Hinnatõus ja reaalsissetulekute langus mõjutavad inimeste tervisekäitumist ja tervist, mitte nii järsult ja märgatavalt, kui seda tegi koroonaviirus, kuid oma varjatuses mõjutavad rohkemaid inimesi ja pikemalt. Oleme varasemate majanduskriiside ajal näinud inimeste käitumise ja harjumuste muutusi nii meil Eestis kui mujal. Mõnede positiivse tervisemõjuga muutuste kõrval on teada riskikohad, mida tähelepanu all hoides saame tervisekahju ära hoida. 

Üks positiivseid oodatavaid mõjusid tervisele on alkoholitarbimise langus.

Konjunktuuriinstituudi andmed näitavad ühemõtteliselt, kuidas 2019. aasta aktsiisilangetuse tulemusel hakkas tarbimine Eestis kasvama, nagu otsuse tegemise ajal eksperdid ka ennustasid. Mõnevõrra aitasid kasvukõverat allpool hoida muud jõustunud poliitikamuudatused ja pandeemiaaegsed ööelu piirangud.

Käesoleva aasta teises pooles ja järgmisel aastal toob hindade, sealhulgas alkoholihindade kasv, enamikele inimestele kaasa ostujõu kahanemise ja seetõttu on oodatav kogutarbimise langus. Ka 2009-2010 aasta majanduskriisi ajal inimeste sissetulekute langedes alkoholitarbimine järsult vähenes. 

Paraku ei puuduta ennustatav vähenemine neid tuhandeid inimesi meie seas, kes oma tavapäraseid alkoholikoguseid sõltuvuse tõttu ise vähendada ei suuda. Nemad hakkavad tõenäoliselt vaatama odavamate ja suurema etanoolisisaldusega jookide järele. Osad inimesed saavad lisamotivatsiooni abi otsimiseks joomise kontrolli alla saamisel. Seetõttu on eriti oluline, et Euroopa Sotsiaalfondi programmi toel seitsme aastaga üles ehitatud alkoholi tarvitamise häire ravivõimalused tõrgeteta ja vajadusel suurenevas mahus haigekassa poolt rahastatuna jätkuksid ning Tervise Arengu Instituudi veebinõustamise võimalused ei kaoks.  

Teine potentsiaalselt positiivne mõju on liikumise suurenemine - juhul kui osad autosõidud vahetatakse ühiskondliku transpordi vastu. Eeldus on muidugi vajalikus mahus ja odava sõiduvõimaluse olemasolu. Energiahindade tõus puudutab ka ühistransporti, kuid sellele vaatamata ei tohiks kokkuhoiuks mahte vähendama hakata, vaid hoopis vaadata, kuidas suurema ühiskondliku kasu jaoks ühistranspordi kasutamist soodustada ja mugavaks teha.     

Toitumises on oodata väljas söömise ja valmistoitude kasutamise vähenemist. Esimesest saab veelkordse löögi pandeemia üle elanud toitlustussektor. Ülessoojendamist vajavate valmistoitude ostmise asendumine ise söögitegemisega võiks olla positiivse tervisemõjuga, kui toidulaud on mitmekesine ja tasakaalustatud. 

Kahjuks on esimesed negatiivsed märgid inimeste toiduainete valikus juba ilmnemas. Juuli esimestel päevadel ütlesid ERR-ile mitmete poekettide juhid, et võrreldes eelmiste aastate sama perioodiga on vähenenud suure hinnatõusu läbi teinud kala ostmine, väheneb liha ostmine, suurenenud on viinerite ost. Vähenemas on ka köögi- ja puuviljade ost, kõik analoogselt  2009./2010. aastal ehk majanduskriisi ajal toimunule. 

Muutusi võib oodata ka tervishoiusüsteemi poole pöördumistes, kus meil on kahjuks jätkuvalt ka pandeemia ajast tekkinud võlg nii inimeste eneste poolt viirusekartuses või tervishoiuasutuste ülekoormuse tõttu edasilükatud ravis. Erakorralise abi vajadusega inimesed arstile pöördumata ei jäta, küll aga on risk, et abi otsimist lükatakse edasi kuni enam teisiti välja ei kannata. Eriti puudutab see abi, kus omaosalus on märkimisväärne, nagu hambaravi. Risk on ka ravimite väljaostmisega viivitamiseks või välja ostmata jätmiseks. 

Nende riskide ilmnemist reaalajas peab jälgima eelkõige haigekassa, kellel on info jooksvalt olemas. Esimeste ohumärkide ilmnemisel ei tohi viivitada kiirete poliitikamuutustega reageerimiseks, et negatiivset tervisemõju ära hoida. Kindlasti ei ole kriisiaeg kohane arutlemaks omaosaluse tõusu ja muude osade inimeste jaoks abile pääsemisel rahalist barjääri tähendavate meetmete üle. 

Kiire tagasilöögi oht on kriisi ajal tuberkuloosi, HIV ja uimastisõltuvuse tähelepanu alt laskmisel. 2009.-2010. aasta majanduskriisi ajal suurendas Tervise Arengu Instituut nende teenuste mahte ning läbisime kriisi nii, et HIV nakatumiste arv ja ka tuberkuloos jätkuvalt vähenesid. Pandeemia ajal vähenes HIV testide tegemine tervishoiusüsteemis, kuid kahjuks on praegu teadmata, kas ja palju võis jääda diagnoosimata uusi nakkusjuhtumeid. Meie kõigi nakkusohu vähendamise huvides on see, et nakkushaigused saaksid kiirelt diagnoositud ja inimesed ravi.  

Ebakindel ja toimetuleku pärast muretsema panev aeg on alati koormus vaimsele vastupanuvõimele, praegu on täiendavaks riskiks veel pandeemia järgse normaalse elu taastumispausi puudumine. Vaimse tervise hoidmise võti on aga väljaspool tervisevaldkonda. 

Kümme aastat tagasi küsiti ühel arutelul Norra vaimse tervise valdkonna professorilt, mis on kõige tähtsamad vaimse tervise poliitikameetmed. Tema vastus oli tervisevaldkonna inimestele toona ootamatu – kõige olulisemad vaimse tervise jaoks on sotsiaalne turvalisus ja turvalised töösuhted. Kindlus, et vajadusel on abi olemas, teadmine, et uppumistunde korral ei ole päästmine vaid uppuja enese asi ja et kriisiolukorras ei minetata inimlikku suhtumist töötajatesse, aitavad toime tulla.

Ees on rasked ajad. Erinevalt koroonaviiruse pandeemia esimestest kuudest me teame, mida peab tegema, et inimesed ja ühiskond neist aastatest ilma tervisekahjuta läbi tuleksid. Vaja on tähelepanu ja tahtmist.