt uut laenuraha kasutama.

Eelkõige tuleb investeerida haridusse, teadusesse, samas mitte betooni, samuti teedesse ning virtuaalsetesse ühendustesse laiemalt, sest majandusstruktuurid muutvad jõuliselt tänu rohepöördele ning praegusele ja võimalikele tulevastele tervihoiukriisidele. 

Näib, et uus koalitsioon võtab kohustusi ligi miljardi ulatuses, mis on eelarve kuludest kaheksa protsenti, kusjuures siiani istuv peaminister deklareerib, et makse ei kavatseta tõsta! Aga missugustest allikatest siis tuleb see raha?

Ainukesed võimalused on riigisektori võlamäära ja riigieelarve defitsiidi suurendamine ning mõningal määral inflatsioonist tulenevate maksude ülelaekumine.

Tundub, et oleme jõudnud kriitilisesse punkti, kus peame hakkama läbi viima kaua leierdatud sisulisi reforme, eelkõige riigi kulude juhtimise vallas.

Esiteks, tuleb vähendada avaliku teenistuse kulusid, mis on meie igapäevaelu ja majanduse kõrge reguleerimise tulemus.

Teiseks, tuleb läbi viia  regionaalne reform, vähendades valitavate omavalitsuste hulka umbes kahekümnele ja jättes neile rohkem seal teenitavaid tulusid. 

Kolmandaks, viia läbi maksureform, suurendades varamakse, vähendades tööjõumakse, viies sisse käibemaksude erisusi. Suunatud meetmetega tuleb aidata vähemkindlustatuid.

Neljandaks, tuleb teostada riigieelarve revisjon, muuta see läbipaistvaks ning vabaneda mõttetutest, ajalukku jäänud kuludest.

Järjest rohkem hakkab tunduma, et hakkame meile harjumuspärasest turumajandusfaasist, mida ilmestasid pidev majanduskasv ja inflatsiooni mõneprotsendine määr,  liikuma hoopis teise faasi, mille karakteristikud on kontrollimatu massiivne rahatrükk, riikide suured ja mitte kunagi tagasi makstavad võlad, riigieelarvete suured defitsiidid, baasintresside nulli lähedal hoidmine, riigikapitalismi suurendamine, riikide ja nende ühenduste aktiivne sekkumine reaalmajandusse ja kõige selle tulemusena harjumatult kõrge inflatsioonimäär.

Siinjuures on oluline, et tuntavalt puuduvad praktikale tuginevad majandusteooriad, kuidas uues turumajanduse faasis peaksid valitsused ja keskpangad toimetama, faasis, kus võib hakata täheldama stagflatsiooni ehk majandussurutise ja pidevalt kõrge inflatsiooni kooseksisteerimise elemente. Stagflatsiooniga võib kaasneda ka kõrge tööpuudus, mille põhjendamine valitsuste poolt rahvale on olnud läbi aegade üsna keeruline ning võib viia masside rahulolematuse kasvule. Loodame, et seda ei juhtu eurotsooni kõige kõrgema inflatsiooniga riigis – Eestis!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: